mõistatuslik kiri. Aga kõige all seisab miski, millest ma ei saa aru: koopia saadetud rahvusminister Ole AlmindEnevoldi kabinetiülem Orla Pil Berntsenile rahvusministeeriumisse. See võid olla ainult sina – ja su aulik ülemus. Mul on kahtlane tunne, et sa oled saanud sama kirja. Sinine piklik ümbrik. Punased ja mustad tähed. Tundub, et need on kõik ühest vanast nädalalehest välja lõigatud.” Ajakirjanik tegi väikese pausi. „Väga melodramaatiline. Nagu mingi omaaegne Agatha Christie kriminull.”
Orla ei vastanud.
„Kas oled veel liinil, Berntsen?”
„Mis seal seisab?” küsis Berntsen. See kõlas poolenisti juba nagu kinnitus või vähemalt veerandi võrra kinnitus.
„See on lühike tekst adopteeritavatest lastest, kes saavad endale täiesti uued pered. Arvan, et pildid illustreerivad adopteerimise kohta käivat artiklit. Pilditekst viitab ühele või teisele saladusele. Saladusele, et teatud lapsed anti tookord salaja ära adopteerida, et säästa bioloogilisi vanemaid avalikustamisest. Aga juurde on lisatud veel kaks asja …” Ajakirjanik jäi silmapilguks vait. „Üks teatavat sorti blankett, nimi peal, ja siis veel paar väikesi valgeid villaseid sokke. Need paistavad olevat beebisokid. Just need mõjuvad kõige salapärasemalt.”
Mida iganes võikski Tåsingi kohta öelda, siis seda tuleb küll nentida, et tema kirjeldused olid lühidad ja tabavad. Võimu esindav ministeeriumi kabinetiülem kuulis teiselt poolt liini otsast paberikrabinat.
„Mis sa selle kohta ütled?” küsis tema kiusaja.
„Kas see on saadetud sulle?” kuulis Orla ennast küsivat. Valetada oli ohtlik ja kirja sisu oli liiga mõistatuslik vahetu vastuähvarduse esitamiseks. Keegi poleks sellest aru saanud. See kõik oli toimunud nii kaua aega tagasi, et sellel ei saanud ta praeguse elu ja karjääriga midagi pistmist olla.
„See on saadetud …” – Orla Berntsen kuulis, kuidas ajakirjanik vakatas ja paberites tuhnis – „… nii mulle kui ka Nils Viggo Jensenile. Nils on mu fotograaf suuremate reportaažide puhul.”
Oli ime, et Knud Tåsingil lubati ikka veel üleriigilises ajalehes kirjutada, olgugi et tegu oli väikese ajalehega, mõtles Orla. Seeeest olid teemad selles ajalehes olnud ebaolulised ja kahjutud. Kui Tåsingi minevik poleks nii särav olnud, jäänuks tema tookordne artikkel viimaseks – siis, kui ta kuulsus sai hoobi. Ja sellest oli juba pea kümme aastat möödas.
„Jah, Berntsen …” Nüüd oli hääl torus veidi parastav. „Sul on õigus … vana tsirkusehobune haistab kui just mitte väga kopsakat lugu, siis vähemalt maneežil esinemise võimalust. Seda ma tunnistan – siin nelja silma all. Ja nüüd on sinu kord. Arvan küll, et oled saanud postiga sellesama müstilise kirjatüki.”
„Jah,” vastas Orla. Seda tõsiasja võis ta ka niisama hästi kui tunnistada.
Torust kostis vaikust. Ajakirjanik ootas.
„Aga,” lisas ministeeriumi kabinetiülem, „mul pole õrna aimugi, mida see tähendab.”
„Ühesõnaga, sa said ka … paari sokke … ja selle imeliku blanketi?”
„Jah,” kordas Orla.
„John Bjergstrand?”
„Jah.”
„Kes see on?”
Väike turtsatus. „Pole aimugi.”
„Kas sulle saadeti ka fotod lastest? Ja tekst?”
„Jah.”
„Ja mul pole mõtet küsida, kes need on?”
„Ma ei tea.”
„Või mida see kõik tähendab?”
„Ei tea. Mul pole vähimatki aimu.” Nüüd ta küll valetas.
„Kas sul pole kõige vähematki aimu, mis selle asja mõte võiks olla?”
„Ei. Ma ei tea, mis selle kõige mõte on. Ma ei tunne ega tea kedagi John Bjergstrandi. Vaata telefonikataloogist.”
„Hahaa.” Orla kuulis teiselt poolt liini otsast ajakirjaniku hingamist.
