vastust ta ei mäletanud.
„Nii. Sa tahad näha, kas see laps, kelle sa ilmale aitasid, on ikka veel siin,” ütles pikk naine ja muutus tõsiseks. „Siin ta on. Ja nüüd peame talle hea kodu leidma. Parima, mida võib leida. Seda ma sulle luban. Minu nimi on preili Ladegaard. Ma olen Emade Abistamise Seltsi esinaine Skodsborgist … Kongslundist.”
Nii lühike oligi esitlemine olnud. Ja siis lisas pikk naine, nagu räägiks seda beebile oma süles: „Lapsed kutsuvad mind Magnaks.”
Carla mäletas, et naisest aimus õrna lillelõhna, ja siis oleks justkui olnud tunda ka millegi teravama, kas siis sigarivõi tubakalõhna.
Esinaine naeratas ja läks ukse poole.
Väike beebi magas turvaliselt ta süles ja surus huuli kokku. Väike roospunane kriips kahvatus magavas näokeses. Ja läinud nad olidki.
Nädal hiljem on paar kilomeetrit põhja pool linn ärkamas. Naine on pannud oma kodus lambi põlema, kuid see valgustab vaevalt ta tuba. Ta on natuke vanem kui riigihaigla ämmaemandaõpilane, kuid tema laps on sündinud samas kohas vaid paar päeva varem.
Ta on palunud külalisel diivanile istuda ja oodata, kuni ta on beebi äratanud, aga külaline on jäänud akna juurde seisma, justkui olekski ta siia tulnud vaid selleks, et vaadata Østerbrogade tänavat, mis kulgeb naise elukoha ja Svanemølle jaama vahelt.
Tänaval ei liigu veel ühtegi trammi. On veel liiga vara.
Siis pöörab külaline ümber: „Ma võtsin uued riided kaasa,” ütleb naine, ja võimukas hääletoon ei anna vastuvaidlemiseks mingit võimalust. Tema väike kitsas kahvatu nägu ei reeda ühtki tunnet selle kohta, mis kohe varsti peab toimuma.
Ta paneb valge paberkoti söögilauale.
Naine noogutab. Kui kõik on juba öeldud ja tehtud, pole temalgi siin enam midagi arvata. Kokkulepe kehtib ja kõik läheb nii, nagu ta soovib. Tema eksisammust ei jää jälgegi maha, elu läheb edasi ja mitte keegi ei saa kunagi midagi teada.
See on ainuke asi, mida ta tõepoolest soovib.
„Olgu,” ütleb ta ja tema mõõdetud hääletoonist kostab skepsist. See on siiski tema laps, kellest nad räägivad, vähemalt mõned minutid veel, kuid ta on oma elu kõige raskemate päevade järel ikka veel rampväsinud.
Külaline astub lähemale ning ulatab talle väikese beebimütsi ja tuletõrjepunase beebikombinesooni. Kombinesoon ei ole eriti paks ja kuigi õues on kevad, on imelik, et villased riided jäetakse kappi; neid ei võeta kaasa. Selle asemel aitab naine külalisel beebi käsivarred väikese tuulejaki varrukatesse panna ja kumbki ei lausu selle tegevuse juures sõnagi.
Naine käib mõtetes oma otsuse veel viimast korda läbi. Esimesest kokkusaamisest on möödas kaks nädalat ja ta on ikka ja jälle kaalunud seda, kuidas see protseduur käib ja milline on võimalik risk. Ta on mõelnud selle kõik iga päev vähemalt kümme korda läbi, sest talle tundub, et miski on ikka valesti, miski on jäänud ütlemata, ja ta ei mõista, mis see võiks olla. Kuid kui kaua ta selle üle ka juurdleks, ei suuda ta seda otsustavat kohta leida.
See pole ka enam tema vastutada. Nõnda mõtleb ta, sest nõnda on ta otsustanud ja nii peab see jääma.
Ta tõstab ise lõpuks lapse väikesesse sinisesse kandehälli, topib teki hälli külgede vahele ja paneb kõige peale veel roosa päevatekikese, samal ajal beebile pilku heitmata.
Külaline viib kandehälli esikusse. „Ma siis lähen.” Ta avab vaba käega välisukse.
Naine noogutab. „Nojah, ma ütlen siis aitäh,” ütleb ta mõttetult, nagu oleks keegi talle mingi isikliku teene teinud. Tal on kogu aeg olnud tunne, et asi on risti vastupidi.
Ta seisab mõned minutid akna juures ja kiikab Svamemølleni raudteejaama poole, et näha, kas ta külaline kandehälliga ilmub nähtavale. Aga tänaval ei toimu midagi. Tundub, nagu oleksid nad mõlemad õhku haihtunud.
