nime.”
„Ah.” See paistis Margareti isegi lõbustavat. „Tema nimi on proua Wilson.”
Uks, mille varjust proua Wilson oli Kincaidi arvestuste kohaselt tema ette ilmunud, oli jäetud paokile. Ta koputas nõudlikult. Vaiksemaks keeratud teler mängis endiselt, kuid ta kuulis siiski toatuhvlites jalgade lohisevaid samme. Hetk hiljem lükati uks lahti ja proua Wilson seisis ninasõõrmeist välja puhutud sigaretisuitsu pärast silmi kissitades tema ees. Lohe, mis lohe.
„Proua Wilson?”
Naine põrnitses teda kahtlustavalt. „Ja mis siis?”
„Kas ma tohiksin teiega paar sõna vahetada?”
„Ei tohi, kui te tahate mulle midagi müüa.” Uks hakkas tasapisi sulguma. „Mulle ei meeldi, kui püütakse kõiksugu kraami kaela määrida.”
Kincaid oleks huviga kuulanud, mida ta võiks selle naise arvates müüa. „Oh ei. Ma tahan rääkida Margaretist. Palun teid.”
Proua Wilson korsatas ärritunult, kuid astus siiski sammukese tagasi, et Kincaid uksest sisse lasta. Politseinik vaatas lohe koopas huviga ringi. Ruum täitis ühteaegu nii elutoa kui ka köögi otstarvet: köögikappide vahele oli surutud väike diivan ja otse külmkapi kõrval seisis aukohal kogukas värviteler.
Proua Wilson istus vakstuga kaetud laua taha ja võttis tuhatoosist tossava sigareti. Avatud kõmuleht ja poolik teetass andsid aimu sellest, kuidas ta oli oma pärastlõunat sisustanud. Kincaidile ta istet ei pakkunud.
„Sellel plikal on alati midagi viga,” teatas proua Wilson põlglikult. „Mis nüüd siis juhtus? Kallim keeras jälle mingi käki kokku?”
Kallim? Midagi, millega Kincaid polnud osanud arvestada, kuid see seletas pettumuse, mis oli tabanud Margareti, kui ta talle ukse avas. Kincaid püüdis kiiresti mõelda. Mis liiki vale võiks lohele peale minna? Tema lugemisvara järgi otsustades – kõmulehe pealkiri halas: „Üheteistaastane emme võitleb võimudega oma tita pärast” – oleks tasunud käiku lasta ehtne melodraama, kuid tõe rääkimine võrdus Kincaidi jaoks nii Margareti kui ka Jasmine’i reetmisega.
Tuli improviseerida. „Tema onu. Suri eile täiesti ootamatult ja Margaret on nüüd endast väljas.”
Proua Wilsoni priske nägu jäi sama liikumatuks kui tema karmid keemilised lokid. „Selge pilt.” Ta heitis Kincaidile umbuskliku pilgu. „Aga mis see teisse puutub?” „Mina olen nende perekonna ammune sõber. Duncan Kincaid.” Ta sirutas käe ja proua Wilson soostus oma jämedate sõrmedega korraks tema omi puudutama, enne kui pooliku sigareti uuesti üles korjas. „Ja mis see mulle korda läheb?” „Ta pole eilsest saadik mitte midagi söönud. Ma siis mõtlesin, et te võiksite talle mõne võileiva teha.” Kincaid kergitas seda öeldes küsivalt kulmu ja kasutas võimalikult sugestiivset tooni. Proua Wilson avas juba keeldumiseks suu, kuid jäi siis Kincaidi kaalutlevalt silmitsema. Mõnda aega maadles himu keelt peksta sissejuurdunud harjumusega hoiduda igasugusest pingutusest, mis võiks kellelegi teisele kasu tuua, kuni õelus viimaks laiskuse üle võidu saavutas. „Noh, ma ju võiksin talle natuke näksimist teha, ärgu ta ainult sellest teab mis järeldusi tehku.” Ta vinnas ennast toolilt püsti ja nõksas peaga vabanenud koha poole. „Võiksite ka korraks maha istuda.” Ta jätkas külmkapi ust avades üle õla: „Kas see, kes ära suri, oli tal ema- või isapoolne onu?” „Tema ema noorim vend, ta polnudki Margaretist palju vanem,” jutustas Kincaid sujuvalt. „Nad olid väga lähedased.” Proua Wilson rääkis nüüd seljaga külalise poole seistes, ta lõikus midagi, mis jäi Kincaidi pilgu eest varjatuks. „Mitte ainuski sugulane pole küll siin tema vastu huvi üles näidanud, vähemalt niikaua, kui ta selles majas on elanud. Võiks täitsa vabalt orb olla.” „Noh, vähemalt on Margaretil kallim, kes tema eest hoolitseb,” viskas Kincaid õnge vette. „Kallim!” Proua Wilson keeras ringi ja puuris Kincaidi pilguga. „See vennike oskab ainult enda eest hoolitseda, küll mina juba tean. Ütleksin isegi, et laseb plikal ennast ülal pidada.” Ta asus uuesti midagi lõikuma. „Igavene ilueedi ja ise veel nii teadlik oma võludest. Aga mida tema küll selles tüdrukus näeb,” ta pööritas silmi, „no mitte ei saa aru.” Käed põlle sisse puhtaks pühkinud, ulatas ta Kincaidile taldrikutäie vettinud väljanägemisega singi-tomati-võileibu, mis olid tõenäoliselt siiski täitsa söödavad. „Kas sellest piisab?” „Suurepärane, olge tuhandest tänatud.”
