kannatusi.” „Muidugi. Kui rumal minust.” Theo pilk oli muutunud häguseks, ta silitas hajameelselt portselanist elevanti, mida ta ikka veel käes hoidis. „See oleks nii tema moodi.” „Theo, ma tellisin surma põhjuste uurimiseks lahkamise.” Theo vaatas talle arusaamatuses otsa ja Kincaid selgitas: „Sellistel puhkudel peab alati kindlaks tegema, mis ikkagi täpselt juhtus.” „Ah nii?” küsis Theo ega paistnud ikka veel midagi mõikavat. „Igatahes on nii ette nähtud, kui surma põhjuses on vähegi alust kahelda.” Kincaid nägi, et uus šokk on halvanud Theo mõtlemisvõime ja ka viski mängis selles oma osa. „Kardan, et matustega tuleb nüüd mõnda aega oodata. Võib-olla te astuksite ühendusse oma õe advokaadiga?” Theo vaatas teda tühja pilguga. „Kas te teate ta advokaadi nime?” küsis Kincaid. Theo püüdis ennast koguda. „Thomas… Thompson… Ma pole päris kindel.” Ta tõusis püsti, elevant endiselt pihku surutud. „Nii. Igatahes väga kena teist. Kas tohib paluda, et te hoiaksite siin veel mõnda aega asjadel silma peal? Ma vist tahaksin nüüd koju minna.” Kincaid kahtles, kas Theol jätkub selleks jaksu. „Ma võin saata teid metroojaamani.” Theo raputas pead. „Ei. Mul pole häda midagi, tõesti.” Ta tõusis ja taipas alles Kincaidile hüvastijätuks kätt sirutades, et hoiab käes väikest elevanti. „See oli lapsepõlves minu mänguasi,” selgitas ta Kincaidi küsiva pilgu peale. „Andsin selle Jasmine’ile, kui esimesse omaette korterisse kolisin. Ju ma siis leidsin, et see pole piisavalt moekas või täiskasvanulik.” Ta korsatas irooniliselt ja asetas elevandi tagasi täpselt sinna, kus see Jasmine’i kirjutuslaual oli seisnud. „Te siis teatate mulle?” küsis ta uuesti Kincaidi ette astudes ja tal kätt surudes. „Jah. Kohe, kui midagi kuulen.”
Theo keeras ringi ja astus uksest välja, jätnud Kincaidile kahtlase väärtusega volituse kadunukese maist vara valvata.
Kincaid seisis keset tuba ja korrastas mõtteid, püüdes korisevast kõhust veel mõnda aega mitte välja teha. Theo Dentilt kuuldud uudis, et Jasmine oli pärast pooleaastast eemalehoidmist ta pühapäevaks enda juurde kutsunud, süvendas veelgi Kincaidi kahtlusi selle suhtes, mis oli tegelikult juhtunud. Kas Jasmine oli tõesti valetanud nii Margaretile kui ka Theole? Margareti puhul võis motiiviks olla soov sõbrannat säästa, kindlasti mitte aga Theo puhul.
Kincaid torkas käed taskusse, ohkas ja laskis pilgul tuttavas toas ringi käia. Ta mõistis nüüd, et isegi pelk teadmine erakukalduvustega Jasmine’i olemasolust oli toiminud ankruna rohkem kui ühe inimese elus – olid ju nii Margaret kui ka Theo hüüdnud ahastades: „Mis ma nüüd siis teen?”, meelt heites nagu hüljatud lapsed –, ja ometi poleks Kincaid osanud öelda, millised olid Jasmine’i enda tunded nende kahe või üldse kellegi vastu. Jasmine oli juba praegu tema jaoks tabamatu nagu õhus hajunud suitsuvine, sellest hoolimata, et ta oli oma naabrit päris hästi tundnud.
Ta astus valamu juurde. Midagi jäi jala ette ja ta vaatas imestunult maha. See oli kauss kassitoiduga, mille ta oli hommikul korterisse jätnud – endiselt puutumata, ära kuivanud ja kooriku peale tõmmanud. „Kirevase päralt,” vandus Kincaid. Kass oli tal sootuks meelest läinud. Ta oli ju kavatsenud sellest Theole rääkida, lootuses, et Theo viib eluka endaga kaasa või vähemalt korraldab asja kuidagimoodi ära.
Ta põlvitas maha ja kiikas voodi alla. Must kerratõmbunud kogu passis täpselt sama koha peal, Kincaid kahtlustas, et loom pole vahepeal üldse paigast liikunud. „Kiss-kiss-kiss,” keelitas ta kassi, kuid ka nüüd ei avaldanud see vähimatki mõju. Kincaid läks tagasi valamu juurde, tõmbas kausi kuivanud sisu prügikasti ja täitis selle uuesti värske kraamiga. Ta lükkas oma andami nii kaugele voodi alla, kui sai, ning jäi käpuli maas kassi silmitsema. Looma leina tajunud, tundis Kincaid ühteaegu süümepiina ja abitust, pealegi polnud tal mingit kassipidamise kogemust.
