ja pühkis sõrmega suunurka. „Seal ei muutu kunagi midagi. Ma nägin ennast tegemas täpselt samu asju ka kakskümmend aastat hiljem, elamas jupikaupa teiste inimeste elu. Isa töökoda, õe lapsed…”
„Kuidas nad teie äratuleku peale reageerisid?”
Margaret muigas irooniliselt. „Mina olen see mitte eriti ilus tütar ja nemad ilmselt leidsid, et ma ei saagi elult enamat tahta. Oleksin vist pidanud leppima sellega, et isa kliendid mind mõnikord patsutavad ja mulle labaseid komplimente teevad, ja muutuma pikapeale tädi Megiks, kes jookseb kuulekalt lapsi hoidma, kui ilusal õel endal on midagi paremat teha.”
„Nad olid maruvihased.” Kincaid muheles ja Margareti suu kiskus vägisi naerule.
„Jah.”
„Kui kaua sellest juba on?”
Margaret tegi viimasele võileivale lõpu peale, lakkus sõrmed puhtaks ja nühkis need dressipükstesse kuivaks. „Oma kaheksateist kuud.”
„Ja mitte keegi neist pole teid siin vaatamas käinud?”
Naine punastas ja ütles ägedalt: „See vana nõid! Võiksin vanduda, et ta peab nimekirja kõigist, kes…” Margaret toetas pea kätele ja kummardus ettepoole. „Issand jumal, mis tähtsust sel on? Mul hakkas pisut halb.”
Liiga suur kogus toitu liiga kiiresti alla kugistatud pärast pikemat paastumist, mõtles Kincaid. „Hoidke pea kumaras. Varsti läheb üle.” Ta märkas ringi vaadates voodi kohal riiulis kulunud käterätikut. „Kus asub tualett?” küsis ta Margaretilt.
„Korrus allpool,” ütles naine ebaselgelt, pea põlvedele langetatud.
Kincaid käis korrus allpool rätikut külma vette kastmas ja kui ta tagasi jõudis, kergitas Margaret ainult niipalju pead, et see oma näole suruda. Kincaid ootas kärsitult akna juures, kahetsedes, et tal puudub Gemma kaasasündinud oskus teha sellises olukorras midagi kasulikku.
Aknast avanev vaade väikesele umbrohtu kasvanud aiale, hiigelsuured tunked pesunööril kuivamas, ei suutnud teda kuigi kauaks köita. Ta keeras aknale selja ja libistas pilgu üle Margareti toa napi sisustuse. Laual olid kauss odavate ehetega, veidi kosmeetikatarbeid ja paar näoveepudelit. Gaasipliidi kõrval asetsesid äratäksitud taldrik ja kauss, praepann ja mõned noad-kahvlid-lusikad. Kõik tarvilik paistis pärinevat täikalt, see oli tüüpiline valik kehva kvaliteediga esemeid, mis on hädavajalikud inimesele, kes kolib esimest korda omaette elama. Voodi kohal riiulil seisid raadio, räsitud pehmekaanelised raamatud ja raamitud foto.
Kincaid läks seda lähemalt uurima. Vanemapoolne tugeva kehaehitusega kiilanev mees, tviidjakk seljas, käsi oma saleda naise õlgade ümber, ja nende ees kolm täiskasvanud last. Vend ja õde, mõlemad blondid ja kena välimusega, kiirgamas enesekindlust, ja nende vahel Margaret, juuksed segamini, näol viltune naeratus. „Ema ja isa, Kathleen ja mu vend Tommy.” Kincaid pagendas oma näolt kaastunde ja pööras alles siis ringi. Margaret jälgis teda pinevalt, mehele tundus, et ta ootab juba harjumuspärast kommentaari. Kuid Kincaid istus hoopis voodile ja ütles: „Esimesed kuud pärast kodunt lahkumist olid kindlasti rasked.” „Olid tõesti.” Margaret langetas pilgu niiskele käterätile oma süles ja asus seda kokku voltima. „Mul polnud siin linnas mitte kedagi enne seda, kui kohtasin Jasmine’i. Sain tööd plaaniosakonnas masinakirjutajana. Kui ma seal tema asju puhtaks kirjutasin, oli ta minu vastu alati nii kena, aga mitte kunagi…” – ta vajas aega, et õiget sõna leida –, „mitte kunagi ülearu tuttavlik, kui te mõistate, mida ma silmas pean.” Ta vaatas Kincaidile otsa ja mees noogutas kinnituseks. „Ta hoidis ikka natuke distantsi. Aga siis ta jäi haigeks. Ta võttis haiguslehe ja käis ravi saamas ning kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, oli kohe näha, et asi on tõsine, aga mitte keegi ei teinud sellest juttu. Nad kõik teesklesid, nagu ta polekski haige.” Margaret vaatas heledate ripsmete varjust üles ja muigas oma julgustüki peale. „Ainult mina hakkasin küsimusi esitama. Pärisin temalt iga päev, kuidas ta ennast tunneb ja mida nad temaga veel teevad, ja varsti ta hakkas mulle vastama.” „Ja siis, kui ta töölt koju jäi?” ärgitas Kincaid teda jätkama. „Ma käisin Jasmine’i vaatamas. Iga päev, kui vähegi sain. Teised keegi ei käinud.” Margaret pani seda nüüdki veel pahaks. „Oo jaa, nad olid valmis kaardile alla kirjutama ja kingikorvi ostmiseks raha koguma, aga haige külastamine oli liiga suur vaev.” „Kas see kurvastas Jasmine’i?” Margareti lai otsmik tõmbus kipra, kui ta selle üle järele mõtles. „Vist mitte. Tal ei paistnud olevat kolleegide hulgas tõeliselt lähedasi sõpru. Ta küll meeldis kõigile, aga nad ei pidanud teda oma semuks.” Margaret vaatas Kincaidi irooniliselt muiates. „Jasmine rääkis päris sageli teist.” Kincaid tõusis ja astus akna juurde. Ta oli lahkamistulemuste teatavaks tegemist juba piisavalt kaua edasi lükanud ja nuputas nüüd, kuidas võimalikult pehmelt sõnastada seda, et Jasmine siiski ei surnud une pealt loomulikku surma.
