kui saabus Margaret oma jutuga enesetapu abistamisest. Mõtlesin siis, et laip oleks nagu voodile asetatud.” Viimane lause kõlas peaaegu vabandavalt, Kincaid jälgis silmanurgast Gemma ilmet. Tabamata midagi, mis oleks reetnud põlastust, lisas ta: „Voodiriided polnud isegi natuke kortsus.” „See kõik viitab pigem enesetapule,” ütles Gemma ja malbe hääletoon tekitas Kincaidis tunde, et teda kuulatakse ainult viisakusest. „Küllap vist.” Ta sirutas jalad laua all välja ja uuris naist üle peaaegu tühjaks joodud õlleklaasi ääre. „Ma tean, et ma teen ennast teie arvates narriks.” Gemma piirdus kulmukergitusega. Ta tõstis rahutuks muutunud Toby põlvele ja hüpitas teda, kuni laps naerma hakkas. „Mis siis, kui lahkamistulemused seda kinnitavad?” küsis ta poissi üles-alla kiigutades. „Koroner jõuab tõenäoliselt järeldusele, et tegemist on enesetapuga. Juurdluse alustamiseks pole piisavalt tõendeid.” „Aga kirjaliku ja suulise tahteavalduse puudumine?” Gemma kehitas õlgu. „Väga ebakindel. Ja Margaretilt kuuldu kinnitab enesetapu versiooni, mitte ei anna alust selles kahelda.” Kincaid ei vastanud, vaid jälgis Heathi kohal lendlevat tuulelohet. Margaret. Tõepoolest, kui järele mõelda. Miks ta oleks pidanud seda naist uskuma? Eile oli ta ise nii hingepõhjani vapustatud ja liiga kurnatud, et üldse milleski kahelda, kuid nüüd ta taipas, et Margaret poleks saanud mõelda välja paremat lugu, kui ta tahtis jätta muljet, et Jasmine sooritas enesetapu, ja mitte keegi ei saa talle, Margaretile, ette heita, miks ta ei püüdnud seda takistada. „Teil on jälle see ilme,” ütles Gemma etteheitvalt. „Mida te seal haute?” „Vaat nii.” Kincaid jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti. „Kavatsen rääkida Jasmine’i advokaadiga, aga sellega tuleb paratamatult esmaspäevani oodata.”
„Ja veel?” päris Gemma. Kincaid leidis, et ta ilme on seletamatult rahulolev.
„Margareti peab uuesti küsitlema. Võib-olla ka Theod.”
„Ja päevikud?”
Kincaid tundis kiusatust paluda Gemma abi, kuid ta laitis selle mõtte samas maha. See oli ülesanne, mida ei saanud jagada. „Nendega teen juba täna algust.”
Nad kõndisid aeglaselt tagasi Carlingfordi tänavale, Tobyt kahe vahel kätest õhku tõstes. „Me siis ei lähegi Heathile jalutama?” küsis Kincaid, kes oli märganud, et Gemma vaatab aeg-ajalt kella.
Gemma raputas pead. „Parem mitte. Lubasin emale, et läheme talle külla, ta nuriseb, et me käime liiga harva.”
Kincaidi kõrv tabas midagi ta hääles, kerget murelikkuse- või ärritusevarjundit, ning talle meenus, kui tõredalt oli Gemma hommikul kõne vastu võtnud. Küllap on mängus mingi mees, mõtles ta ja taipas samas, kui vähe ta teab oma seersandi eraelust. Ainult niipalju, et Gemma oli varsti pärast Toby sündi abielu lahutanud, et ta elab Leightonis kahepereelamus, et ta on kasvanud üles ja käinud koolis Põhja-Londonis. Ja oligi kõik. Kincaid polnud isegi kordagi tema juures Leightonis käinud, Gemma tuli talle enamasti autoga järele või nad kohtusid Yardis.
Kincaid taipas imestades, et oli seni näinud Gemmat ainult ühe kindla nurga alt. Ta oli leidnud, et tegemist on usaldusväärse, ilusa, intelligentse ja pahatihti põikpäise noore naisega, kellel on eriline oskus ülekuulatava valvsust uinutada; ta polnud püüdnudki näha kaugemale sellest, mis tegi Gemmast talle väärtusliku alluva. Kas seersandil on kallim (selle mõtte juures tundis Kincaid ebamäärast ärritust)? Kuidas ta oma vanematega läbi saab? Millised on tema sõbrad?
Kincaid jälgis enda kõrval astuva naise ilmet. Gemma lükkas punase juuksekahlu kõrva taha ja kummardus Toby küsimusele vastama, kuid ta mõtted olid hajevil. „Gemma,” küsis Kincaid kõheldes, „kas midagi on valesti?”
Gemma tõstis ehmunult pilgu, kuid naeratas kohe seejärel. „Ei, mitte midagi. Kõik on korras.”
Millegipärast ei jäänud Kincaid teda uskuma, kuid ta ei hakanud peale käima. Gemma olek oli selleks liiga tõrjuv.