„Kuule,” ütles ta kassile, „rohkem ei saa ma praegu sinu heaks midagi teha. Ise otsustad, kas sööd või ei söö. Ma ei hakka sind lõpmatuseni „kiss-kissiks” kutsuma ega millekski nii tobedaks nagu Sidhi.” Kass sulges silmad, Kincaid ei osanud arvata, kas kergendustundest või tüdimusest. „Sid. Nüüdsest sa oled lihtsalt Sid, okei?” Ta pidas vaikust nõustumiseks, ajas ennast püsti ja kloppis püksipõlved puhtaks. Nüüd tuli otsida üles võti; kui ta kavatses ka edaspidi kassi eest hoolitseda, ei saanud ju iga kord murdvarast mängida. Kus Jasmine oma võtmeid hoidis? Vaevalt ta neid pärast haigeksjäämist kuigi sageli kasutas, aga siiski pidid need tal alati käepärast olema. Kõige tõenäolisem säilituspaik oli väike kirjutuspult ja otsimine ei võtnudki aega rohkem kui paar minutit. Ta leidis monogrammiga kaunistatud messingvõtmehoidja, mille küljes oli üksainus võti, see lebas kirjutuspuldi peal väikeste asjade tarvis mõeldud puukarbis. Kincaid kavatses juba lahkuda, kui tema tähelepanu paelus mingi värviline ese kirjutuspuldi kitsal püstisel riiulil. See oli kalendermärkmik, millist sai osta muuseumide suveniiripoodidest – iga nädalat ilmestas Constable’i maal. Viimaseid kuid läbi lapates leidis ta sissekandeid haiglaskäikude ja sünnipäevade kohta, leidis ka oma nime, lõpu poole üha sagedamini. Märtsikuu kajastas ka looduses toimunud muudatusi: millal puhkesid õide japoonika ja forsüütia, millal nartsissid; aprillis oli üles tähendatud pirni- ja ploomipuude õitseaeg ning päev, mil avas oma õienupu aia esimene tulp. Kõike seda oli Jasmine näinud oma korteri aknast; Kincaid oletas, et looduse tärkamise jälgimine polnud mitte iga-aastane harrastus, vaid pigem elu viimase kevade kroonika. Eelmise päeva lahtrisse, mille vastaslehte ehtis Constable’i „Vaade Hampstead Heathile”, oli Jasmine kirjutanud: „Theo – pühapäeval?” ja lisanud kauni käekirjaga: „Minu viiekümnes sünnipäev.” See tuli Kincaidile täieliku üllatusena.
NELJAS PEATÜKK
Kincaid ärkas laupäeva hommikul pikkamisi, unesegane ja kuni mälu taastumiseni rahulolev. Kaotusvalu langes luupainaja raskusega ta rinnale. Ta püüdis sellest vabaneda ägedalt pead raputades nagu sukeldumast pinnale tõusnud ujuja.
Kui ta ka oli und näinud, ei mäletanud ta sellest midagi, aga ta pea oli nüüd selge ja magamise ajal oli küpsenud otsus. Kui patoloog jõuab järeldusele, et Jasmine oli siiski surnud loomulikku surma, on ta meelsasti nõus oma kahtlustest loobuma. Kui seda ei juhtu, tahab ta olla paremini ette valmistatud. Enesetapp oli muidugi teine loogiline variant, Kincaidil polnud selles kahtlemiseks mingeid kindlaid tõendeid, kuid ometi ta kahtles. Kas ta polnud mitte oma töö koju kaasa toonud, nähes vägivalda isegi hea sõbra loomulikus, ilma vägivallamärkideta surmas? Või ei tahtnud ta sellepärast enesetapumõttega leppida, et see pani teda ennast tundma süüdlasena, nagu oleks ta Jasmine’i alt vedanud? Samas, olenemata tärganud kahtluste tagamaadest, oli pikaajaline kogemus õpetanud Kincaidi usaldama oma vaistu ja vaist ütles talle, et Jasmine’i surmaga pole kõik päris korras.
Nädalavahetus andis talle aega pisut hinge tõmmata. Ta polnud täna valves ja loogiline oli alustada Jasmine’i korterist. Kuid väljavaade üksinda Jasmine’i isiklikes asjades tuhnida tundus liiga masendav. Theo oli talle andnud küll peaaegu vabad käed, aga sellest hoolimata pidas ta Jasmine’i eraelus tuhnimist justkui sobimatuks.
Nagu iseenesest tõusis talle silme ette seersandi aval tedretähniline nägu. Ka tema polnud sel nädalavahetusel valves. Kincaid otsustas talle helistada ja ta endale appi kutsuda. See muudaks korteri läbiotsimise vähem isiklikuks ja Gemma terane kaine mõistus ei laseks tal kõike üle mõelda.
Gemma hääl oli telefonis talle mitteomaselt tõre, kuni ta ülemuse ära tundis. Kuid isegi siis, Kincaidi palve ära kuulanud, ei andnud ta kohe nõusolekut. Küllap oma väikesele pojale mõeldes, oletas Kincaid, ja lubas lahkelt, et Gemma võib poisi kaasa võtta.
Asjade sellise käiguga rahul, tõusis ta voodist ja läks kööki kohvi keetma. Elutoast läbi minnes tardus ta paigale ja teda haaras väikest viisi paanika. Gemma oli küll mõnikord teda koju sõidutanud ja tal autoga kodus järel käinud, kuid ülemuse korterisse polnud ta veel kordagi sisse astunud. Sellist korralagedust nähes hakkab ta pidama mind lootusetuks logardiks, arvas Kincaid. Polnud midagi parata, ees ootas põhjalik kraamimine.
Keskhommikul parkiski Gemma James oma Ford Escorti Kincaidi maja ette. Ta lülitas mootori välja ning jäi veel veidikeseks istuma ja kuulatama. Carlingfordi tänaval valitsev vaikus suutis teda iga kord üllatada. Ta enda kodutänaval Leightonis meenutas Lea Bridge’i maanteelt kostev liiklusmüra