– milleks? Eeskätt ilmselt ikka selleks, et vahetada informatsiooni, mis omakorda võimaldab elada ja järglasi soetada. Ent see pealtnäha lihtsakoeline eesmärk ongi põhjuseks, miks inimesed elavad “ühiskondlikult”, see aga omakorda nõuab teatavaid koostööd võimaldavaid põhimõtteid ehk kõlblusnorme. Kõnelemise eemärk peale otsese infovahetuse laadis “vihma sajab” ja “karu on surnud” on nende koostööpõhimõtete elushoidmine ja taasloomine. See on ellujäämisküsimus, mitte moraalijüngrite ajaviide.
Seejuures on moraal enamasti n. – ö. ridade vahel, abstraktsetest kõlblusreeglitest kõneldakse harva; ennemini räägivad inimesed konkreetsetest elujuhtumistest, millele märkamatult (võiks öelda isegi: tahtmatult) antakse kõlblusel ja käitumisnormidel põhinev hinnang. Just hinnangulisus, mis võib avalduda nii otsesõnalise otsustuse kui hääletooni, näoilme, faktide valiku jpm. kaudu, on see aspekt, mis muudab teksti neutraalsest infokandjast ühiskonna kujundajaks. Väärib tähelepanu, et hinnanguist eriti tiine on tühijutt, klatš. Loomulikult peab näiliselt sisutühja lobisemise puhul silmas pidama selle muidki funktsioone, ent vastastikuse usalduse loomine – mis, nagu öeldud, on lahutamatult seotud kõlblusega – on kahtlemata tähtsaim. Ja kui kaks vestlejat jõuavad ühisele otsusele, et see, kuidas Riks Aino lapsega maha jättis ja Rita juurde jooksis, oli esiteks rumalus ja teiseks alatus, siis on jutu käigus märkamatult “ühiskonda loodud”. (vrd. Fukuyama, 188 < J. L. Locke)
Väärtushinnangute erinevused eri kultuuride vahel ei ole esmapilgul kuigi ilmsed. Kõikjal taunitakse petturit, reeturit, varast ja vägivallatsejat, kõikjal kiidetakse lahket, ausat ja ustavat. See on kõigi kultuuride ühisosa, üldinimlik tasand. Aga jäävad ka erinevused. Näiteks tänase läänemaailma keeltes kõlab Ikaros peaaegu kangelase sünonüümina, kuid vanadele kreeklastele oli ta alpuse võrdkujuks. Või mõelgem, kui erinevalt võivad erinevad kultuurid hinnata näiteks abikaasa hülgamist – mõni kultuur huvitub kõigepealt põhjustest, mõni kultuur mõistab reservatsioonideta hukka ja uuemal ajal tundub koguni, et mõni kultuur kiidab reservatsioonideta heaks.
Muidugi sõltub palju konkreetsest inimesest, tema taustast ja kujunemisteest. Ka kaks eestlast ei jõua sageli Riksi, Aino ja Rita küsimuses üksmeelele. Kuid see, et araablane jõuab mõnes sedalaadi küsimuses kokkuleppele just araablasega, on siiski tõenäolisem kui üksmeel eestlase või eskimoga. Väärtushinnanguid sisaldav klatš on kindlasti üks neist valdkondadest, kus erinevas (kultuuri)keskkonnas üles kasvanud inimesed üksteist sageli ei mõista, sest neisse on kasvatatud erinevad normid.
Ja lõpuks kuidas? ehk kõnelemise viis. Jutt pole erinevustest, mis valitsevad sama kultuuri liikmete kõnemaneeri ja kõnevõtete vahel. Igas kultuuris leidub andekaid ja andetuid kõnelejaid. Ent on veel midagi, mis ühendab tervet kultuuri ja eristab seda teistest. Näiteks kõne tugevus ja intensiivsus. Kui sattuda esmakordselt kaukaaslaste või araablaste keskele, võib tekkida mulje, et nad on pidevalt kangesti vihased. Nad räägivad kõvasti, kiiresti, intensiivselt ja ägedalt žestikuleerides, nagu meie siis, kui me endast väljas oleme. Nad tulevad meile suheldes või ka nt. järjekorras seistes ebamugavalt lähedale. Selliselt pinnalt võrsuv pinge on emotsionaalne, irratsionaalne – ja samas täiesti paratamatu. Parim, mis sellise pingega teha võib, on seda endale tunnistada; mõista, et selle tunde tundmine pole veel rassism ega ksenofoobia, kuid ühtlasi hoiduda selle õhutamisest ja kultiveerimisest. Mis puutub konkreetselt kõnetugevusse, siis on see eriti ilmekas erinevus, mida igaüks on ise kogenud. Rahvuste ja kultuuride vaheliste erinevuste eitajad toovad vastukaaluks esile tõsiasja, et pole mingi kunst leida vaikse kõnemaneeriga kaukaaslasi või häbelikke araablasi. Ent naabrite, sõprade ja möödujate valjuhäälsus ei käi neile ka närvidele, nii nagu see liigsuurte koguste puhul või sundolukorras juhtub eestlase või rootslasega. Iga inimene harjub ära oma kultuurikeskkonnas valitseva keskmisega ja sattudes teise keskkonda – või kui see teine keskkond ennast tema kõrvale laotab – tunneb ennast mingil määral ebamugavalt.
KAS KÕLBLUS?
Aeg on tagasi pöörduda avaküsimuse juurde: mille poolest inimene on inimene?
