asemel valitakse adopteerimine. Räägitakse, et ka kuulsad taanlased, kelle nimi ja kuulsus võiks muidu avaliku uudishimu ohvriks sattuda, on usaldanud Emade Abistamise Seltsi ettevõtmise diskreetsust. Niisugustel juhtudel on bioloogiliste vanemate nimede saladuses hoidmine olulise tähtsusega.
Kantsleri abi tajus Kärbse uudishimu oma parema õla taga.
„Ah, mingi tühiasi,” ütles abi, ilma et temalt oleks veel midagi küsitud, ja kattis fotod käsivarrega. „Ma saan ise hakkama.”
Kantsleri abi märkas Kärbse pettumust. Kärbes kaugenes seina äärt pidi ukse poole ja peatus veel korraks pahuralt, nagu tal kombeks oli.
„See pole kuigi tähtis asi,” kordas kantsleri abi pisut valjemalt. „Saan ise hakkama.”
Kärbes ehk Fanny, nagu oli tema nimi tegelikult, peatus silmapilguks ukseavas nagu veidi kühmus isepäisus ise, kuid tegi siis vastumeelselt minekut. Ainult kerge õhuvirve jäi temast ruumi, kui uks tema selja taga kinni langes.
Kantsleri abi hingas sügavalt sisse ja kinnitas pilgu taas kirjale. Kui Lucilla olnuks seal, hoiatanuks naine teda selle hirmu eest, mis temas võimust võttis.
Kuigi pildid ei reetnud midagi – välja arvatud see, mis oli lugeda olemasolevas lühikeses tekstis –, teadis ta kohe, kust need pärinesid. Ta teadis, mida need kujutasid, ja ta teadis ka, mis selle koha nimi oli – ta tundis selle suure pruuni villa ilma vähimagi vaevata ära.
Ta hingas sügavalt välja ja võttis ette teise paberitüki. See oli eelmisest paksem, valge ja tihe ning krudises, kui ta selle lahti voltis. Ta oli juba enamvähem oodanud, et sellest ilmub nähtavale veel üks foto, kuid see, mida ta käes hoidis, oli ilma igasuguste illustratsioonideta fotokoopia, mis oli võetud mingist blanketist või nimekirjast, mida ametivõimud kasutasid niiöelda Gutenbergi aegu.
Kopeeritud paberi vasakus servas võis märgata ümmargusi auke ja ta järeldas sellest, et originaalpaber oli enne koopiamasinasse panemist olnud augurauaga augustatud.
Ta kummardus paberi kohale ja luges. Ülemises vasakus nurgas polnud rohkemat kui aastaarv 1961, kuid ta hoidis sellest hoolimata hinge kinni.
Kantsleri abi silmad libisesid pool lehekülge allapoole. Kitsad nimetulbad, mille eesmärk oli lihtne: tuvastada isikute identiteet. Nimi. Sünniaeg. Sünnikoht. Praegune elukoht.
Seejärel järgnes rida lahtreid igasuguste ebatraditsiooniliste isiklike andmetega: Bioloogiline ema. Nimi. Praegune elukoht – ja allpool taas: Bioloogiline isa. Nimi. Praegune elukoht.
Ja päris lehe allossa oli tundmatu ametnik teinud ruumika lahtri pealkirjaga: Adopteerijate nimi ja elukoht.
See oli adoptsiooniblankett lastetutele peredele, kes taotlesid luba mõne tolleaegse soovimatu lapse üleskasvatamiseks. Ta oli selliseid blankette näinud. Muidugi oli ta selliseid blankette ennegi näinud.
Ainult üks originaalblanketi lahter oli täidetud – kõige esimene. Hariliku pliiatsi või siis pastakaga oli keegi kirjutanud, ilmselt juba ammu, kenas kursiivis üheainsa nime. See oli endiselt täiesti selges kirjas, nii et seda võis ilma mingi vaevata lugeda: John Bjergstrand.
See ei olnud nimi, mis öelnuks Orla Berntsenile, rahvusministeeriumi kabinetiülemale kohe midagi. Nimi kõlas natuke võõrapäraselt. Eesja perekonnanime vahele oli jäetud pisut liiga suur vahe ja ilmselt pärast hetkelist järelemõtlemist oli sama pliiatsiga lisatud kaks pisut kentsakat sõna: väikelaste tuba.
Kantsleri abi märkas oma ninajuurel just prilliraamile lähenemas paari higitilka, kuid pööras siiski paberit ja vaatas selle teist külge. See oli tühi.
Siis turtsatas ta veel kord ja selgitas prilliklaaside taga pilku. Mida peaks üks 46aastane, peagi ametliku lahutuse saav ametnik tegema seesuguse vana arvepidamisraamatuga, mis oli pealegi pooltühi? Ta aimas, et ta peaks vastust teadma, aga ei teadnud sellegipoolest.