„Ühel fotol on pildisõõris üks maja. Mis maja see on?” vahetas Knud Tåsing teemat.
„Noh, minu oma see ei ole.” Veel üks paljastav norsatus.
„Einoh, seda ma tean.” Tåsing oli üks väheseid ajakirjanikke, kes oli Orla Berntsenit külastanud – noil päevil, kui seda oli võimatu vältida –, aga praegu oli ministeeriumi kabinetiülema isiklik elu varjatud sama hästi nagu ta tundedki, võibolla isegi veel paremini. Ametlikest allikatest sai teada ainult seda, et ta on abielus, tal on kaks last ja et ta elab rikkas Gentofte linnajaos Gisselfeldi alleel. Ajakirjanike seas oli levinud kuulujutt, et ta naine oli kuubalanna, ja kõige kriitilisemad lehemehed olid lõbustanud ennast sellega, et migratsiooniameti endine ülemus – migratsiooniamet vastustas peaaegu kõikide humanistlikel kaalutlustel antavate elamislubade põgenikele andmist – oli võtnud endale välismaalt naise. Ja pealegi veel maailma ühe viimase sotsialistliku riigi kodaniku.
Võibolla see oligi teatud määral selliste kuulujuttude tulemus, et ta oli nüüd lahutamas.
„Miks tõstab kirja saatja esile, et see on saadetud sulle, rahvusministeeriumi kantsleri abile – ja nimetab siiski ministri nime?” küsis ajakirjanik.
„Mul pole aimugi.”
„Kas minister Ainuvalitsejal võiks sellega midagi pistmist olla?”
„Seda absurdset kirja ei saa ometigi tõsiselt võtta, Tåsing,” ütles Orla pisut valjemal häälel. „Minister pole seda näinudki.”
„Mis maja see fotol on?” muutus ajakirjaniku toon teravamaks.
Orla Berntsen kõhkles. See lugu ei saanud enam müstilisemaks minna, kui see juba oli, ja tõde võis probleemi lahendada. Teisest küljest ei saanud ta lihtsalt istuda ja kaubelda oma elu saladustega, mida isegi ta tütred ei teadnud – ja jagada neid mingile ajakirjanikule. Ja eriti veel Knud Tåsingile.
„Kas tead, et … et ma mõtlen või tunnen – või õigemini … tean, et minu erakirjadega pole sel kõigel midagi tegemist.”
See kõlas arrogantselt.
„On ikka! Avalikkus, Pil Berntsen. Seda ei tohi unustada. Kiri on saadetud ka avalikkusele.”
Ajakirjaniku ähvardus kõlas asjatundlikult.
„Jah, selle on ilmselt saatnud mingi maniakk!” Orla kuulis, et ta viimane väljaöeldud sõna oli lõppenud neelatusega. See polnud hea. Ta langetas õlad ja pani käed kirjutuslauale. „Kuule, Tåsing. Mul on tegelikult kiire. Mul on teisest maailmasõjast vabanemise päeva puhul peaministri vastuvõtt.”
„Jah. Sellest sain ma juba su sekretäri käest kuulda. Aga ma pean teatama, et kui sa ei tõsta saladusloori sellelt villalt või ei anna mulle lihtsalt aadressi, siis olen ma sunnitud avalikustama nii selle pildi kui ka kirja ja meie vestluse fonogrammi – ja kui me ei luba rohkema informatsiooni eest tasu, siis teeme suure teene sellele suurele detektiivile, kelle nimi on Avalikkus. Avalikkus teeb meile siis asja selgeks.”
Orla Berntsen polnud küll kindel, kas see häbistatud ajakirjanik suudab tõesti oma ähvarduse teoks teha. Üle selja jooksis judin ja ta pigem tajus kui kuulis oma ema teispoolsusest sosistavat: mis sest siis ikka on, Orla? Ainus võimalik väljapääs: las tõde tuleb päevavalgele.
Orla võttis oma vastse otsuse kokku nii lühidalt kui võimalik: „Maja asub Skodsborgi rannateel. See on lastekodu. Ja nüüd pean ma jooksma.” Siis pani Orla toru hargile.
Ta tõusis ja läks akna juurde. Madu sülitas endiselt vett vikerkaarde. Orla aevastas.
Kurat küll.
Ta sulges silmad ja vajus sinepikollasele sohvale, kus ta vahetevahel uinakut tegi. Mitte kunagi kauem kui viis või kuus minutit ning alati jalad üle diivani ääre põrandal.
Sellel