Nagu eelnevast nähtus, sünnib inimene maailma mitte veel inimesena, vaid inimvõimelise olevusena ja kasvab suhtlemise käigus inimeseks, ühtlasi mingi konkreetse kultuuri liikmeks. Aga ikkagi: mille poolest inimeseks? Tõsi, leidub välistavaid kriteeriume, näiteks võimetus mõista elementaarset seost põhjuse ja tagajärje vahel. Sellised inimesed on ohtlikud nii endale kui teistele, ent tavaliselt me siiski ei heida neid isegi mõttes inimkonnast välja, vaid nimetame hulludeks või alaarenenuteks. Raskem on nn. elavate laipadega – inimestega, kelle ajutegevus on igaveseks peatunud, kuid kelle süda jätkab masinate abiga löömist. Ent sel juhul pole probleem mitte niivõrd selles, kas tegu on inimesega, vaid selles, kas tegu on elus või surnud inimesega. Nii või teisiti, ükski eelnimetatuist pole kindlasti ühiskonna “tegevliige”.
Sellega oleme taas jõudnud ühiskonnani. Inimene on ühiskondlik loom, tema võime ühiskonna liikmena funktsioneerida osutub kuidagi märkamatult ja enesestmõistetavalt tema inimeseks-oleku mõõdupuuks. Kui meenutada asjaolu, et pole ühiskonda ilma kõlbluseta, nagu eespool möönsime, siis kerkib iseenesest üles väide, et pole inimest kõlbluseta.
Kas kõlblus teeb inimese inimeseks? See kõlab uhkelt, kuid samas kuidagi ohtlikult. Kas see peaks tähendama, et ebakõlbeline indiviid kuulutatakse ebainimeseks? Ja pillutakse kividega surnuks? Kes kuulutab, kes pillub? Anda mingile inimeste grupile või ammugi “laiadele rahvamassidele” õigus otsustada, kes on inimene ja kes ei ole, viiks nii- või naasuguse totalitarismi ja vägivallani; tasub vaid meenutada kommunistlikke ja fašistlikke õudusi.
Häda peapõhjus on see, et kunagi ega kuskil pole inimesed olnud absoluutselt ühel nõul selles, milliste kuritegude eest peaks inimene ilma igasuguse vaidluseta inimeste hulgast välja visatama. Jutt ei ole isegi mitte kultuuride vahelistest erimeelsustest. Need on nagunii suured ja korduvalt sõdu ning vägivalda põhjustanud. Ei, ka kultuuride siseselt ei ole kõlbluse ja kõlblusetuse piir kunagi päris selge, mistõttu alati säilib oht, et kõrgesti austatud otsustaja hakkab ühisasja sildi all eraasja ajama ja ebameeldivaid inimesi inimeste seast välja arvama.
Paaniline hirm kõlblusmalaka sellise kuritarvitamise ees on siiski eeskätt 20. sajandi Lääne fenomen, mida on toitnud inimõiguste ja individualismi paatos ning kütnud tagant totalitarismiehmatus. Kui aga vaatame kaugemale ajalukku, siis näeme, et inimkond on aastatuhandeid kõlbluspiiride ületajaid just nii kohelnudki: liigitanud nad teistele inimestele ohtlikeks ja nad kas ajutiselt või lõplikult enda hulgast välja tõuganud. Ent seda karmust ei põhjendatud “inimese” mõiste kaudu. Ei kohtunik, timukas ega hukkamist nautima kogunenud pööbel ei vaevanud oma pead küsimuse üle, kas hukatav on kaotanud “inimliku palge”, “õiguse nimetada ennast Inimeseks” vms. Kurjategija saadeti tapalavale, sest ta oli ohtlik teistele inimestele, valitsejale, kõrgemalt poolt sisse seatud korrale vms. Tema lõplik saatus jäi nagunii Jumala kätesse, inimesed ei saanud temalt võtta toonast inimõigust – lootust igavesele elule. Kohtumõistjad vaid tõukasid ta välja sellest ilmast.
20. sajand leiutas aga inimõigused, mis peavad realiseeruma selles ilmas. Muuhulgas õigus elule. Õigus elule sisaldub tapmiskeelu kujul juba kümnes käsus, kuid 20. sajand on tapmiskeelu moonutanud hukkamiskeeluks, lähtudes meelevaldsest põhimõttest, et inimese õigus elule on absoluutne ja võõrandamatu. See tähendab, et inimest ei saa hukata. Millest järeldub loogiliselt, et kurjategija hukkamiseks tuleks ta esmalt selgesõnaliselt ilma jätta tema inimõigustest. Viimast oleks aga võimalik teha vaid seeläbi, et kuulutada inimene eba- või mitteinimeseks. Selline mehhanism oleks absurdne ja viiks mingi saatusliku paratamatusega lõpuks ikkagi metsikusteni, millest andsid aimu kommunism ja fašism ning mille ees keskaegsed koledused kahvatuvad. See, kes on inimene ja kes mitte, on akadeemiline küsimus ega ole lahendatav rahvaküsitluse või killukohtu teel. Veel vähem ideoloogiline küsimus, mida tohiks otsustada mõne partei keskkomitee või mõne religiooni ülempreestrite nõukoda.
Kummatigi peab inimestele jääma võim otsustada, kes käitub kõlbeliselt ja kes mitte. Vasturääkivus on näiline. Tõesti, pole inimest ühiskonnata ega ühiskonda kõlbluseta. Ent see ei tähenda veel, et iga inimene peaks olema kogu