mõjuvõimsamas kabinetis viibis, köhatas – võibolla üksnes selleks, et peletada oma ülemuse nukra kuju ja köhahoo tekitatud tõsidust.
Peaminister tõstis viimaks pilgu ja püüdis naeratada ainukesele ministrile, keda ta oli selles kõigi aegade kõige pikaaegsemas Taani valitsuses juba peaaegu usaldama hakanud. Mitte vastuvaidlematult, mitte naiivselt – sest nendes kõrgustes pole naiivsusele kohta, seal võivad isegi illusioonid ideaalidest ja põhimõtetest hävitada karjääri kiiremini, kui võtaks sellest lühiuudise ettelugemine. Ta teadis, et need olid Surma sõrmed, mis koputavad ta kõrile, ja et seekord ta enam ei pääse. Ta hoidis helesinist taskurätti suu ees ja minister ootas sellele verd ilmuvat nagu puhtale kuivatuspaberile, kuid vähemalt rätiku nähtavatest voltidest ei paistnud küll kardetavat punast värvi.
Vähehaaval lakkas köha ja jutt sai jätkuda:
„Arvatakse, et ma pean vastu vähemalt aasta,” ütles peaminister üllatavalt tugeva häälega.
Kirjutuslaud, mille ääres ta istus, ei mõjunud ainult oma suurusega, vaid oli pärandaare riigiisa lapsepõlvekodust. Laud oli tehtud saksa päritolu suitsutatud tammest ja kirjutusplaati kaunistasid tumedad uuristatud ornamendid. Peaministri ees oli Vaba Nädalalõpu nimelise ajalehe värske number ja ta luges üht esileheartiklit kuiva ja kriipiva hääletooniga ette:
„Riigikantselei allikad ütlevad, et peaminister astub tagasi aasta jooksul. Peaministri tagasiastumine võidakse ametlikult välja kuulutada juba partei tuleval üleriigilisel kongressil. Tervislikel põhjustel otsivad peaminister ja tema nõunikud riigipeale peatset asendajat.”
Riigiisa aktsepteeris teadaannet omaenese peatsest surmast silmagi pilgutama. Ta püüdis isegi naerda – ja hakkas jälle köhima. Ta vajus köha käes oma polsterdatud tooli küljeli, kuni ta külaline arvas juba, et peaminister toolilt kukub.
Viimaks köhahoog vaibus ja riigipea jätkas lugemist: „Parteikongressil pole võimuvõitlust oodata, kuna asemik paistab olevat juba leitud. Oma ea tõttu saab selleks kogenud siseminister ja ustav isamaalane Ole AlmindEnevold, kes on rahva hulgas populaarne ka väljaspool oma parteid.”
Peaminister vaatas oma sõpra ja kolleegi, kellega ta oli palju aastaid koos olnud. „Sa oled juba välja valitud,” ütles ta.
Tema vestluskaaslane ei teadnud päris täpselt, kuidas hääletooni tõlgendada. Kõik teadsid, et peaminister oli eraklik ja tugev ülemus, kes ei andestanud oma kolleegidele poliitikas tehtud vigu. Paljud olid ta sõbralikku naeratust valesti mõistnud ning vastasid liigse usaldusega, mõistes siis äkilisel hirmuhetkel, kuidas selle inimese välimus võib petta. Ja seda võis see ilmselt nüüdki, pärgamenthaprast seisukorrast hoolimata.
„Kui sa milleski eksid, võib kõik valesti minna.” Seejärel peaminister vaikis. „Aga sa ei eksi, ega ju?”
Oleks olnud sama hea küsida: „Kas sul on kapis mõni luukere, millest ma ei tea?”
Peaministrile ei meeldinud anda valitsuskeppi mehele, kes oleks seda häbistanud. See hakanuks teisel pool head ja kurja ta hauarahu rikkuma, selles pole kahtlustki.
Vastuseks tuli rahustav naeratus, millest pidi piisama.
„Sul pole ju lapsi?” Küsimus oli formuleeritud kui konstateering, aga pärast seda jäi õhku seesama tagamõte: kas sul on ehk mõni skandaal?
Kallim, salaarmuke?
Vastuseks oli naeratus.
„Te ei hakka ju adopteerima – kuigi on mitmeid, kes seda teevad?” Peaminister teadis juba, mida selle peale vastatakse, kuid jätkas: „Jah, ma saan aru, et su naise jaoks pole see mõte kunagi meeldinud – ja … nojah – jäägu see siis.” Järeldus oli selge absurd. Riigiisa poleks ise kunagi ühelegi naisele järele andnud, ja tema valitsuses oligi ainult neli naist. Nad kannatati kuidagi välja, arvasid ajakirjanikud, ning selle väljakannatamise puhul võis olla tänulik üksnes valijatele.
Peaminister heitis ajalehe lauale ja surus taas ühe köhahoo alla. „Minu ametis – ja sinu vanuses – on see kindlasti ainult eelis …” Ta hääl muutus sosinaks. „Sa pead hakkama tegelikku asendajat kohale manööverdama … järgmist põlvkonda! Sellest saab sinu ülesanne. Sul tuleb viia partei järgmise suure võiduni.”
