ning krimpsutas valu pärast nägu, kui Toby talle sülle ronis ja seal hüplema hakkas. „Oi-oi,” ütles ta ja laps kilkas ülemeelikult. „Sa oled varsti juba nii raske, et ei mahu enam emme sülle äragi. Ma vist ei tohi sulle enam süüa anda.” Gemma kõditas Tobyt, kuni poiss kiljuma kukkus, kallistas siis oma pontsakat põnni ja sasis ta sirgeid heledaid juukseid. Kuigi alles kahene, nägi Toby juba välja nagu väike poiss ja mitte enam nagu pisike tita; Gemma pani alati pahaks, kui keegi kärpis tema kallihinnalist lapsele pühendumise aega. Ta tundis, kuidas varahommikune ärritus jälle pead tõstab. Kas peainspektor uurija Duncan Kincaid tõesti arvab, et tal pole laupäeval midagi targemat teha kui aidata ülemusel mingit ebamäärast isiklikku probleemi lahendada? Kuid kohe seejärel pidi Gemma endale laupa kibrutades tunnistama, et tema pahameel tuleneb siiski rohkem ta enda vastumeelsusest astuda üle selle õrnõhukese piiri, mille ta oli tõmmanud oma eraelu ja tööelu vahele. Ta oli nõustunud, sest ülemus oli otsustanud just teda endale appi paluda, see mõjus meelitavalt ja tekitas uudishimu. Ukse avanud, jäi Kincaid teda hetkeks põrnitsema ning ta nägu tõmbus heakskiitvalt naerule. „Ise te ütlesite, et tegemist on isikliku probleemiga,” ütles Gemma võrdlemisi teravalt, langetanud pilgu oma põletatud telliste värvi T-särgile, mis tema enda arvates aitas luua illusiooni, et ta juuksed pole mitte porgandpunased, vaid vasekarva; sinna juurde oli ta valinud puuvillase mustrilise seeliku ja sandaalid.
„Ja tore on, et ma seda ütlesin. Gemma tema mitteametlikus olekus.” Kincaid naeratas laialt ja tõstis Toby kõrgele õhku.
„Ega teiegi täna ülearu šikk välja näe,” märkis Gemma ja heitis tähendusrikka pilgu ülemuse kantud teksastele ja superkangelase pildiga T-särgile.
„Ega vist. Koristasin just teie tuleku auks korterit.” Ta astus sammu tagasi ja tegi käega piduliku kaare.
„Väga kena,” ütles Gemma ja tabas ise ära oma hääles üllatusnoodi. Valgeks värvitud seinad püüdsid kinni valguse, mis lõunapoolsetest akendest sisse tulvas, heledat Taani mööblit ilmestasid värviküllased tekstiilid, üht seina kattis raamaturiiul, teisele olid paigutatud muusikakeskus ja Londoni transpordivalitsuse raamitud posterid – üldmulje oli kirgas ja hubane ning andis mõista, et korteri peremehel on oma väljakujunenud stiil.
„Ja mis teie siis arvasite – et ma elan räpases poissmeheurkas, mis on sisustatud kirbuturu ülejääkidega?” Kincaidi hääl reetis, et ta on meelitatud.
„Vist küll. Minu eksmehe arvates tähendas sisekujundus seda, et apelsinikastidele jäetakse kleepsud peale,” vastas Gemma hajameelselt, keskendunud korteri pilgupüüdjale, nimelt rõdu uste tagant paistvale vaatele, mis avanes Põhja-Londoni katustele. Ta astus edasi, otsekui nähtamatust nöörist tõmmatud, ja Kincaid tegi rõduukse kiiresti lahti. Nad läksid koos rõdule, Gemma libistas vaistlikult käe Toby trakside alt läbi.
Vaimustus ja kadedus olid talle ilmselt näkku kirjutatud, sest Kincaid ütles pattu kahetsedes: „Oleksin pidanud teid juba varem siia üles kutsuma.”
Teinud kindlaks, et rõdu on Tobyle ohutu, laskis Gemma lapse lahti ja nõjatus rinnatisele, silmad kinni ja nägu päikesele vastu sirutatud. Teda valdas mingi eriline rahu ja eraldatuse tunne, mida ta enda kodu poleks kunagi suutnud temas tekitada. Mõni ime siis, et Kincaid oma elamist teiste eest kiivalt varjas. Ta keeras ennast ohates korteri peremehe poole ja tabas tema uuriva pilgu. „Te ei kutsunud mind siia ju vaadet imetlema. Milles asi?”
Kincaid kirjeldas talle Jasmine’i surma asjaolusid ja jutustas kõheldes ka oma kahtlustest. Ta vaatas rääkides, kuidas Toby tema ainsat aedkannikeste potti mingi toikaga rõõmsalt üles kaevab. „Rumal muidugi, aga millegipärast ma tunnen ennast süüdlasena, nagu ma oleksin Jasmine’i puhtast mõtlematusest alt vedanud.” Eredas päevavalguses märkas Gemma tumedaid varje ta silme all ja sügavaid kurde suu ümber. Ta pööras pilgu jälle katustele ja mõtles pisut järele. „Kas te olite lähedased sõbrad?” „Jah. Vähemalt nii ma arvasin.” „Olgu,” Gemma rebis pilgu tahtejõuga lahti, „eks lähme siis vaatama.” „Pärast ma viin teid Tobyga pubisse lõunat sööma ja siis võiksime veel Heathile jalutama minna.” Mees ütles seda nagu muuseas, kuid Gemma tabas ta hääletoonis palve ja taipas, et harilikult omaette hoidev ülemus kardab täna üksi jääda. „Pakute mulle altkäemaksu?” Kincaid muigas. „Kuidas soovite.”
