tal seda teha. Ja ometigi ta lihtsalt istus ega võtnud midagi ette seni, kuni nood inimesed valges oma kirjatähed langetasid, ümber pöörasid ja metsa tagasi vajusid.
TERVE KLASSITÄIS JILLE
JILL GARVEY TEADIS, kui kerge on ümbritseda kadunud romantikaga ning teha nägu, et nad olid paremad, kui nad tegelikult olid, ja seisid kuidagi kõrgemal nendest saamatutest, kes maha jäid. Ta oli seda lähedalt näinud 14. oktoobrile järgnenud nädalatel, mil igat masti inimesed – enamasti täiskasvanud, kuid ka mõned lapsed – rääkisid talle kõikvõimalikke jaburusi Jen Sussmani kohta, kes ei olnud päris elus midagi erilist, vaid lihtsalt tavaline inimlaps, kuigi vahest ehk pisut kaunim kui suurem osa temavanuseid tüdrukuid, kuid kohe kindlasti mitte ingel, kes oli liiga hea selle maailma jaoks siin.
„Jumal tahtis teda enda seltsi,” ütlesid nad. „Tundis puudust tema sinistest silmadest ja ilusast naeratusest.”
Jill sai aru küll, et nad mõtlevad seda hästi. Kuna ta oli niinimetatud tunnistaja ja ainus teine inimene, kes viibis toas siis, kui Jen lahkus, koheldi teda sageli ebameeldivalt mõjuva õrnusega, otsekui oleks ta olnud leinav sugulane ja saanud alles tagantjärele Jeni õeks, ning mingisuguse kummalise austusega. Keegi ei hakanud teda kuulama, kui ta püüdis selgitada, et ta ei ole tegelikult mitte millegi tunnistaja ja on sisuliselt sama nõutu kui nemad. Ta vaatas otsustaval hetkel YouTube’ist toda kurba, kuid ka lustakat videoklippi väikesest lapsest, kes taob endale rusikaga vastu pead, teeseldes sealjuures, et see ei tee talle haiget. Ta vaatas seda ilmselt kolm-neli korda järjest ja kui ta viimaks pilgu tõstis, oli Jen läinud. Möödus tükk aega, enne kui Jill aru sai, et ta ei olnud läinudki tualettruumi.
„Oh sa vaeseke,” ei jätnud nad järele. „Parimast sõbrannast niiviisi ilma jääda on sulle ilmselt ränk löök.”
See oli veel üks asi, mida keegi kuulda ei tahtnud ja mis seisnes selles, et tema ja Jen ei olnud enam parimad sõbrannad, kui nad üldse olidki kunagi seda olnud, milles ta kahtles, ehkki nad kasutasid aastaid ilma pikemalt mõtlemata väljendit: „Minu parim sõbranna Jen. Minu parim sõbranna Jill.” Teineteise parimad sõbrannad ei olnud mitte nemad, vaid nende emad. Tüdrukud lihtsalt lohisesid emade sabas, sest neil ei olnud teist valikut (selles mõttes olid nad tõepoolest just nagu õed). Nad sõitsid ühe ja sellesama autoga kooli, magasid öösiti teineteise juures, käisid ühistel perepuhkustel ning saatsid lugematu arvu tunde mööda teleri ja arvutikuvari ees, lüües aega surnuks sellal, kui emad köögilaua ääres teed või veini jõid.
Nende ajutine liit oli üllatavalt vastupidav ning kestis lasteaiast kuni kaheksanda klassi keskpaigani, mil Jen tegi läbi ootamatu ja salapärase moondumise. Ühel päeval oli tal uus keha – või nii see Jillile vähemalt näis –, järgmisel päeval uued rõivad ja ülejärgmisel uued sõbrannad nägusate ja populaarsete tüdrukute pundi näol, kelle juhti Hillary Beardonit oli Jen varem tema enda väitel jälestanud. Kui Jill temalt päris, miks tahab ta käia koos selliste inimestega, kellele ta ise on heitnud ette pealiskaudsust ja ebameeldivat käitumist, siis Jen lihtsalt muigas ja ütles, et neid tundma õppides saad sa aru, et tegelikult on nad päris toredad.
Ta ei käitunud sealjuures alatult. Ta ei valetanud Jillile kunagi ega irvitanud iial selja taga tema üle. Jen lihtsalt otsekui triivis pikkamisi eemale, et liikuda teistsugusel ja eraldatumal orbiidil. Ta tegi küll formaalse katse kaasata Jilli oma uude ellu ja kutsus ta (äärmiselt tõenäoliselt ema juhtnööre järgides) ühepäevasele reisile Julia Horowitzi rannamajja, kuid tegelikult muutis see lõhe nende vahel veelgi silmanähtavamaks kui varem. Jill tundis ennast kogu õhtupooliku võõramaalasena, oli oma lootusetus üheosalises ujumiskostüümis nagu hiirehall kahvatu sissetungija ning jälgis sõnatu hämmeldusega, kuidas kaunid näitsikud üksteise bikiine imetlevad, tehispäevitusi võrdlevad ja kirevavärviliste telefonidega poistele tekstisõnumeid saadavad. Kõige rohkem jahmatas teda see, kui mugavalt näis Jen ennast selles veidras kontekstis tundvat ja kuivõrd sujuvalt ta teistega ühte sulas.
