„Astuge palun edasi, kuni ma midagi sobivat leian.” Ta jättis Theo keset tuba seisma, käed kõhu peal ennast kandadelt varvastele kõigutama, ja läks ise magamistoa kummutit tuulama. Siis, kui ta veel varavastastes kuritegudes töötas, oli üks tema püsikliente loovutanud talle oma muukraudade komplekti, mida tal siiamaani polnud veel vaja läinud. Ta naasis elutuppa, kaasas võtmerõnga külge riputatud traadist muukrauad ja Theo kulmud kerkisid küsivalt prilliraamide kohale. „Ma ei taibanud võtit üles otsida, enne kui hommikul ukse kinni panin,” selgitas Kincaid. „Nendega saame hakkama küll.” „Aga mismoodi… Seda et, teie ju ta leidsite…” „Just. Pean tunnistama, et muukisin juba siis ukse lahti, palju algelisema vahendiga. Kasutasin nimelt kirjaklambrit.” Isegi kui Theo Dent pani imeks, kust oli Kincaid saanud endale muukraudade komplekti, ei hakanud ta temalt aru pärima. Nad läksid trepist alla ja Kincaid avas odava luku kerge vaevaga. Ta lükkas ukse lahti ja kavatses Theo enda ees sisse lasta; kui nende käsivarred kogemata kokku puutusid, tundis Kincaid, kuidas mees üle kere väriseb. Ta jäi seisma ja asetas käe Theo õlale. „Üks hetk. Pole vaja karta, võite mind uskuda. Seal pole midagi hirmsat. Ega te ei peagi korterisse sisenema, kui ei taha. Ma lihtsalt oletasin, et te soovite oma õe paberid läbi vaadata.” Theo vaatas talle otsa, sinised silmad anuvalt pilkumas. „Ei, ma tahan sisse minna. Ma pean. Vabandust, et ma nii narrilt käitun.” Ta astus Kincaidist mööda üle Jasmine’i korteri läve, kõndis hoogsalt elutoa keskele ja jäi sinna seisma, käed külgedel rippu. Ta pilk eksles Jasmine’i kodu sisustusel – nefriidil ja messingil, erksavärvilistel siidkardinatel ja ontlikult üles tehtud haiglavoodil, mis laiutas häbitult keset tuba.
Kincaidi ehmatuseks hakkasid kuldsete prilliraamide alt tilkuma pisarad, mis varsti juba ojadena üle näo alla voolasid. Õe asjade taustal jättis Theo ühteaegu hädise ja kohatu mulje – tviidjakk koos peenetriibulise särgi ja punaste traksidega oleks vabalt võinud olla puhastverd inglase paroodia. Kincaidile meenusid järsku poeakendel nähtud mängukarud, sellised, kellele oli riided selga tehtud.
„Tulge.” Ta võttis Theol käsivarrest kinni ja mees laskis ennast tõrkumatult tooli juurde talutada. „Võtke istet.” Kui Kincaid voodi kõrval seisvalt laualt pabertaskurätikuid otsis, langes ta pilk Jasmine’i raamatule ja lugemisprillidele, mis seisid kenasti karbi kõrval, ning tal endalgi hakkasid silmad kipitama. „Jasmine’il peaks kapis veidi viskit olema,” ütles ta Theole taskurätikuid ulatades. „Meile mõlemale kulub see praegu ära.”
Theo raputas pead. „Ma eriti ei joo.” Ta tõmbas ninaga, võttis prillid eest, pühkis nägu ja nuuskas. „Aga tilgake ei teeks ju paha.”
Kincaid kallas kahte klaasi pöidla jagu viskit ja ulatas ühe Theole. „Terviseks.”
„Aitäh. Ja palun öelge mulle Theo. Praeguses olukorras oleksid muud variandid lihtsalt naeruväärsed.” Nad rüüpasid mõnda aega vaikides viskit ja Theo nägu muutus pikkamööda jumekamaks. Ta surus näo paberinutsakasse, nuuskas ägedalt, tõmbas taskust kortsus taskuräti ja tupsutas ettevaatlikult nina.
„Vaadake, ma lihtsalt ei suutnud uskuda,” ütles Theo ootamatult, nagu jätkaks poolelijäänud vestlust, mida Kincaid polnud isegi alustanud, „enne kui tulin siia ja leidsin eest tühja korteri ja keset elutuba haigevoodi. Ma üldse ei teadnud midagi sellest voodist.”
Kincaid kibrutas laupa. Jasmine oli lasknud endale haiglast voodi tuua mitu kuud tagasi. „Millal te oma õde viimati nägite, Theo?”
Theo võttis lonksu viskit ja mõtles järele. „Vist kuus kuud tagasi. Umbes nii.” Ta tabas Kincaidi imestunud pilgu. „Palun ärge nüüd valesti aru saage – kuidas oligi teie nimi? Ma ei suutnud midagi eriti meelde jätta, kui te mulle helistasite.”