Tööga valmis saanud, ei kiirustanud proua Wilson külalist ära saatma. Ta läitis uue sigareti ja toetas puusa lauanurgale. Kincaid püüdis mitte näha veelgi laiemaks vajunud reit ja istus tagasi toolile.
Proua Wilson jätkas teema arendust. „Ma olen teda hoiatanud, et see mees ei käiks siin muudkui sisse ja välja nagu oma kodus ega jääks ööseks. Niimoodi saab minu maja veel halva kuulsuse külge, eks ole?”
Kincaid oletas, et küsimus oli retooriline, kuid vastas siiski libekeelselt: „Mitte keegi ei tuleks sellise mõtte peale, proua Wilson.”
Proua Wilson paistis olevat meelitatud, ta kummardus vandeseltslaslikult lähemale. „Ta vist arvab, et ma ei tea, mis seal üleval toimub, aga ma tean väga hästi. Ma ju kuulen, kuidas see tema noormees keset ööd trepi peal hiilib nagu mingi murdvaras. Ja nende tülisid olen kah kuulnud.” Ta katkestas jutu, et kimuda sigaretti ja puhuda suitsupilv Kincaidile näkku. „Ikka nii, et mees karjub ja tüdruk niutsub nagu peksasaanud koer. On alles loll lehm,” lisas proua Wilson põlgliku korsatuse saatel, „ju ta siis kardab, et ta nagunii endale kedagi paremat ei saa, ja kannatab sellepärast kõik ära.”
Milline südamlik vana mõrd, õelutses Kincaid mõttes ja naeratas laialt. „Siis on vist karta, et praegusel raskel hetkel pole temast Margaretile lohutajat?”
„Pole seda selli siin lohutamas ega midagi muud tegemas nähtud juba…” Proua Wilson tõmbas silmi vidutades viimase mahvi ja vajutas koni odavasse tinast tuhatoosi. „Vist koguni neljapäeva õhtupoolikust saati. Siis ta tormas siit välja nagu tige pull. Oleks peaaegu ukse hingedelt maha löönud. Aga noh,” ta niheles mälu pingutades, nii et laud haledalt kägises, „neljapäeva õhtud on meie nurgapealses pubis naiste õhtud ja mina istusin seal kuni sulgemiseni. Kui see sell veel hiljem tagasi tuli, siis leppisid nad ära igatahes väga vaikselt.”
Kincaid tundis, et proua Wilsoni mitmekülgsed teadmised on vähemalt selleks korraks ammendatud, nagu ka tema enda taluvuse piir. Ta tõusis ja võttis võileivataldriku jälle kätte. „Viin need ära, enne kui vanaks lähevad, ja ega ei julgegi Margareti kauemaks üksi jätta. Ta on teile kindlasti südamest tänulik, proua Wilson. Te olete nii lahke.”
„Aidaa,” ütles naine ja lehvitas koketselt käega.
„Minu võit,” kuulutas Kincaid, kui Margaret ta uuesti sisse laskis. Ta oli mehe äraolekul voodi üles teinud, igal pool vedelenud riided kokku korjanud, juukseid kamminud ja heleroosa huulepulgaga suud värvinud. Naeratus polnud enam nii ebakindel – Kincaidile tundus, et Margaret oli suutnud ennast vahepeal koguda. Võileivataldrikut nähes ajas ta silmad suureks. „Pole võimalik! Ta ei raatsiks mulle ühtainsat teekottigi laenata.” „Ma koputasin ta südametunnistusele.” „Raske uskuda, et tal see üldse olemas on,” puhises Margaret taldrikut vastu võttes. Kuid ta tardus samas paigale, näol ahastus. „Te ometigi ei rääkinud talle…” „Oh ei.” Kincaid haaras ohtlikult viltu vajunud taldriku enda kätte ja asetas lauale. „Ma ajasin talle kägu. Te leinate oma onu, ta oli teie ema noorim vend, kui proua W. peaks midagi küsima.” „Aga mu emal pole…” Margareti nägu selgines. „Ah. Vabandust.” Ta kinkis Kincaidile naeratuse. „Paistab, et ma olen täna natuke juhm. Igatahes suur tänu.” „Nälgimine mängib siin oma osa. Aga nüüd me söödame teil kõhu täis.” Elektriline veekann hakkas vilistama. Selle kõrval ootasid juba kaks tassi teekotikestega. Kincaid kallas tassid täis, pani Margareti tugitooli istuma, lükkas toa ainsa akna lahti ja nõjatus aknalauale. Kui Margaret võileibade kallale asus, ütles Kincaid: „Te võiksite nüüd pärast seda traagilist lugu, mis ma kokku luiskasin, mulle oma perekonnast rääkida.” „Woking,” puterdas Margaret, suu sinki ja tomatit täis. Ta neelas suutäie alla ja proovis uuesti. „Dorking. Vabandust. Ei osanud arvatagi, kui näljane ma olen.”