olid kõigi nende inimeste sisemised vahekorrad sestsaadik, kui vürst Andrei polnud neid näinud, hoopis muutunud. Perekonnaliikmed olid jagunenud kahte teineteisele võõrasse ja vaenulikku leeri, mis nüüd tema pärast oma tavalist eluviisi muutsid ja ainult tema siinviibimise tõttu omavahel suhtlesid. Ühte leeri kuulusid vana vürst, m-lle Bourienne ja arhitekt, teise vürstitar Marja, Dessalles, Nikoluška ja kõik lapsehoidjad ning ammed.
Sel ajal kui vürst Andrei oli Lõssõje Gorõs, lõunatas kogu pere koos, kuid kõikidel oli ebamugav ja tema tundis, et ta on külaline, kelle pärast seda erandit tehakse ning et ta kõiki oma siinolekuga tülitab. Esimese päeva lõunasöögi ajal oli vürst Andrei, kes seda paratamatult tajus, sõnakehv, ja ka vana vürst, kes ta ebaloomulikku seisukorda tähele pani, jäi süngelt vait ning läks kohe pärast lõunat oma tubadesse. Kui vürst Andrei õhtul tema juurde tuli ja püüdis teda virgutada sellega, et rääkis talle noore krahv Kamenski sõjakäigust, keeras vana vürst ootamatult jutu vürstitar Marjale, keda ta süüdistas usulistes liialdustes ja sallimatuses m-lle Bourienne’i vastu, kuna viimane pidi vana vürsti sõnade järgi olema ainus talle tõesti ustav hing.
Vana vürst kaebas, et kui ta on haige, siis ainult vürstitar Marja pärast; et vürstitar piinab ja ärritab teda meelega, et ta rikub väikese vürst Nikolai oma hellitamise ja rumalate juttudega ära. Vana vürst teadis väga hästi, et tema piinab oma tütart ja et tütre elu on väga ränk, aga ta teadis ka, et ta ei suuda tütart piinamata olla ja et tütar on selle ära teeninud. Miks siis vürst Andrei, kes seda näeb, mulle oma õe pärast midagi ei ütle, mõtles vana vürst. Kas ta arvab, et ma olen kurjategija või vana loll, et olen ilma põhjuseta tütrele selja keeranud ja prantslannast endale lähedase inimese teinud? Ta ei saa aru, ja sellepärast peab talle selgeks tegema, ta peab mu ära kuulama, mõtles vana vürst. Ja ta hakkas seletama põhjusi, miks ta tütre juhmi iseloomu taluda ei suuda.
„Kuna te minult seda küsite –” ütles vürst Andrei isale otsa vaatamata (esimest korda elus mõistis ta oma isa hukka), „ma ei tahtnud rääkida, aga kuna te mult küsite, siis ütlen teile otsekoheselt, mis ma kõigest sellest arvan. Kui teie ja Maša vahel on arusaamatusi ja lahkhelisid, siis mina ei saa küll kuidagi süüdistada teda – ma tean, kuidas ta teid armastab ja austab. Kuna te minult kord juba küsite,” jätkas vürst Andrei ärritatult, sest ta oli viimasel ajal alati valmis ärrituma, „siis võin ma ütelda üht: kui teil on arusaamatusi, siis on nende põhjuseks see tühine naisterahvas, kes ei peaks olema minu õe sõbratar.”
Vana vürst jäi esiti tardunud pilgul oma pojale otsa vahtima ja paljastas ebaloomulikus naeratuses oma hamba puudumise, mis oli vürst Andreile kangesti harjumatu.
„Mis sõbratar, pojakene? Kuidas? Või juba jõudsite läbi arutada! Mis?”
„Isa, ma ei tahtnud kohtumõistjaks olla,” ütles vürst Andrei sapiselt ja kalgilt, „aga teie ise soovisite, ja ma ütlesin ning ütlen alati, et vürstitar Marja ei ole süüdi, vaid süüdi olete… süüdi on see prantslanna…”
„Nii et sa mõistad süüdi… mõistad süüdi!” ütles vana vürst vaikselt ja – nagu vürst Andreile tundus – kohmetult, aga kargas siis äkitselt püsti ja karjus: „Välja, välja! Et su lõhnagi siin ei oleks!..”
Vürst Andrei tahtis kohe ära sõita, kuid jäi vürstitar Marja palvel veel üheks päevaks. Sel päeval ei näinud vürst Andrei isa, kes ei tulnud oma ruumidest välja ega lasknud kedagi enda juurde sisse peale m-lle Bourienne’i ja Tihhoni ning küsis mitu korda, kas poeg on minema sõitnud. Järgmisel päeval läks vürst Andrei enne lahkumist oma poja tubadesse. Jumekas, ema moodi lokkis juustega poiss istus talle põlvele. Vürst Andrei hakkas pojale jutustama muinasjuttu Sinihabemest, kuid jäi mõttesse ega jutustanud lõpuni. Ta ei mõtelnud praegu sellele kenale poisile, oma pojale, keda ta põlvel hoidis, vaid iseendale. Täis õudu, otsis ta, aga ei leidnud endas ei kahetsust selle üle, et oli oma isa vihale ajanud, ega kahjutunnet selle üle, et ta (esimest korda elus isaga tülis) isa juurest lahkub. Kõige tähtsam oli talle see, et ta otsis, aga ei leidnud endas seda kunagist hellust poja vastu, mida ta oli lootnud poissi kallistades ja põlvele võttes endas äratada.
