Krimmis Bahtšisarais. Selle 50 000-meheline ratsavibuküttide armee oli nii kardetav, et nad olid vallutanud Moskva enda ja pikka aega maksid tsaarid neile andamit. Osmanite sultanitega tihedasti liidus krimmitatarlased aitasid neil hoida kontrolli strateegilise tähtsusega Musta mere üle.
10
P. Grebelsky ja A. Mirvis, Dom Romanovykh, lk 1–12. G. K. Štšutskaja, Palatõ bojar Romanovõhh. W. Bruce Lincoln, The Romanovs (edaspidi: Lincoln), lk 26; Lindsey Hughes, The Romanovs (edaspidi: Hughes), lk 1–10. Mihhaili kohta Michael: Orchard, lk 30–34.
11
Kui 20. sajandil tema säilmeid analüüsiti, leiti nendest ohtlikul määral elavhõbedat, aga sama tulemuse andis teistegi 16. sajandi inimsäilmete testimine. Elavhõbedat kasutati sageli ravimina.
12
Madariaga lk 140–145, 295, 342, 357; mõju Ivanile lk 371. Tšerkessi vürstid /Tšerkasskid: Paul Bushkovitch, „Princes Cherkasskii or Circassian Murzas: The Kabardians in the Russian boyar elite 1560–1700”, Cahiers du Monde Russe (2004) 45.1–2.9–30. Filaret: J. L. H. Keep, Regime of Filaret, SEER (1959–60) 38.334–343 (edaspidi: Keep). Mihhail: Orchard, lk 30–34. Mihhaili iseloom: Vernadsky 5.1.308–311. RGADA 135.111.1.2. 28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada).
13
1856. aastal ostis nende järeltulija, keiser Aleksander II selles kohas asuva hoone kõrvalasuvalt kloostrilt oma kroonimise tähistamiseks ära. Suurem osa hoonest on ehitatud palju hiljem, aga selle vundament on 15. sajandist. On tõenäoline, et Mihhail Romanov kasvas selles majas.
14
Kasakad, kelle nimetus tuleneb türgi ja araabia sõnast kazak, mis tähistab seiklejat või mereröövlit, olid algselt tatar
1
2
Marx zooloogiast ja Bismarck Coburgist kui Euroopa tõutäkufarmist on mõlemad tsiteeritud A. N. Wilsoni raamatust
3
Selle kirjelduse aluseks on GARF-is 601.2.27 olevad Jakov Jurovski märkmed 1920. aastast ja 1934. aasta 1. veebruarist pluss trükis avaldamata märkmed (kokku viis); keisrinna Aleksandra päevik, juuni-juuli 1918, mis on hoiul GARF-is 640.1, ja trükis avaldatud „Tsaarinna Aleksandra viimane päevik”, toim V. Kozlov ja V. Hrustalev (edaspidi: „Aleksandra päevik”). Nikolai II päevik, aprill–juuni 1918, GARF 601.1.217–266 (edaspidi: NP). Neid allikaid tsiteerivad ka Mark D. Steinberg ja Vladimir M. Khrustalëv (toim) raamatus
4
Mihhail Romanovile trooni pakkumise kirjelduse allikad: RGADA 135.111.1.2.1–5, Gramota tsarju Mihhailu Fjodorovitšu, poslannaja v Kostromu s arhimandritom Feodoritom in bojarinõm F. I. Šeremetjevõm 2. marta 1613 (Maakogu harta tsaar Mihhail Fjodorovitšile tema troonile valimise kohta, 2. märts 1613); RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Sergei Soloviev,
5
RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Soloviev 16.1–12. Vernadsky 5.1.278–283.
6
Kahe peaga kotkas võeti tõenäoliselt omaks seepärast, et suurvürstid püüdlesid Habsburgide dünastiaga võrdse staatuse poole. Alles hiljem hakkasid mungad väitma, et kahe peaga kotkas kujutas Roomat ja Konstantinoopolit, Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi pealinna, kusjuures Moskvast sai kolmas Rooma.
7
Bojaarid nimetas tsaar. Sellel seisusel polnud midagi ühist päritava vürstitiitliga, mida tsaar traditsiooni kohaselt ei saanud anda. Vürstid olid Moskva vallutatud linnade valitsejate järeltulijad, sageli loendamatu Rjurikute soo või Leedu esimese suurvürsti Gediminase või tatari khaanide vähetuntud võsukesed. Mõned vürstid olid ülirikkad suurnikud, kellele kuulus rohkem kui 100 000 aakrit maad; aga paljud vürstid ei olnud rikkad ega bojaarid. Tiitlid ei olnud alati olulised: Romanovid olid olnud bojaarid, aga mitte kunagi vürstid.
8
Isabel de Madariaga,
9
Tatarlaste Krimmi khaaniriik, mida valitses perekond Geray, Tšingis-khaani järeltulijad, oli kaks sajandit eksisteerinud väiksema Euroopa riigina, mida tunti Krimmi Tataariana ning mis ulatus Lõuna-Ukrainast Põhja-Kaukaasiasse ning baseerus Krimmis Bahtšisarais. Selle 50 000-meheline ratsavibuküttide armee oli nii kardetav, et nad olid vallutanud Moskva enda ja pikka aega maksid tsaarid neile andamit. Osmanite sultanitega tihedasti liidus krimmitatarlased aitasid neil hoida kontrolli strateegilise tähtsusega Musta mere üle.
10
P. Grebelsky ja A. Mirvis,
11
Kui 20. sajandil tema säilmeid analüüsiti, leiti nendest ohtlikul määral elavhõbedat, aga sama tulemuse andis teistegi 16. sajandi inimsäilmete testimine. Elavhõbedat kasutati sageli ravimina.
12
Madariaga lk 140–145, 295, 342, 357; mõju Ivanile lk 371. Tšerkessi vürstid /Tšerkasskid: Paul Bushkovitch, „Princes Cherkasskii or Circassian Murzas: The Kabardians in the Russian boyar elite 1560–1700”,
13
1856. aastal ostis nende järeltulija, keiser Aleksander II selles kohas asuva hoone kõrvalasuvalt kloostrilt oma kroonimise tähistamiseks ära. Suurem osa hoonest on ehitatud palju hiljem,