„Kuulge,” ütles Margareti hääl ta selja taga. „Ma ju tean, et te ei tulnud siia ainult selleks, et minu eest hoolitseda. Jasmine ei pidanud oma lubadust, kas nii?”
Margaret oleks nagu ta mõtteid lugenud. Ta võttis jälle naise vastas istet ja vaatas talle tähelepanelikult otsa. „Ma ei tea. Tema organismist leiti ülisuur kogus morfiini.”
Margaret vajus toolil kössi ja sulges silmad. Pisarad tungisid laugude alt välja ja veeresid kahelt poolt nina alla. Siis kallutas ta ennast ette ja hõõrus kokkunätsutatud käterätiga nägu. „Ma poleks tohtinud teda uskuma jääda.” Ta ütles seda vaevalt kuuldava sosinaga, keha edasi-tagasi kõigutades.
„Mis te nüüd, Meg. Kui Jasmine oli kord otsustanud endalt elu võtta, poleks teie saanud mitte kuidagi teda takistada. Nojah, võib-olla tol neljapäeva õhtul, aga mitte lõpmatuseni.” Kui Margaret enda kinnisilmi kõigutamist järele ei jätnud, kummardus Kincaid talle lähemale. „Teate mis, Meg. Ma pean mõningad asjad välja uurima ja teie olete ainus, kes suudab mind aidata.”
Kõikumine aeglustus ja lõpuks lakkas. Margaret tegi silmad lahti, kuid istus endiselt küürutõmbunult, käed kaitsvalt kõhu peal ristis.
„Rääkige mulle, milleks Jasmine üldse teie abi vajas.”
„Ega ei vajanudki…” Margareti hääl jäi kurku kinni. Ta haaras tassi järele, neelas pingutusega alla jahtunud teetilga, mis oli põhja peale alles jäänud, ja jätkas kähedalt: „Ta ei vajanud. Tegelikult mitte. Ma aitasin tal kogust välja arvutada – ta oli juba sõltuvusse jäänud, nii et kogus pidi olema üsna suur –, aga ta oleks sellega väga hästi ka ise hakkama saanud. Morfiini oli piisavalt, sest Jasmine polnud kogust suurendanud, kuigi tellis õe käest üha suuremaid annuseid. Ja kateetris oli ju nagunii seda ainet.”
„Milleks siis?” küsis Kincaid Margaretile silma sisse vaadates.
„Ei tea. Võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud sellisel hetkel üksi olla.”
Kas Jasmine tundis ennast tõesti nii armetuna, et pidi Maragreti endale appi paluma, arutles Kincaid, kuid oli viimaks suutnud ennast siiski kokku võtta? Ta raputas pead. See oli muidugi võimalik, tõenäoline, loogiline seletus, ja ometi ta lihtsalt ei saanud seda uskuda.
„Milles asi?” küsis Margaret pead tõstes.
„Kas Jasmine’il oli…” Ukse hääletu avanemine sundis Kincaidi vaikima. Sisse astus noormees, kes vaatas Kincaidi ja Margareti pilkliku põlgusega. Margaret, kes istus seljaga ukse poole, kibrutas imestades laupa. „Mis nüüd…?” „Vaata aga.” Need paar sõna suutsid anda edasi inetu vihje. Mehe hääl pani Margareti võpatama, ta kargas jalule ja ta nägu kattus inetute punaste laikudega. „Rog…” „Pole vaja tõusta, Meg. Ma ei teadnud, et sul on külaline.” Heitnud Margaretile ainult põgusa pilgu, keskendas ta kogu oma tähelepanu Kincaidile. Sama suure huviga noormehe pilgule vastates tundis Kincaid kohe vaistlikku antipaatiat: tema ees seisis keskmist kasvu sale kolmekümnele lähenev mees, jalas disaineriteksased ja seljas kallis valge puuvillane särk, eest pikalt lahti nööbitud ja käised üles kääritud. Punaka varjundiga helepruunid juuksed olid kinnitatud hobusesabasse, näojooned korrapärased. Kincaid pidi vastumeelselt tunnistama, et tegemist oli silmatorkavalt ilusa isendiga. Margaret seisis kangelt, kätega tooli seljatuge pigistades, ning kui ta rääkima