„No jutusta siis ometi!” ütles poeg. Vürst Andrei ei vastanud, vaid pani ta põlvelt maha ja läks toast minema.
Niipea kui vürst Andrei oli kõrvale jätnud oma igapäevase tegevuse, eriti veel, kui ta oli jõudnud endistesse oludesse, milles ta oli elanud siis, kui oli olnud õnnelik, valdas elutüdimus teda endise jõuga ning ta püüdis neist mälestustest ruttu lahti saada ning ruttu mingi tegevuse leida.
„Kas sa sõidad tõesti minema, André,” küsis õde temalt.
„Jumal tänatud, et ma sõita võin,” ütles vürst Andrei, „mul on väga kahju, et sina seda ei või.”
„Miks sa niiviisi ütled!” lausus vürstitar Marja. „Miks sa niiviisi ütled, nüüd, kus sa lähed sellesse hirmsasse sõtta ja isa on nii vana. M-lle Bourienne rääkis, et ta oli sinu järele küsinud…” Niipea kui vürstitar oli seda lausunud, lõid ta huuled värisema ja ta silmist voolasid pisarad. Vürst Andrei pöördus ära ning kõndis toas edasi-tagasi.
„Oh jumal hoidku! Oh jumal!” ütles ta. „Ja kui mõtelda, mis ja kes… milline rämps võib olla teiste inimeste õnnetuse põhjuseks!” ütles ta vihaga, mis vürstitar Marjat ehmatas.
Vürstitar Marja mõistis, et nende inimeste all, keda ta rämpsuks nimetab, ei mõtle vürst Andrei mitte ainult m-lle Bourienne’i, kes oli tema õnnetuse põhjus, vaid ka meest, kes oli hävitanud tema enda õnne.
„André, ma palun, ma anun sinult ühte,” ütles ta venna küünarnukki puudutades ja talle hiilgavail silmil läbi pisarate otsa vaadates. „Ma mõistan sind,” (vürstitar Marja lõi silmad maha). „Ära mõtle, et hädade tekitajaiks on inimesed. Inimesed on Tema tööriist.” Ta tõstis silmad vürst Andrei peast pisut kõrgemale nii kindlal ja harjunud pilgul, nagu vaadatakse tuttavasse kohta, kus ripub portree. „Hädad on Tema ja mitte inimeste saadetud. Inimesed on Tema tööriist, nad pole süüdi. Kui sulle näib, et keegi on sinu ees süüdi, siis unusta see ning andesta. Meil pole õigust karistada. Ja sa mõistad andestamise õnne.”
„Kui ma oleksin naine, siis ma teeksin seda, Marie. See on naiste voorus. Aga mees ei tohi ega saa unustada ja andestada,” ütles ta, ja kuigi ta selle hetkeni polnud Kuragini peale mõtelnud, ärkas kogu väljavalamata viha äkki ta südames ellu. Kui juba vürstitar Marja manitseb mind andestama, siis järelikult oleksin ma juba ammu pidanud karistama, mõtles ta. Ja vürstitar Marjale rohkem vastamata mõtles ta nüüd juba sellele rõõmsale ja kurjale silmapilgule, mil ta näeb Kuraginit, kes (nagu ta teadis) viibib väeosas.
Vürstitar Marja palus venda veel ühe päeva oodata ja ütles, et ta teab, kui õnnetu oleks isa, kui Andrei ilma temaga leppimata ära sõidaks; kuid vürst Andrei vastas, et arvatavasti tuleb ta sõjaväest varsti jälle koju, et ta kirjutab isale tingimata ja et mida kauemaks ta praegu siia jääb, seda teravamaks see tüli läheks.
„Adieu, André! Rappelez-vous que les malheurs viennent de Dieu, et que les hommes ne sont jamais coupables,”33 olid viimased sõnad, mis ta õelt kuulis, kui ta temaga jumalaga jättis.
See peab nii olema, mõtles vürst Andrei, kui ta Lõssõje Gorõ puiesteelt välja sõitis. Tema, see hale ja süütu olend, jääb vanadusnõtruses rauga närida. Rauk tunneb, et ta on ise süüdi, aga ei saa ennast muuta. Minu poeg kasvab ja tunneb rõõmu elust, milles ta ükskord on samasugune nagu kõik teisedki – kas petetu või petja. Mina sõidan praegu armeesse – milleks? – ma ei tea isegi, ja ma tahan näha meest, keda ma põlgan, et anda talle võimalus mind tappa ja minu üle irvitada! – Elutingimused olid ka enne needsamad, kuid enne olid nad kõik omavahel seoses, ent nüüd oli kõik laiali valgunud. Ainult mõttetud, ilma mingi seoseta nähtused ilmusid üksteise järel vürst Andrei kujutlusse.
IX
Vürst Andrei jõudis armee peakorterisse juuni lõpul. Esimene armee –