Rohkem polnud midagi lisada.
Kaks meest surusid teineteisel kätt. Ja nad teadsid, et sõlmitud kokkulepe kehtib surmani. Muidugi peaministri omani.
Samal hommikul algas sureva peaministri kabinetile üsna lähedal protsess, mida hakati terves Taanis kutsuma Kongslundi afääriks, kuigi seda asja hakati meedias kajastama rohkem otseselt inimesi (poliitikuid, tippametnikke ja ka ajakirjanikke) puudutava kui seda teatud Kongslundinimelist maja puudutava afäärina, kuigi nimetuse järgi oli Kongslund selle pesapaik.
Kiri, mis sai nende sündmuste alguspunktiks, saabus 2008. aasta 5. mail, Taani teisest maailmasõjast vabanemise 63. aastapäeval.
See kiri toodi tavalise postiga siseministeeriumi, mis ärkas neil varastel hommikutundidel ellu nagu riigikantseleigi. Piklik sinine ümbrik pandi hunnikusse tohutus posti vastuvõturuumis, mida vanal ajal (kui rahvusministeerium oli veel siseministeerium) kutsuti paleeks. Kell oli pool kaheksa, kui kohale jõudis kantsleri abi sekretär ja sellele skeptilise pilgu heitis.
Tal polnud enam palju minuteid järel mõelda kirja imeliku välimuse üle, kuni minister on juba kohal, ning ta lülitas, juuksed veel sassis, kontoris arvuteid ja aparaate sisse.
Vahetult pärast ootamatut ja legendaarset valimisvõitu 2001. aastal oli ministeeriumi vastselt ametisse asunud PRjuht (ehk nagu teda ametnike antud hüüdnimega kutsuti: doktor Nõidus) maha kriipsutanud nimetuse ministeeriumi sekretariaat ja mõelnud selle asemele välja hoopis löövama juhtimiskabineti. Kabinetiülem Orla Berntsen tavatses alles ärkavas ministeeriumis silmapilguks maha istuda ja hinge tõmmata, võibolla selleks, et lõpetada hingeldamine pärast jalgrattaga läbi Kopenhaageni tööle tulemist, või ehk hoopis selleks, et mõelda natuke oma naisest ja tütardest, keda ta polnud juba peaaegu kaks kuud näinud. Aga seda, millest kantsleri abi tegelikult mõtles, ei teadnud keegi, sest ta ei rääkinud endast kunagi.
Juba väravavalvurilt sai ta teada, et rahvusasjade minister oli riigikantseleis peaministri juures, aga ilmub hommikusele koosolekule nagu alati ja istub laua äärde täpselt kell 9. Kabinetiülem oli nagu tavaliselt visanud jalgrattaluku suurde ümarasse tuhatoosi, millel ilutses ministeeriumi monogramm, ja triikinud püksiviigid näppudele sülitades ja ennast diskreetselt kummargile ajades sirgeks.
Tegelikult polnud ta ei hommikuinimene ega ka mingi sportlane; jalgrattamaania oli valitsuse ökoloogilise imago loomiseks, mille doktor Nõidus oli üksikasjalikult välja mõelnud. „Me peame demonstreerima oma täiesti konkreetset muret maailma kliimamuutuste suhtes – ja meie oma riigi keskkonna suhtes!” oli ta öelnud, ja keskkonnapalavik oli haaranud mõneks kuuks kõiki tipppoliitikuid ja nende alluvaid, kas nad ise siis tahtsid seda või mitte. Terve valitsus haises 2008. aasta kevadel kergelt higi ja deodorandi järele, eriti hommikuti – ja kantsleri abi ise kõige rohkem kaenlaaluste ja kaela piirkonnast.
Tema harvadest esinemistest meedias (ta vältis neid esinemisi, kuidas oskas) paistis, et ta oli igas mõttes hall ja kandiline; kandiline oma kujult, seljas hall ülikond ja ees ruuduline hall lips, ja ta kuju oli mittemidagiütlev, kui ta pisut kössivajunult oma tohutu palisandripuust kirjutuslaua taga istus. Tema aknast paistis korrastatud aed, kuhu ministri aednik oli lasknud rajada väikese purskkaevu, mille madalast basseinist kerkis kenasti meisterdatud Skujuline maoskulptuur, mis purskas taeva poole siniselt helkiva uduvihma. Täiesti vaikse ilmaga võis pihustunud veejuga ulatuda nii kõrgele, et see püüdis päiksekiired kinni ja sulatas need vikerkaareks, mis küündis katuselt katusele. Ja paistis, nagu ühendaks vikerkaar niimoodi ministeeriumi eri majatiivad värvikireva õhusillaga.
Kantsleri abi vaatas välja. Vaatepilt meenutas talle päevi, mille peale ta ei tahtnud mõelda. See meenutas talle läbimärgi puid selles elamukvartalis, mida ta oli vihanud rohkem kui midagi muud.
Seetõttu pööras ta oma pilgu postipaki poole ja venitas sõrmi. Luud ragisesid