ps
Kirjaniku eessõna
MARIE MAJA
Jäägu parem saladuseks, kuidas ma jõudsin uute juhtlõngadeni juurdluses, mida tunti kui Kongslundi mõrvalugu.
Selle lubaduse andsin ma nii pidulikult kui vaid võimalik. Muidu peetakse sedasorti vandeid natuke koomiliseks, sest tõde ei saa varjata, kui saatusel on teised plaanid. Ja need on tal alati.
Kuid ma püüan igal juhul nii lihtsalt ja täpselt kui võimalik taasesitada need märkimisväärsed sündmused, mille tunnistajaks oli kunagi ühel ajahetkel kogu rahvas. Ma ei taha selles protsessis poolt valida, poole valimist suudab ainult kõige armulisem jumal andestavalt leebe pilguga pealt vaadata. Siin ma peaaegu et kuulen Kongslundi kuulsat esinaist selliste arutluste peale nähvavat, et milleks küll jumalat sellesse asjasse segada.
Tema maailmas, mida asustasid viiekümne aasta vältel kümned tuhanded vanemateta lapsed, polnud mingit halastavat jumalat – eriti mitte sellist vanema hallipäise härra sarnast, kes oleks tundnud vajadust päeva lõpuks inimestele andestada.
Siin oli ainult preilide raugematu soov parandada läinud põlvkondade tohutu egoismi jälgi, ning see projekt oli kohe algusest peale allutatud tumedale ja metsikule stsenaariumile, milles polnud mingeid religioosseid ega ka ratsionaalseid mõjutusi väljastpoolt. Kõrvust sikutamine ja tõukamine oli neile meeldivaks ajaviiteks, äkilised kukkumised uurimisvahendiks.
„Saatus on ainuke jõud, mis midagi tähendab, ja inimlapsed alistuvad saatusele; saatus saab sellega nii hästi hakkama,” tavatses esinaine öelda nakatava entusiasmiga, mille poolest ta oli kuulus – et siis seejärel röögatada, nii et seinad kõmisesid: „Siin pole meil kunagi veel ei jumala ega kuradi abi vaja läinud!”
Mäletan ikka veel seda kahisevat heli, mis ta rinnust pärast selle väljaütlemist kuuldavale tuli ja mis pani meid, lapsi, nii imetlusest kui ka hirmust hinge kinni hoidma – ja isegi praegu, kui sellest on juba nii palju aega möödas, möönaksin, et tal oli õigus.
Sissejuhatuseks minu enda rollile piisab sellest, kui ütlen, et veetsin nagu selle raamatu peategelasedki oma elu esimesed aastad lastekodus, mille nimi oli Kongslund, ja kogu mu elu on mind sinna tagasi tõmmanud. Miks, seda ma päriselt ei mõista. See pidi nii minema, et Marie mu viimaks leidis.
See lugu põhineb Marie üksikasjalikel ülestähendustel, mis on kombineeritud minu enda uurimustega sündmustest, mida tema ei saanud detailselt teada. Nii on ka nende kuue lapse kujutamisega, kellega koos ta veetis Kongslundis oma esimesed elukuud – ja mis lõppes sellega, et nad muutusid talle lõpuks mingiks kinnisideeks.
Mõistatuslik lugu seitsmendast lapsest, nagu mina seda näen, on ka jutustus igatsusest, ja ma arvan, et isegi Kongslundi psühholoogid nõustuksid selle tõlgendusega, kui neil oleks sellest aimu olnud. Muidu jälgisid nad maailma murtud hingi oma helkivate prilliklaaside tagant ja läbi piibusuitsupahvakute.
Alles on ainult lootus, et Marie ja saatus oleksid kõigest hoolimata, siinkohal niisiis kuni eesriide sulgumiseni selle heatahtliku järelsõna suhtes üksmeelel.
Kui see soov täitub, pole tema taevasseminek olnud asjatu. Siis istub ta pilvedel selle pöökpuu all, mis pakkus ükskord varju ka Taani viimasele absoluutsele monarhile. Aga Marie laulab laulu sinistest elevantidest, nii nagu ta laulis neist lapsenagi. Õhtu õhtu järel.
Ja seekord, arvan ma, ei lõpeta ta enne, kui on jõudnud viimase salmini.
Kui leiad sõbra, on sul võimalus – kui ei leia, murdud.
Proloog
NAINE RANNAL
Naine leiti rannaliivalt Skodsborgi Spa ja Bellevue rannapargi vaheliselt lõigult 2001. aasta 11. septembri varahommikul.
Läks veel mõni tund, enne kui maailm peaaegu kõikide inimeste silme all nii otsustavalt muutus. See omapärane kokkusattumus sai selle kummalise loo edasise arengu jaoks määravaks, ja sellest võib ainult niimoodi aru saada, et saatus oleks justkui nalja teinud, lastes kahel nii ebaharilikul sündmusel juhtuda täpselt samal päeval.
Üks neist kahest, millel polnud mingit tähtsust – see Taani oma –, vajus peaaegu kohe unustusse, hoolimata sellest et esimestel tundidel võttis politsei seda vägagi tõsiselt ja esimestes raportites oli seda põhjalikult kirjeldatud.
