üritusest – täpsemini esimesest iga-aastaseks mõeldud lahkunud kangelaste meenutamise ja mälestamise päevast – ei tõotanud tulla midagi sellesarnast. Kevin tajus juba keskkooli juurde saabudes morni meeleolu ning õhku täitis läpatanud leina ja kroonilise hämmastuse nähtamatu hägu, mis sundis inimesi kõnelema vaiksemalt ja liikuma ebalevamalt, kui nad tavaliselt oleksid seda suurtel vabaõhukogunemistel teinud. Kuid arvestades esialgset jahedat suhtumist paraadi korraldamise ettepanekusse, oli ta siiski ühtaegu nii üllatunud kui ka tänulik, et kohal oli nii palju rahvast. Mõned arvustajad olid arvanud, et ajastus on vale („Liiga vara!” kinnitasid nad visalt), teised aga väitsid, et 14. oktoobri ilmalik mälestamine on põikpäine ettevõtmine ja võib-olla ka jumalateotus. Sellised vastuväited siiski hääbusid ajapikku kas tänu korraldajate tublile tööle umbusklike enda poole võitmisel või siis seetõttu, et mistahes paraadid üldiselt meeldivad inimestele. Igal juhul oli vabatahtlikult marssima tulnud nii palju Mapletoni asukaid, et Kevin pani imeks, kas keegi on üldse jäänud neile tee kõrvalt hõiskama, kui nad mööda Main Streeti kuni Greenway pargini liiguvad.
Politseitõkete taha jõudes kõhkles ta viivu, et koguda jõudu päevaks, mis pidi tema teada tulema pikk ja raske. Ta nägi kõikjal, kuhu ta silmad suunas, murest murtud inimesi ja värskeid meenutusi kannatustest. Ta viipas postkontori margiluugi taga töötavale Martha Reederile, kes oli kunagi olnud jutukas daam. Martha naeratas nukralt ja keeras ennast, et lasta tal paremini vaadata isetehtud plakatit, mida ta käes hoidis. Sellel olid tema kolmeaastase tütretütre reklaamtahvli mõõtu foto, millel võis näha lokkis juuste ja veidi viltuste prillidega tõsist last ning kirjet ASHLEY, MU INGLIKE. Martha kõrval seisis pensionil politseinik ja Kevini endine Pop Warneri treener Stan Washburn – see jässakas ilma kaelata mees, kelle T-särk liibus tihedalt muljetavaldavale õllekõhule, kutsus kõiki, kes hoolisid, ESITAMA MULLE KÜSIMUSI MINU VENNA KOHTA. Kevin tajus äkitselt jõulist kihku lasta siit jalga, joosta koju ning saata see pärastlõuna mööda jõusaalis pomme tõstes või lehti riisudes või tehes ükskõik mida, mida üks üksildane ja tühja peaga inimene teeks, kuid see läks kähku üle nagu luksatus või häbiväärne seksuaalfantaasia.
Ohanud endamisi kohusetundlikult, sumas ta rahvahulga keskele, surus käsi, hõikas nimesid ja andis oma parima, et kehastuda väikelinna poliitikuks. Kevin kui endine Mapletoni keskkooli jalgpallistaar ja väljapaistev kohalik ärimees – ta sai perekonnalt päranduseks kaubahalli-suuruste alkoholipoodide keti ning laiendas seda, kasvatades kasumi oma viieteistkümne aasta pikkuse omanikupõlve jooksul kolmekordseks – oli populaarne ja linnas äärmiselt silmatorkav kuju, kuid talle polnud kunagi pähe tulnud kandideerida mingisugusesse ametisse. Aga siis anti talle eelmisel aastal nagu välk selgest taevast üle palvekiri, millele olid alla kirjutanud kakssada kaaslinlast, kusjuures paljud nendest olid tema head tuttavad: „Meie, allakirjutanud, vajame praegustel süngetel aegadel meeleheitlikult juhti. Kas te aitate meil oma linna tagasi saada?” Selline pöördumine liigutas teda ja kuna ta oli ka ise veidi pidetu – ta oli mõni kuu tagasi oma äri hea hinnaga maha müünud ega olnud veel välja nuputanud, millega edaspidi tegelema hakata –, hakkas ta hiljaaegu moodustatud poliitilise rühmituse Lootusrikas erakond linnapeakandidaadiks.
Kevin võitis valimised mäekõrguse eduga, tõrjudes troonilt kolm korda ametis olnud senise linnapea Rick Malverni, kes oli kaotanud valijate usalduse pärast seda, kui ta oli püüdnud tema enda sõnutsi „rituaalse puhastumise” käigus oma kodu maha põletada. See ei läinud tal korda – tuletõrjujad näitasid tema nördinud vastuväidetest hoolimata üles visadust ja kustutasid tule – ning praegu elas Rick omaenda eesaias, mille taustaks oli tema viie magamistoaga viktoriaanlikus stiilis maja söestunud vare. Varahommikuti jooksmas käiv Kevin sattus vahetevahel oma endisele rivaalile peale parajasti just siis, kui too telgist väljus, kusjuures korra üksnes triibuliste aluspükste väel, ja mehed vahetasid muidu vaiksel tänaval kohmetu tervituse „Hommikust!” või „Hei!” või „Kuidas läheb?”, tehes seda lihtsalt soovist näidata, et nad ei pea teineteise vastu vimma.