„Duncan.” Theo noogutas, silmad juba pisut jõllis, ja Kincaid mõistis, et ta tõepoolest pole harjunud jooma. „See polnud sugugi nii, Duncan, nagu poleks mina tahtnud oma õega sagedamini kokku saada, hoopis tema ei tahtnud mind näha. Õigemini,” ta kummardus lähemale ja vehkis oma sõnade rõhutamiseks klaasiga, „ta ei tahtnud, et ma teda näeksin. Kui ta oli haigusest teada saanud, siis pärast seda ta mind enam eriti külla ei kutsunud.” Theo nõjatus tooli seljatoele ja ohkas. „Issand jumal! Küll ta võis olla isepäine! Ma helistasin iga nädal. Ükskord ma helistasin jälle ja palusin, et ta lubaks mul ennast vaatama tulla, ja siis ta ütles mulle nii: „Theo, mu juuksed langevad välja. Ma ei taha, et sa mind niimoodi näed.” Ma tõesti ei kujuta teda ette ilma juusteta. Kas ta…?” „Ta juuksed langesid tõepoolest välja, aga kasvasid pärast ravikuuri lõpetamist jälle tagasi. Paksud tumedad juuksed nagu poisil.” Theo pani kujutlusvõime tööle ja noogutas. „Ta kandis alati pikki juukseid, lapsest saadik. Oli nende üle päris uhke.” Ta jäi vait, sulges silmad ja istus nii kaua vagusi, et Kincaid arvas teda tukkuvat. Kincaid oli just kummardunud talt viltu vajunud klaasi käest võtma, kui Theo avas silmad ja jätkas, nagu poleks üldse juttu katkestanud. „Sest vaadake, Jasmine oli alati see, kes minu eest hoolitses. Meie ema suri mind sünnitades ja isa siis, kui mina olin kümme ja Jasmine viisteist. Isast polnud kuigi palju abi. Me võisime arvestada ainult teineteisega.” Theo rüüpas jälle viskit ja tupsutas taskurätiga nina. „Ta ütles mulle, et ravi mõjus, et tal läheb juba palju paremini. Oleksin pidanud taipama.” Ta vajus tooli seljatoele ja sulges korraks silmad. Kui ta need uuesti lahti tegi ja rääkima hakkas, oli ta hääletoon üllatavalt kibestunud. „Ju ta siis ei talunud mõtet, et tema on nüüd see nõrgem osapool, et ta polegi olukorra peremees. Ta röövis minult mu ainsa võimaluse veidigi tasuda tänuvõlga, hoolitseda tema eest, nii nagu tema omal ajal hoolitses minu eest.” „Vaevalt ta tahtis teile südamevalu põhjustada,” ütles Kincaid ettevaatlikult. Theo tõmbas ninaga. „Vaevalt. Aga mul oleks olnud kergem… Nüüd jäi kõik justkui pooleli…” Kincaid pidas paremaks mitte viskit juurde kallata, ta võttis Theo käest tühja klaasi ja pesi selle koos enda omaga kraanikausis puhtaks. Talle endalegi oli see tilk alkoholi pähe hakanud, nagu ta üllatusega avastas, kuni talle meenus, et oli viimati söönud hommikupoole ööd töö juures ja siiski ainult mõne poolkuiva võileiva. Theo hääl katkestas mõttelõnga, mis ähvardas toiduteema juurde takerduda.
„Mis veel kõige kummalisem, ta helistas mulle eile ise – juba see on imelik, sest muidu ta ikka ootas ära, millal mina ühendust võtan – ja avaldas soovi minuga sellel nädalavahetusel kokku saada. Ma siis arvasin, et ehk tal on pisut parem. Hääl oli ka kuidagi reipam. Me leppisime kokku, et ma tulen pühapäeval, muidu oleksin pidanud laupäeval poe kinni panema.”
Milline alatu käik venna suhtes, kui sa kavatsed ennast enne tema tulekut ära tappa, arutles Kincaid. Ta poleks iialgi arvanud, et Jasmine võiks nii õel olla. Aga mida teadis tema õe ja venna omavahelisest suhtest ja kui hästi ta üldse Theod tundis? Ta keeras ringi ja nõjatus vastu kraanikaussi, käed risti rinnal. „Mida te oma poes müüte, Theo? Jasmine mulle sellest ei rääkinud.”
Theo muigas. „Kõiksugu prahti tegelikult. Vana kraami. Asju, mis pole piisavalt vanad, et nimetada neid antiigiks, ega piisavalt hinnalised, et mõnd muud peenemat nime pälvida. Minu poest saab osta kõike nööpidest võitoosideni.” Ta vajus jälle näost ära. „Jasmine aitas mul selle poe püsti panna.” Ta tõusis, hakkas rahutult edasi-tagasi kõndima ja käigu pealt esemeid puudutama. „Nüüd ma enam lihtsalt ei tea, mis ma pean tegema.” Ta raputas pead, keeras ennast näoga Kincaidi poole, hoides käes Jasmine’i kirjutuslaual seisnud väikest portselanelevanti. „Mida ma nüüd teen? Peaksin ilmselt midagi korraldama… Aga ma ei tea isegi, kust alustada. Kas teie teate, mida Jasmine ise soovis?” Theo laup kattus murekortsudega, ta jätkas, enne kui Kincaid jõudis vastata. „Te vist olite minu õega lähedane? Palun vabandust, olin nii endasse süüvinud, oleksin pidanud taipama. See oli teile vist väga valus hoop.”
Kaastundeavaldus tabas Kincaidi ootamatult. „Jah,” ütles ta, vastates nii küsimusele kui ka oletusele, hingas sügavalt ja ajas selja sirgu. Seda ei võinud lõpmatuseni edasi lükata. „Ma olin Jasmine’i sõber, kuid olen peale selle ka politseinik. Kui me koos Jasmine’i hooldanud õega täna hommikul ta leidsime, arvasime mõlemad, et ta suri loomulikku surma. Kuid siis tuli siia Jasmine’i sõbranna Margaret, kes rääkis meile, et oli lubanud aidata Jasmine’il enesetappu sooritada.”
Edasi-tagasi marssiv Theo