Teatati kell 6.32. Surnud naine lamas peaaegu veepiiril, näoli märga liiva vajunud, justkui oleks püüdnud kopenhaagenlaste eelistatud rannaribast veel ühe ahne suutäie hammustada. Ta käed olid painutatud taha, pihud avatud ning peopesi kirjasid väikesed liivamustrid, mis panid mõrvauurijad silmapilguks mõtlema haiglase motiiviga rituaalmõrva peale. Aga need mustrid võis põhjustada – nagu keegi mainis – ka idatuul, mis keerutas pisut rannaliiva üles ja puhus seda surnukeha ümber veel enne, kui päike oli jõudnud Sundi väina tagant tõusta.
See oli üks kuulsa Tårbæki rannatee rikaste eramutest pärit varajane koeraga jalutaja, kes šoki saanuna mõrvast teatas. Politseiuurijad ei kahelnud, et naine oli kohe kukkumishetkel sealsamas liival surnud. Tema otsmikul oli ümar lohk, mis ulatus sügavale kolpa kuni ajudeni välja. Veri oli sellest läbi ta juuste välja valgunud ning liiv mõlema oimukoha juures verest läbi imbunud.
Teravalt kivilt, millele naine oli kukkunud, olid kriminalistid leidnud heledad hallid juuksekarvad, ent suurema osa verest oli merevesi ära uhtunud ammu enne laiba leidmist. Surnud naise juurest ei leitud mingeid isikut tõendavaid dokumente, kuid tema rõivad (ja tema käekell) juhtisid politsei hiljem selle teooriani, et ta oli tulnud Taani Austraaliast (või UusMeremaalt). Kui uurijad selle järelduseni jõudsid, oli juba liiga hilja, kuna keegi ei pööranud siis hukkunud naisele enam vähimatki tähelepanu.
Võib arvata, et keegi oleks ikka tahtnud seda asja lähemalt edasi uurida, kui kõik poleks maamuna peal just nendel tundidel viltu läinud – ja see oli juhuste kokkulangemine, mida keegi võimalikus mõrva toimepanemise kohas viibinutest ei osanud arvestada. Samal ajal kui kriminalistid kammisid liiva läbi nii laiba alt kui ka kõrvalt leidmaks võimalikke olulisi jälgi, lendas kaks kaaperdatud reisilennukit New Yorgi õhuruumi, ja kõik teised tegevused, mis jumala loodud maailmas sel hetkel aset leidsid, kaotasid igasuguse tähenduse. Mõned päevad hiljem täitis uudistevoogu ja taanlaste teadvust ainult üksainus pilt: pilt suitsevatest pilvelõhkujatest New Yorgi siluetis, taustal tumedad kehad, mis kukkusid ja kukkusid, ikka alla ja alla Ground Zero poole.
Kui surnud naise juhtumil olnukski võimalus Taani ajalehtede esikülgedele pääseda, siis sestpeale ei olnud selleks enam mingit võimalust. Enamik meediaväljaandeid ei maininud seda teemat kunagi. Kaks väiksemat ajalehte märkisid selle ära paari reaga ja üksainuke leht trükkis mõned nädalad hiljem ära politsei otsuse lõpetada uurimine ja kuulutada kogu lugu õnnetusjuhtumiks.
Pärast seda vajus see surnud naine sõna otseses mõttes unustuse hõlma.
Tema isikut ei õnnestunud kindlaks teha ja Kopenhaageni keskkriminaalpolitsei mõrvauurijad tõdesid, et ei olnud kedagi, kes oleks kadunu vastu huvi tundnud, sest keegi polnud politsei poole pöördunud ei selle konkreetse kadunu ega ka ühegi teise temasuguse kadunud inimese suhtes – nii nagu ei andnud mitte mingit tulemust ka korduvad rahvusvahelised järelepärimised. Keegi ei tundnud surnud naist näo järgi ära, kuigi pilt saadeti tuvastamiseks. Mitte keegi ei reageerinud mingilgi moel ja riigi politseiametil polnud vähimatki jälge, mida üles võtta. Polnud ka ühtegi head ideed ega isegi enamvähem sobivat teooriat, mis andnuks mingigi vihje. Kujunenud olukorras ei olnud abi mitte ühestki registrist ega andmebaasist.
Nõnda sai saatus surelike pingutuste üle võidu – paistab küll, nagu lihtsalt enda lõbustamiseks –, aga tõe päevavalgele toomise suhtes võisid politseinikud ka igasuguste südametunnistuse piinadeta asja sinnapaika jätta.
Ja siiski.
Mõned aastad hiljem intervjueeris seda kohaliku tähtsusega juurdlust juhtinud kriminaalkomissari üks päevaleht oma artiklisarjas lahenduseta jäänud mõrvalugudest. Jutuajamise kestel nimetas komissar ühtäkki naist, kes leiti rannalt Skodsborgi ja Bellevue vahelt ning kes oli selleks ajaks juba täiesti unustatud. Sellest hommikust olid meelde jäänud mõned üsna märkimisväärsed pisiseigad, mille üle