See uue ametikoha käesurumiste ja seljalepatsutamiste tahk oli Kevinile küll ebameeldiv, kuid ta tundis kohustust ennast oma valijatele kättesaadavaks teha ning sealhulgas ka kättesaadavaks nendele põrundpeadele ja rahulolematutele, kes avalikel sündmustel vältimatult kusagilt prao vahelt platsi ilmuvad. Esimesena kõnetas teda parklas Sycamore Roadil elav pahur torumees Ralph Sorrento, kes trügis ühesugustes roosades T-särkides nukra näoga naiste kobarast hoolimatult läbi ja sättis ennast otse Kevini teele.
„Härra linnapea,” venitas ta, irvitades nii, nagu oleks juba ainuüksi selles ametinimetuses olnud midagi naeruväärset. „Ma lootsingi teiega kokku sattuda. Te ei vasta mitte kunagi minu meilidele.”
„Tere hommikust, Ralph.”
Sorrento pani käed rinnale vaheliti ning uuris Kevinit, näol ebameeldivalt mõjuv segu lõbust ja halvakspanust. Ta oli lühikeseks pügatud juuste ja turris lõuahabemega suurt kasvu ja turske mees ning kandis jalas suure hulga taskutega õliplekilisi pükse, seljas aga sooja voodri ja kapuutsiga joppi. Kevin haistis juba sellel kellaajal – isegi üksteist polnud veel käes – tema hingeõhus õlle lõhna ja nägi, et ta kavatseb tüli norida.
„Lihtsalt selguse mõttes,” kuulutas Sorrento ebaloomulikult valju häälega. „Ma ei maksa seda kuradima raha ära.”
See raha, mida ta mainis, oli saja dollari suurune trahv, mis määrati talle selle eest, et ta tulistas tema õuele tulnud hulkuvate koerte karja pihta. Üks hagijas sai kohapeal surma, kuid lambakoera ja labradori ristand komberdas minema kuuliga tagajalas ja tilgutas maha kolme kvartalivahe pikkuse vereraja, enne kui Oak Streetil lasteaia Võsukeste Akadeemia läheduses kõnniteel kokku varises. Tavaliselt ei läinud politsei mingisuguse mahalastud koera pärast just liigselt elevile – seda juhtus masendava korrapärasusega –, kuid punt võsukesi oli looma surmaheitlust pealt näinud ning nende vanemate ja hooldajate kaebuste tulemusena võeti Sorrento vastutusele.
„Kõnelge viisakamalt,” hoiatas Kevin, kes märkas ebamugavustundega nende poole pöörduvaid päid.
Sorrento suskas nimetissõrmega Kevinit rindu. „Mul on kõrini sellest, et need krantsid minu muruplatsile pasandavad.”
„Koerad ei meeldi kellelegi,” möönis Kevin. „Aga järgmisel korral helistage loomavalvesse, eks ole?”
„Loomavalvesse.” Sorrento kordas seda sõna lühikese põlastava naeru saatel. Ta torkas taas Kevinit rindu ja tema sõrmeots surus ennast vastu luud. „Nad ei tee ju mitte paskagi.”
„Neil on liiga vähe töötajaid.” Kevin sundis ennast viisakalt naeratama. „Nad annavad nendes halbades oludes oma parima. Meie kõik anname. Ma olen kindel, et te saate sellest aru.”
Sorrento leevendas survet Kevini rinnale, otsekui oleks ta soovinud sellega mõista anda, et ta saab aru. Ta kallutas ennast lähemale, hingeõhk hapukalt lehkamas ning hääl vaikne ja usalduslik.
„Tehke mulle üks teene, eks ole? Rääkige võmmidele, et kui nad minu raha tahavad, siis peavad nad sellele ise järele tulema. Rääkige neile, et ma ootan neid koos oma kärbikuga.”
Ta irvitas, püüdes välja näha nagu jõhkard, kuid Kevin nägi valu tema klaasjates silmades ja anuvat pilku selle suurustlemise taga. Kui ta õigesti mäletas, siis jäi Sorrento ilma oma tütrest, kes oli vahest nii üheksa- või kümneaastane matsakas tüdruk. Tema nimi oli Tiffany või Britney või midagi sellesarnast.
„Ma annan selle edasi.” Kevin patsutas teda tasakesi õlale. „Aga nüüd te võiksite koju minna ja pisut puhata.”
Sorrento andis Kevinile laksu vastu kätt.
„Kurat võtku, ärge puudutage mind.”
„Palun vabandust.”
„Te lihtsalt öelge neile seda, mida ma teile rääkisin, eks ole?”
Kevin lubas öelda ja tõttas siis ootamatult oma kõhtu tekkinud hirmuklompi eirata püüdes minema. Erinevalt mõnest naaberlinnast ei olnud Mapletonis iial pandud toime ühtki enesetappu politseiniku abistava käe läbi, kuid Kevin tajus, et Ralph Sorrento vähemalt fantaseerib sellel teemal. Tema kava ei näinud