Mitte nimi ei mõjunud rahutuks tegevalt. Ta oleks mõned päevad ehk selle nime peale mõelnud ja siis unustanud. Rahutuks tegi hoopis miski muu. Üks higitilk oli jõudnud nina otsa ja kukkus nüüd just lehe ülaservas olevale käsitsi kirjutatud nimele. Ta tupsutas selle ettevaatlikult salvrätiga ära, nagu oleks unustanud, et tegu pole originaaliga, millel tint võiks laiali joosta.
Kantsleri abi tõusis toolilt ja nägi taas vikerkaart, mis säras mao suust tõusvas veevihus. Ta pigem tunnetas kui kuulis oma rindkeres kähisevat paanikat, justkui oleks mõni elukas ta sisemusse tunginud, nagu ta ise oli olnud ükskord ammu köökus Moseni soises padrikus, kus tagaajajad heitsid teravaid valguskoonuseid teda ümbritsevasse pimedusse.
Kui keegi võinuks ta mõtteid lugeda, oleks ta märganud, et ehmunud kantsleri abil ei tõusnud esiplaanile just kõige lihtsam küsimus, ja selle oleksid esitanud kõik, kes oleksid tema asemel niisuguse kirja saanud:
Miks see üldse mulle saadeti?
Rahvusministri büroo oli pärast 2005. aasta valimisvõitu poole suuremaks ehitatud, sest valitsuse tähtsuselt teine minister oli nõudnud endale peaaegu et troonisaali tasuks hindamatu panuse eest palavikulises valimisvõitluses.
Ministri büroosse kogunes ainult eksklusiivne sisering, kelle rahvusminister oli ise hoolikalt välja valinud. Nad kõik olid ühenduse BAL liikmed. Seda liikumist oli rahvusminister juba oma karjääri algstaadiumis rahaliselt toetanud, kuid ta oli alles viimastel aastatel hakanud liikumist avalikkuses tõsiselt tunnustama.
Lühend tuli dešifreerida järgmiselt: Laste Õigus Elule.
2005. aasta parlamendivalimistel kasutati BALi regulaarselt võitlemiseks taani laste võõrandamatu õiguse eest elada – ja nõnda sugenes ka arvamus, et abort peaks olema lahenduseks ainult neil harvadel juhtudel, kui sünnitamine ohustaks tõesti ema ellujäämist, või kui oli täiesti kindel, et laps nii või teisiti sureb. Iive oli juba kaua allamäge läinud ja riigis nappis terveid taani lapsi, mis põhjustas omakorda vanemate inimeste osakaalu suurenemise ja nooremate inimeste osatähtsuse languse. Tööturul võis neid puuduvaid taani noori asendada eksootiliste sisserännanutega, ning aina rohkem ja rohkem taanlasi pooldas seda loogilist seisukohta, milles olid põimunud praktilismajanduslik ja kristlikmoraalne külg. Samas ei olnud unustatud, et taanlaste suurem iive siiski tugevdaks taani rahvust üha suureneva sisserändajate hulga vastu. Taanlased riskisid sellega, et neist saab vähemus omaenda maal. Selle arenguvõimaluse olid nii võimulolev partei kui ka opositsioon viimastel valimistel arvesse võtnud kui tuleohtliku stsenaariumi – aga võimulolijate trump oli ikkagi nende oma rahvusminister.
Ole AlmindEnevold, kelle nimi kõlab taani keeles umbes nagu Ole Tavaline, Ainuvõim, esitas koosolekul parasjagu teemat „Võtke istet – ja õnne vabastamispäeva puhul!”
Samal silmapilgul ilmus doktor Nõidus väheke hingeldades nähtavale ja libises ühele vabale toolile. Hilinemine ja hingeldamine olid juba PRülemuse imidži osaks saanud.
„Mis selle tamili poisiga on?” küsis minister ja vibutas sentimeetripaksuse rohelise mapiga. Ta heitis selle ärritunu täpsusega kantsleri enda ette. Kantsler oli saanud oma alluvatelt hüüdnime Shrek, kuna nägi välja nagu kuulus sookoll. 1952. aastal leiti ühest Taani soost üks väga hästi soovees säilinud umbes 2300 aastat vana mehe keha, ning ka see lugu sobis hästi Shreki nimega. „Milles on asi? Millega ma pean ennast kurssi viima?”
Orla Berntsen oli rahul, et ta ise ei olnud selle asjaga tegelnud ja selle hoopis oma ülemusele edastanud. Too muidugi kartis, et lugu võib kontrolli alt väljuda ja ootamatu suuna võtta.
Rahvusminister vihkas raskeid teemasid ja tema suhtumine oli alati liigutavalt lihtne: lükka ebameeldivad asjad teelt kõrvale või mata need nii sügavale, et keegi neid enam kunagi ei leiaks.
Mõned ajakirjanikud (ja ametnikud) hüüdsid teda Ainuvalitsejaks, millele andis alust ka tema nimi – ning kõik pidasid tema süstemaatilisust ja tõhusust hirmuäratavaks.
Shrek lõi käega: „See on ainult sinu kurssi viimiseks. Ja ainult juhuks, kui sa peaksid päeva jooksul kogemata mõne Vaba Nädalalõpu ajakirjanikuga kohtuma. See asi huvitab seni ainult neid.”
Ta