Mõned kilomeetrid põhja pool magavad rannateeäärsetes majades hulgikaupmehed ja direktorid ja peaarstid ja advokaadid veel oma väljateenitud und pehmetes voodites, mille rahu kõigutaks ainult mõni maavärin – või ehk üks hernetera nagu muinasjuttudes.
Õues pole kedagi teist liikumas peale naise, kes kannab väikest sinist hälli paremas käes. Ta libistab end, külg ees, alla järsult Skodsborgi künka veerult. Päev pole veel kuigi valge, naist varjavad põõsad ja katavad suurte puude varjud. Ranna ääres on pruun villa.
Järsaku all läheb padrik hõredamaks ja muutub lõpuks kitsaks murusiiluks, mille naine ületab lühikeste ja kiirete sammudega, kummargil ja hiirvaikselt. Lõpuks astub ta üle villa juurde tuleva sissesõidutee, mille kruus krudiseb ta nöörsaabaste all ehk mõne silmapilgu, aga seda ei kuule keegi, ja seejärel hiilib ta hästi ettevaatlikult majaseina varjus edasi, hoides kandehälli oma kehast ja jalgadest veidi eemal.
Ehkki ta on õbluke, on selge, et ta on tugev, ja hälli raskusest hoolimata ta käsi ei värise. Lõpuks jõuab ta majani, tõmbub küüru ja asetab hälli maja lõunapoolse otsa trepile. Siis sirutab ta enda välja ja seisab peaaegu minuti liikumatult. Aeglaselt pöörab ta ümberringi ning vaatab igasse suunda ja kõike, mis jääb nende ilmakaarte ja tema vahele, enne kui ta hääletult pöökpuude varju kaob.
See kõik kestab vähem kui kolm minutit.
Kui aovalgus idas olnuks natuke heledam, näinuks hälliga naine ehk nõlvaku all rohus luudpõõsaste vahel vana jalgraja jälgi ja võibolla oleks ta tulnud mõttele minna neid mööda pöökpuude vahelt nõlvakust veel kord üles naabermajani, mil oli loode poole ehitatud valge fassaad.
Aga vaevalt et see oleks teda tõsisemalt muretsema pannud, sest seda maja ei paistnud ümbritsevat muu kui tihe võsa, põõsad, nõgesed ja madalale ulatuvad puuoksad. Isegi kui keegi märkaski tema saabumist, oli vahemaa üle poolesaja meetri, ja see on liiga pikk maa üksikasjade täheldamiseks või näojoonte eristamiseks.
Ainult fantaseerijad võiksid tulla mõttele, et saatus võiks kasutada oma kohalviibimise varjamiseks nii perfektset kamuflaaži ja tõusta oma taevasest voodist nii vara hommikul – ainult selleks et registreerida nii tähtsusetu sündmus.
Hetkeks tundub kõhnale naisele, et ta näeb puutüvede vahel varju. Aga võibolla oli see ainult üks end põõsastes peitev lind. Sekund hiljem näeb jälle kõik välja nii, nagu poleks selle mäeveeru all juba aastasadu mingit liikumist olnud.
II OSA
TAGAAJAMINE
* 2 *
KIRI
Minu kasvataja maailmas oli ainult üks tõeline ülesanne: kaitsta Kongslundi sattunud hädasolevaid hingi, kuni kümnemeheline adoptsioonikomisjon Kampmannsgade tänaval Vesterbro linnajaos on leidnud neile uue sobiva perekonna.
„Kongslund on nende kodu, Marie,” ütles ta ja lisas, nagu oleks tegemist mingi erilise, peaaegu et ebamaise loitsuga: „Ja pea alati meeles, et kõige parem kodu on vee lähedal.”
Kui lapsed Kongslundist lahkusid, laulis ta ühte vana laulu, mille lakkamatu jadana järgnevad värsid tundusid mitte kunagi lõppevat: üks elevant tuli marssides, kaks elevanti tuli marssides, seejärel kolm, siis neli, siis viis, siis kuus – ja lõpuks jäin ma magama, kuni elevandid rändasid minema – piki peent ämblikuniiti.
Siis valitses jälle vaikus, sest lapsed olid lahkunud, kuni ilmusid uued lapsed ja tuli uus vaikus; ja nõnda vaheldusid aastaajad ja kõik lapsed minu ümber said endale kodud ja lahkusid üksteise järel Kongslundist, kuni ma ühel päeval mõistsin, et ma olen ainus, kes peab jääma.
Taani peaminister köhis. Tema nägu oli vaid paari kuuga muutunud kitsamaks ja kahvatumaks, kui keegi oleks võimalikuks pidanud.
Paistis, nagu kõhetuks ta nägu varsti niivõrd, et näeks välja nagu kitsas paberisiil tuules, mis puhuks justkui Surma enda kergelt torus huulte vahelt. Silmapilgu istus ta kumaras ja meenutas oma kuulsa kaasmaalase Hamleti