nismi kriis
SAATEKS UUSTRÜKILE
Raamatutel on teatavasti oma saatus. Loomulikult sõltub see peamiselt raamatu headusest. Ent mis on headus? Väga lai mõiste, millesse peale ladususe, huvitavuse, olulisuse, sügavuse, kompositsiooni ja stiili mahub ka ajakohasus. Selleks, et lugejaid leida, peab raamat lisaks muule ilmuma ka õigel ajal.
See raamat ilmus esmakordselt 2002. aastal. Keskmise suurusega tiraaž müüdi läbi ja leidus ka vastukajasid, kuid kultuuri peavool raamatut siiski eriti ei märganud. Autorile ei olnud see just “suur pettumus”, aga väikene siiski. Mis oli meie silme ees hargneva Lääne tsivilisatsiooni (viimse?) olelusvõitluse grandioosse vaatepildi taustal muidugi pisiasi.
Paraku just sellist vaatepilti meie silmad näevad, ehkki karta on, et suur, kui mitte suurem osa vaatajaist näeb enda arvates midagi muud. Ka 1453. aastal leidus ümberpiiratud Konstantinoopolis inimesi, kes arvasid, et linnamüüri taga voogavad barbarid on ajutine nähtus, mille kõrvaldab kuidagi iseenesest tsivilisatsiooni vääramatu üleolek barbaarsusest ja järjekordne viimistletud seadusepakett. Kuid leidus ka teisi. Nemad seisid linnamüüril.
Analoogia rändesurve alla sattunud Euroopaga on ilmne. Viimase paari aasta sündmused on vaimse jää siiski liikuma pannud. Siin-seal avanevad unised silmad ja, nagu unest ärkavate inimeste puhul tavaline, valitseb teatav segadus. Mis lahti? Millest see kära? Alles ju oli kõik nii hästi? Miks nad sedasi sebivad? Igatahes on mitu erapooletut lugejat autorile kinnitanud, et seesinane neljateistkümne aasta vanune tekst mõjus neile praegu, uuesti lugedes, väga aktuaalsena. On öeldud koguni, et see raamat on aastatega kuidagi värskemaks läinud, selle asemel, et aeguda. Autorina võin selle üle rõõmustada, maailmakodaniku ja inimolendina paraku mitte, sest toona maalitud tulevikuvisioonid olid võrdlemisi sünged. Kui maailm hukka läheb, siis on sellest vähe lohutust, kui võid enne lõppu kilgata: “Ma ütlesin ju kohe!”
Käesolevas väljaandes on teksti pisut redigeeritud – peamiselt kärbete abil –, kuid mitte täiendatud vahepealse 14 aasta jooksul lisandunud tarkusega, ehkki kiusatus oli suur. Teksti põhiosa on jäetud meelega samaks, et lugejal oleks võimalik hinnata, kus on ajaloo käik autori ennustusi ja hirme kinnitanud, kus aga need ekslikuks tunnistanud. See-eest on raamatu lõppu lisatud terve uus peatükk sellest, mis vahepeal juhtus ja mida see meile täna ütleb – ehk teisisõnu, millistele tulevikustsenaariumidele võiksid vahepealsed sündmused, eeskätt rändekriis ja islamiterrorism, osutada.
Lauri Vahtre
INIMENE
SISSEJUHATUS
Maailm muutub, selles pole kahtlust. Muutub ka inimene. Teisenevad tema nõudmised elukeskkonnale, teisele inimesele, ühiskonnale ja riigile. Tavaliselt nimetame me seda arenguks ja leiame, et areng on alati hea. Areng on hea juba sellepärast, et see on toonud inimkonna välja pimedusest ja metsikusest ning viinud ta õnnerikka olukorrani, kus elame ja toimime meie – inimkonna arengu lõppsiht ja kroon. Meiega või äärmisel juhul meie lastega inimkonna areng lõpeb, inimene on saamas “valmis” nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vähemalt eesrindlike ühiskondade eesrindlike humanistide näol.
Jääb vaid üle heita endalt viimased jäljed oma loomalikust põlvnemisest ja barbaarsest minevikust, heita endalt viimsedki bioloogilised ahelad ja viimne kui keskaegne julmus. Tuleb välja juurida rumalad, atavistlikud eelarvamused, mis jagavad inimesi meesteks ja naisteks, poolakateks ja mongoliteks, valgeteks ja mustadeks. Sama printsipiaalselt tuleb suhtuda ikka veel esinevatesse väärnähetesse nagu varanduslik ebavõrdsus, kättemaksuiha või rahvuslik uhkus. Antropogeneesi pika näitemängu viimaseks ja ühtlasi lõputuks vaatuseks peab ajaloolavale astuma Inimene suure algustähega – olend, kel pole ei sugu, rahvust ega vanust, kes ei kõnele ühtki konkreetset keelt ja kes on täielikult vaba igasugusest agressiivsusest. Kõik tema eripärad on rangelt individuaalsed ega seo teda mingi grupiga. Ta ei vaja ühiskonda oma alandavate kohustustega, ta peab olema vaba. Ta on Inimene.
Üldjoontes on umbes selline arusaam inimesest ja tema tulevikust tänases läänemaailmas valdav. Seegi on arengu tulemus ja sellisena sama paratamatu kui kõik muud suured ülesleidused alates kahel jalal kõndimisest kuni kõlblusnormideni. Nii et vastuvaidlemine oleks justkui mõttetu. Ent teatavasti on igal jõel kuskil kalda ääres ka oma vastuvool ja käesolev raamat esindab siis ilmselt seda vastuvoolu.