Ploomipuu täies õielastis oksad kaardusid kõnnitee kohale ja kui nad sealt alt läbi läksid, puistas puu nad kroonlehtedega üle, nagu oleks taevast konfette sadanud. Naer hajutas mõlema hetkelise kohmetuse ja Kincaidi maja ees mindi lahku. Kincaid ronis üksinda trepist üles, pärastlõuna laotus ta ette laiali nagu otsa ja ääreta kõrb. Korterisse sisenejat tervitas automaatvastaja vilkuv punane tuluke, kuid see tegi asja ainult hullemaks. „Suurepärane,” pomises Kincaid enda ette ja vajutas ägedalt nupule. Valveseersandi hääl päris kurjalt aru – mida põrgut see pidi tähendama, haiglast helistati tema tellitud lahkamise asjus, ja kui ta kohe pabereid ära ei vormista, tuleb suur jama. Teate lõpuosa oli nagu jutu jätkuks juurde lisatud, enne kui kõne järsult katkestati. Jasmine Denti organismist oli leitud surmav annus morfiini.
VIIES PEATÜKK
Kincaid haakis oma Midgetit katva presendi lahti, lappas selle eestpoolt alustades kokku, avas pakiruumi ja lükkas katte sinna sisse. Ta toimetas kiiresti ja vaikselt, harjumusest sündinud vilumusega. Auto punane kere läikis talle rõõmsalt vastu, kutsudes päikeselisel õhtupoolikul lõbusõidule, kuid Kincaid istus pead vangutades rooli. Tal polnud kavas sõita linnast välja loodust imetlema, olgu pealegi päev täiuslik nagu turiste peibutaval reklaamplakatil. Ta õngitses autoukse taskust päikeseprillid ja lükkas käigu sisse.
Rosslyn Hilli ületanud, tiirutas Kincaid mõnda aega South Hampsteadi kitsastel tänavatel, kuni jõudis veidi maad Maida Vale’ist põhja pool Kilburn High’ maanteele. Margaret Bellamy aadressi polnud raske leida, ta elas luitunud ridaelamus kvartalis, kuhu jõukam rahvas eriti kolima ei kippunud. Maja välisuks oli kuivanud vere värvi punakaspruun, kuid maha kooruv värvikiht paljastas eelmiste, ilmselt elurõõmsamate omanike valikuid: laimiroheline, kollane, sügavsinine. Kincaid helistas uksekella ja jäi ootama, kirtsutades nina haisu pärast, mida levitasid trepi kõrval seisvad prügikonteinerid.
Ust avama tulnud naisterahvas kandis võimsate reite kohal ohtlikult pingul polüesterpükse ja läikivat džemprit, mis ähvardas rinna kohalt lõhki käriseda. Ta mõõtis Kincaidi pahatahtliku pilguga.
„Margaret Bellamy?” Kincaid venitas näole oma parima naeratuse ja püüdis ära arvata, kas naine üldse kuulis teda üle maja sügavuses lõugava teleri tehisnaeru.
Võõrast veel veidi põrnitsenud, nõksas naine peaga trepi poole. „Ülemine korrus. Paremal.”
Kincaid tänas ja ronis trepist üles, tundes kuklas naise ainitist pilku, mis jälgis võõrast sissetungijat esimese käänakuni. Rasvahais ja teleri hüsteeriline lärmamine saatsid teda kuni kolmanda korruseni, kus trepp päädis hämara koridoriga, mille seinad andsid ülevaate mitme ajastu sisustustrendidest. Koridori kaks ust olid siltideta, Kincaid koputas kergelt parempoolsele.
Esimesel korrusel lülitati teler välja ja ootamatult tekkinud vaikuses kuulis Kincaid voodivedrude kääksatust. Margaret Bellamy avas ukse arglikult ootusäreva naeratusega. „Ah. See olete teie,” ütles ta ja tema paistes nägu reetis pettumust. Ta sundis ennast uuesti naeratama. „Astuge parem edasi.” Kincaidi varrukast sisse tirides noogutas Margaret peaga koridori poole ja lisas: „See vana nõid kuulab ju pealt. Pani isegi teleka kinni.” Margaret sulges ukse ja jäi kohmetult seisma, teadmata, mida Kincaidiga peale hakata nüüd, kui ta oli mehe oma tuppa lasknud. Ta vaatas ahtas ruumis nägu krimpsutades ringi. Kincaidi pilk libises üle kitsa voodi, mille kortsus päevatekk oli iga hetk põrandale vajumas, üle ainsa, plekilise tugitooli, üle riidekapi ja päevinäinud männipuust laua, mis täitis nii kirjutuslaua, tualettlaua kui ka köögilaua ülesandeid. Margaret tegi käega väikese ringi ja ütles: „Vabandust.” Kincaidile jäi mulje, et see vabandus käis nii toa kui ka ta enda kohta. Mees vaatas teda naeratades. „Ma ise elasin ka politseiakadeemias õppimise ajal kööktoas. See oli paras urgas, kuigi minu perenaine jäi teie omale ikka kõvasti alla.” Tema sõnad panid Margareti muigama ning ta astus tooli juurde, et istumiseks ruumi teha. Ta kummardus, et korjata üles sületäis riideid, ja pidi kiiresti tooli seljatoest kinni haarama, et mitte pikali kukkuda. „Kuidas te ennast tunnete?” küsis Kincaid naist tähelepanelikult silmitsedes. Pehmed pruunid juuksed olid pulstunud, silmad nutmisest paistes. Paar numbrit suurema T-särgi saba oli topitud hallide pleekinud dressipükste sisse, ilmselt oli ta need koputust kuuldes kiiruga jalga tõmmanud. „Kas te olete täna üldse väljas