„Ma tean, et see on raske,” rääkis Jillile ema. „Aga ta on võtmas elus uut suunda ja võib-olla peaksid ka sina seda tegema.”
Tollest suvest, mis oli viimane enne katastroofi, jäi tunne, et see ei lõpegi iial. Jill oli liiga vana, et lastelaagrisse minna, liiga noor, et töötada, ja liiga häbelik, et võtta telefon ja kellelegi helistada. Ta veetis ülearu palju aega Facebookis, uurides seal Jeni ja tema uute sõbrannade pilte ning mõtiskledes endamisi, kas nad on kõik ikka nii õnnelikud, nagu pealtnäha paistab. Nad olid hakanud ennast kutsuma stiilseteks tibideks ja see nimi käis läbi peaaegu kõikide fotode allkirjadest: „Stiilsed tibid tšillivad”, „Stiilsete tibide öölabrakas”, „Mida joote, stiilsed tibid?”. Ta jälgis hoolikalt Jeni staatust ning hoidis silma peal selle armuloo tõusudel ja mõõnadel, mis oli Jenil võrsumas nende klassi ühe nägusaima poisi Sam Pardoga.
Jen vaatab Samil käest kinni hoides filmi.
Jen on KÕIKIDE AEGADE KÕIGE PAREM SUUDLEJA!!!
Jen on minu elu kaks kõige pikemat nädalat.
Jen on… MIDA IGANES
Jen on meestetapja!
Jen on Kõik On Andeks Antud (ja veel midagi).
Jill püüdis teda vihkama hakata, kuid see ei kukkunud tal päris hästi välja. Mis mõtet sellel oleks olnud? Jen oli seal, kus ta tahtis olla, oli koos nende inimestega, kes talle meeldisid, ja tegi neid asju, mis ta õnnelikuks muutsid. Kuidas on võimalik kedagi selle eest vihata? Tuleb lihtsalt välja nuputada, kuidas seda kõike ka endale saada.
Kui september viimaks taas kätte jõudis, tundus talle, et kõige hullem on seljataga. Keskkool oli puhas leht, minevik oli kustutatud ja tulevik veel kirjutamata. Jeniga koridoris teineteisest möödudes nad lihtsalt teretasid ja sellega kõik piirduski. Vahetevahel Jill vaatas tema poole ja mõtles: „Me oleme nüüd erinevad inimesed.”
Selle tõsiasja taga, et nad olid 14. oktoobril koos, oli purupuhas kokkusattumus. Jilli ema oli ostnud proua Sussmanile lõnga – nood kaks emmet olid tollel sügisel kanged kudujad – ja Jill juhtus olema parajasti autos, kui ta otsustas lõngad ära viia. Jill maandus vanast harjumusest keldrikorrusele Jeni juurde, nad vestlesid kohmetult uutest õpetajatest ja kui jutuaine otsa sai, lülitasid sisse arvuti. Jeni käeseljale oli kirjutatud kellegi telefoninumber – Jill märkas seda, kui Jen lülitile vajutas, ja oleks tahtnud teada, kelle number see on – ja tema sõrmeküüned olid värvitud roosakrähmuliseks. Sülearvuti ekraanisäästjaks oli paar aastat tagasi lumetormi ajal võetud pilt Jillist ja Jenist. Nad olid üleni riietesse mässitud, punapõsksed ja laia naeratusega näol, mõlema hammastel olid klambrid ja nad näitasid uhkelt armastava hoolega püsti aetud lumememme poole, kellel oli porgandist nina ja laenuks võetud kaelasall. Isegi juba tollel hetkel, kui Jen istus lausa tema kõrval ega olnud veel ingel, tundus see olevat nagu antiikajalugu või mingisuguse kadunud tsivilisatsiooni jäänuk.
Alles siis, kui ema SM-idega ühines, hakkas Jill mõistma, kuidas kellegi puudumine võib mõtlemise kiiva kiskuda ning sunnib liigselt rõhutama kadunud inimese voorusi ja pisendama tema puudusi. See ei olnud muidugi üks ja seesama. Ema ei olnud läinud mis läinud nagu Jen, kuid sellel ei paistnud olevat tähtsust.
Nende suhted olid olnud keerulised ja veidi ahistavad – pisut lähedasemad, kui see oleks kummalegi hea olnud – ning Jill oli sageli soovinud, et nende vahele jääks väike vahemaa ja et tal oleks veidi isiklikku manööverdamisruumi.
„Ootame ära, kuni ma kolledžisse lähen,” mõtles ta siis. „Oleks see alles kergendus, kui ema enam kogu aeg kuklasse ei hingaks.”
Aga see olekski ju olnud asjade loomulik käik – sa kasvad suureks ja kolid kodust minema. Loomulik ei ole see, et ema jätab su maha, läheb teise linnaserva ühiselamusse mingisuguse usuhullude kamba juurde ja katkestab kõik sidemeid perekonnaga.
Jill avastas tükk aega pärast tema lahkumist, et teda valdab lapselik iha ema kohaloleku järele. Ta tundis puudust kõigest, mis selle naise juurde kuulus, ja isegi nendest asjadest, mis teda omal ajal marru ajasid – tema viisist mööda laulmisest, visast kinnitusest, et täisterajahust pasta maitseb täpipealt sama hästi kui tavaline pasta,