Selleski on oma paratamatus, mille vastu ei saa. Olen päris hulga aastaid jälginud humanismiideaalide tegelikku avaldumist nii Eestis kui kogu maailmas, olen teinud tähelepanekuid nii ideede evolutsiooni kui igapäevamentaliteedi muutumise kohta ja olen kõige selle üle juurelnud nii hommiku- kui õhtupoole ööd. Tulemus, mida võib nimetada esseeks, aga miks mitte ka mõtterännakuks, on teie ees.
Raamatu esimeses osas uuritakse küsimust, kes või mis on inimene ehk teiste sõnadega – mille poolest inimene on inimene? Millised on need omadused, mis teevad temast inimese? See on raamatu kõige igavam, aga õnneks ka kõige lühem osa. Teises osas vaadeldakse, kuidas need omadused toimivad ühiskonnas – s. t. kuidas inimene realiseerib oma “inimvõime” koostöös ja suhtluses teiste inimestega ning millised paratamatused sellega kaasnevad. Seda võiks nimetada raamatu kõige sisulisemaks osaks. Kolmandas osas lisatakse kõigele eelöeldule neljas mõõde – aeg. Võib-olla on see käesoleva raamatu kõige originaalsem osa. Neljandas osas uuritakse humanistlikku ideoloogiat ja selle õisi – inimõigusi ning poliitilist korrektsust. See on raamatu kõige praktilisem ja päevakajalisem osa. 21. sajandi alguses on aeg küsida, ega humanism pole sattumas vastuollu inimlikkusesga, nõudes inimestelt vajaliku ja loomuliku eneseohjelduse kõrval juba ka võimatut? Ega siin üritata jälle mingit “uut inimest” konstrueerida? Ega me valel rajal pole?
Lühidalt öeldes kõneleb käesolev raamat inimeseks olemisest, osutades tõsiasjale, et siiamaani on inimeseks olek võimalik olnud vaid läbi kõlbluse, kultuuri, keele, tööjaotuse ja muu seesuguse, mille tänapäevane võitlev humanism meeleldi iganditena üle parda heidaks.
Kas humanism on pöördumatus kriisis või leidub olukorrast mõni tsiviliseeritud väljapääs, see peaks selguma juba lähema sajandi jooksul, võib-olla varemgi. Kui maailmal on tõepoolest plaan hukka minna, siis käesolev raamat seda muidugi ära ei hoia. Aga võib-olla pakub ta kaasamõtlemisrõõmu. Või ajab mõne lugeja hoopis vihaseks.
Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga siin ta on.
KES ON INIMENE?
Väide, et “inimene – see kõlab uhkelt”, ei pane enamikku meist kulmugi kergitama. Muidugi kõlab uhkelt. Me kõik oleme inimesed, miks mitte seda uskuda. Isegi iroonilise meelelaadiga ühiskonnakriitik, kes poetab sellise loosungi nagu kogemata just siis, kui televiisor edastab saadet mõnest eriti jälgist sarimõrvarist või jäätmeis sobravast prügikollist, ei kahtle tavaliselt põrmugi, et inimene, see kõlab tõepoolest uhkelt. Või vähemalt peaks kõlama, kui transnatsionaalsed korporatsioonid, ülemaailmne vabamüürlik vandenõu ja üleüldine tolerantsuse defitsiit teda pidevalt ei alandaks ega orjastaks. Ka kõige leppimatum usukuulutaja, kes on kindlalt veendunud, et kõik maine on kuradist, on tavaliselt nõus möönma, et kuna Jumal on andnud inimesele oma näo, siis on inimeses kõige lihaliku ja madala kõrval ka jumalik alge, mis asetab ta kõrgemale kõigest muust elavast ja elutust.
Ent kes on inimene? See küsimus, mida on ilmselt tuhandeis variantides esitatud tuhandeid kordi, kõlab banaalselt. Mida siin küsida? Aga muidugi mina, sina, tema, meie, teie ja nemad – kõik kokku. Jah, seda küll. Kuid mille poolest? On see intellekt? Hing? Abstraktse mõtlemise võime? Võime moodustada mõisteid? Võime naerda? Kõlblustunne? Mida õieti mõeldakse, kui nutuse häälega palutakse: “Ole ometi inimene!”
Võimalikke vastuseid küsimusele, mispoolest inimene ikkagi on inimene (kui on), on päris palju ja päris teravmeelseid. Et nende virvarris pisutki korda luua, oleks arukas esitada lisaküsimus: kuidas inimene algab? Kas inimene juba sünnib inimesena või alles kasvab selleks? Kas ta juba sündides on inimene? Või enne sedagi?
Esialgu näib ka see küsimus tarbetu või isegi jõhkrana. Muidugi on inimene juba sündides inimene, kuidas teisiti? Seda kinnitavad seadusedki, seda kinnitab inimkonna ajalugu. Me võime nõustuda või mitte nõustuda nendega, kes loote õiguste kaitsel lähevad niikaugele, et nimetavad ka juba viljastatud munarakku inimeseks või vähemalt kõnelevad tema õigustest, kuid vastsündinu on inimene mis inimene.
Ja