Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

kibedasti nuttes voodile”. Sinna tulid ka Pjotri mängupolgud, ema ja naine. Esialgu jäid mõlemad pooled ootele. Siis andis Pjotr käsu, et streletsid kloostrisse tema ette tuleksid. Streletsidel oli raske kroonitud tsaari käsule vastu hakata.

      Kui Sofia sellest kuulis, ei pidanud Šaklovitõi seda kuigi oluliseks. „Las ta olla. Ta on hull.” Selle asemel asus Sofia teele, et isiklikult Pjotriga silmitsi seista, aga kui Sofia juba kloostri juurde jõudis, andis Pjotr käsu, et tema poolõde sammugi lähemale ei tuleks. Sofia pöördus tagasi Kremlisse.

      1. septembril andis Pjotr käsu, et Sofia annaks Šaklovitõi tema kätte „vägede kogumise eest meie mõrvamiseks” – ja käis peale, et Golitsõn tuleb saata maapakku. Sofia oli sellest nii raevunud, et käskis Pjotri kulleril pea maha raiuda, aga ühtki timukat ei olnud tööl – seegi näitas Sofia autoriteedi murenemist. Nüüd kogus ta vihaselt kokku streletsid ja õukondlased ning tuletas neile meelde, et „tema oli väga rahutukstegeval ajal valitsemise enda peale võtnud” ja saavutanud võitusid, aga nüüd „tahavad vaenlased mitte ainult Šaklovitõi, vaid ka [Sofia] ja tema venna elu võtta”. Taas kord mängis ta välja tsaar Ivani ohus olemise kaardi. Sedapuhku see aga ei toiminud.

      Kolm päeva hiljem kutsus Pjotr kohale Gordoni ja oma välismaised palgasõdurid. Nupukas Idakukk marssis Pjotri poolele: see oli otsustav hetk, kirjutas ta oma päevikusse. Streletsid, kes kartsid jääda kaotaja poolele, nõudsid nüüd Šaklovitõi arreteerimist. Sofia keeldus, aga pidi ta siiski loovutama, nii nagu Natalja oli pidanud loovutama oma venna. Šaklovitõi pandi ahelaisse ja viidi vankriga Pjotri juurde Troitse-Sergi kloostrisse, kus teda piinati, kuni ta tunnistas üles osalemise vandenõus kroonida Sofia tsaarinnaks ja mõrvata Pjotr. Šaklovitõi pea raiuti maha, Golitsõn alistus Pjotrile ja Sofia arreteeriti.

      Pjotr jätkas manöövreid oma mängupolkudega ning ütles oma poolvennale tsaar Ivanile, et selle „häbiväärse isiku, meie õega” on lõpp ja et kaks tsaari valitsevad edaspidi kahekesi – nagu nad seda tegidki kuni Ivani varajase surmani kuus aastat hiljem. Kuid 18. veebruaril 1690 sünnitas tsaarinna Jevdokija poja, kellele Pjotr pani oma isa järgi nimeks Aleksei. Miloslavskid olid jäänud kaotajateks nii poliitilises kui ka bioloogilises võidujooksus.

      Sofia oli sunnitud piirduma luksusliku eluga Novodevitši kloostris. Golitsõnile mõisteti surmanuhtlus, aga talle anti armu, sest Pjotri peamine nõuandja oli tema nõbu vürst Boriss Golitsõn. Golitsõn elas kakskümmend neli aastat Arktikas maapaos. Pjotri õukonnas muutus võimuturniir veelgi vihasemaks. Auhinnad sädelesid, tõusud panid pea pööritama, langused olid äkilised ja lõppesid sageli surmaga.71