Esimene asi, mida Gemma Jasmine Denti korteris tähele pani, oli lõhn – vaevalt aimatav, kuid samas magus ja vürtsikas. Ta otsis nina kirtsutades sellele seletust, kuni ta nägu viimaks selgines. „Viiruk. Ma polegi pärast kooli lõpetamist enam kusagil viiruki lõhna tundnud.” Kincaidi nägu jäi ilmetuks. „Millest te räägite?” „Kas teie siis ei tunne seda lõhna?” Ülemus tõmbas ninaga õhku ja raputas pead. „Paistab, et jõudsin ära harjuda.” Gemma surus kiiruga maha täiesti arusaamatu armukadedussööstu – miks oli Kincaid veetnud nii palju aega siin selle naise juures, kellest tema alles nüüd kuulis? See polnud ju üldse tema asi, millega ülemus oma vabal ajal tegeleb. Gemma laskis pilgul ringi käia, jälgides silmanurgast Toby askeldamist. Neid ümbritsesid terve elu jooksul kogunenud asjad, mida omanik oli armastanud pigem nende värvi ja tekstuuri ja küllap ka nendega seotud mälestuste kui nende rahalise väärtuse pärast. Üht seina katsid pildid ja Gemma läks neid lähemalt uurima. Kõige keskel rippus seepiafoto Edward Kaheksandast noore mehena sõjaväevormis, kuningas oli sellel nägus ja naeratav, pilt oli tehtud palju aastaid enne proua Simpsoni skandaali ja troonist loobumist. Võib-olla Jasmine’i vanematest jäänud mälestusese? Foto kõrval oli õrn kuldsetes toonides maal, mis kujutas kaht India printsi elevantide seljas, valmis teineteist ründama, sõjavägi kummagi selja taga üles rivistatud. Kunstnikul polnud ilmselt aimugi, mismoodi kaugusi edasi antakse, elevandid oleksid nagu õhus hõljunud ja maal jättis tahtlikult veidra, stiliseeritud mulje.
Gemma astus elutoa akna juurde ja silitas aknalaual reas seisvaid puust nikerdatud elevante. „Kas elevandid ei peaks mitte õnne tooma? Tule, Toby, vaata, mis siin on! Kas pole armsad?” Ta pöördus Kincaidi poole. „Mis te arvate, kas ta tohib nendega mängida? Peaksid olema vastupidavast materjalist.”
„Miks ka mitte.” Kincaid tuli Gemma kõrvale, lükkas tõstandakna üles ja mõlemad kummardusid alla aeda vaatama.
„Oo,” pääses Gemma suust, kui ta nägi eeskujulikult pöetud smaragdrohelist murulappi ja mitmevärvilisi tulbipeenraid, kõigele panid krooni pähe õitsemist alustanud forsüütiad ja ploomipuud. „Kui ilus.” Meenutades oma armetut aianurka, kus muru kippus porile alla jääma, langes ta pilk Tobyle, kes tähtsa näoga elevante üles rivistas. „Kas ta võiks…?”
„Parem mitte.” Kincaid raputas pead. „Võib-olla hiljem, kui me koos alla läheme. Kui poiss mõne tulbi ära tallab, pistab major ta elusalt nahka.” Ta sasis muheldes Toby heledaid juukseid. „Mis te arvate, kui me jagaksime toad…”
Mõlemad kuulsid näugumist, mis oli isegi nii vaikses korteris vaevalt kuuldav. Nad nägid ümber pöörates, kuidas voodi alt hiilib välja must kass ja jääb selle kõrvale passima, valmis iga hetk tagasi peitu minema. „Kass! Te ei rääkinud mulle midagi kassist.”
„Ma kipun teda unustama,” tunnistas Kincaid piinlikkust tundes.
Gemma kükitas maha ja kutsus kassi. Hetke kõhelnud, tippis loom lähemale, Gemma haaras ta sülle ja surus ta endale lõua alla. „Mis ta nimi on?”
„Sid. Minu kutsumise peale ta ei tulnud,” vastas Kincaid solvunult.
„Minu hääl vist meenutab rohkem tema perenaist,” arvas Gemma.
Kincaid põlvitas maha, et vaadata üle toidukauss, mille ta oli voodi alla lükanud. „Ta pole ikka veel midagi söönud.”
„Pole ka ime.” Gemma vaatas nina kirtsutades kuivanud koorikuga kuhilat. „See pole talle küllalt hea.” Kassi põrandale pannud, soris ta seni köögikappides, kuni leidis tuunikalakonservi. „Sellel peaks olema parem minek.” Ta avas konservi, tõstis paar lusikatäit puhtasse kaussi ja asetas kassi ette põrandale. Sidhi nuusutas toitu, vaatas kõheldes üles, kummardus siis kausi kohale ja võttis ettevaatlikult suutäie. Kincaid oli lonkinud tagasi elutuppa, kus ta kõndis hajameelselt ringi, aeg-ajalt midagi puudutades. „Nii ei jõua me kuhugi,”