põlgas muidu sellist tooni, sest ta pidas seda ebaprofessionaalsuse tunnuseks.
Ajakirjanik tema ees teritas kõrvu; ta ei mäletanud, et oleks kunagi kuulnud midagi Bellevue lähedal toime pandud mõrvast.
Teisel pool lauda sulges kriminaalkomissar silmad, justnagu seisnuks ta oma sisemises maailmas ikka veel sellel populaarsel rannaribal, kuni ta taaselustas kõik selle, mille kriminalistid olid liivale maha märkinud ja mida nad olid seal fotografeerinud. Siis ütles ta, hääl ikka veel tumedalt kõlamas:
„Algul tundus ikka veidi imelik, et ta juhtus kukkuma just selle rannalõigu ainsa kivi otsa. Ainsa! Ainulaadne õnnetus. Aga iseenesest muidugi võimalik … ja me ei suutnud ka midagi muud tõestada.”
Ajakirjanik oli oma diktofoni välja võtnud ja noogutas.
Politseinik ei pööranud aparaadile mingit tähelepanu. „Ka see tekitas meis imestust, et üks tema silm oli nii tugevalt viga saanud … kui samas teine oli suletud ja täiesti terve … nagu rahulikus unes. Üks silm oli nii tõsiselt vigastatud, et rippus silmakoopast pooleldi väljas, ja me ei suutnud mõista, kuidas oleks see kivi saanud talle niisuguse vigastuse tekitada – igal juhul mitte vahetult, isegi siis mitte, kui ta oleks kas või kaks korda järjest sellesama kivi otsa kukkunud. Aga jällegi … see oli muidugi võimalik ja ta võis selle vigastuse saada ka vahetult enne ja kusagil mujal.” Kriminaalkomissar avas jälle silmad. „Võibolla kukkus ta korra juba enne … selsamal ööl, aga millalgi varem …” Ta esitas oma oletuse nii kahtleval toonil, et ajakirjanik söandas noogutada ainult vaevu märgatavalt, nagu oleks isegi tugevam noogutus võinud selle jubeda kahtluse edasist arengut takistada.
Seejärel jõudis vanemaealine politseiametnik eriti süngete mõteteni ja tema hääletoon vajus veel ühe oktavi võrra allapoole, pimedusse. „Võibolla polnud see juhtumiga mingilgi moel seotud,” ütles ta. „Aga väikesel alal ümber laiba märkasime nelja tundemärki, mis ei kuulunud ausalt öeldes üleüldse … millel polnud ühesõnaga mitte mingit loogilist seost päikesevõtmise ega ajaviitmisega tavalisel Taani rannal. Ja ometi olid need märgid surnud naise vahetus ümbruses ja talle nii lähedal, et seal võis olla seos, ja see oli eriti rahutuks tegev.”
Ajakirjanik lülitas oma väikese diktofoni sisse, et jäädvustada kõik järgnevad sõnad.
„Temast paremal – niisiis lõuna pool – lebas väike raamatuke. Ainult mõned meetrid eemal. Võibolla polnud sel temaga midagi pistmist. Teisalt polnud see mingi tavaline raamat, mida võib seostada inimestega, kes võtavad Sundi väina ääres päikest. See oli raamat, mille oli kirjutanud üks eelmise sajandi astronoom … Fred Hoyle … „Must pilv” aastast 1958. See on üks igivana ulmeromaan, mille vastu huvi tundmiseks peab olema astrofüüsik. Lugesin seda ise ka …” Komissar raputas justkui vabandavalt pead.
Ajakirjanik polnud kuulnud midagi ei autorist ega ka raamatust.
„Aga veel üks asi,” ütles vana uurija. „Kohe surnukehast läänes rannal, natuke veepiirist eemal maa poole, lebas pärnaoks. Probleem on selles, et läheduses ei kasva ühtegi pärna. Nii et miks see seal lebas?” Ta raputas pead justkui eitamaks seda loodusloolist kummalisust ning manas siis jälle ette reserveerituma hoiaku nagu vastutavale politseiametnikule kohane: „Aga muidugi … mõni poisike võis ju selle kaasa võtta ja sinna visata … See tundus ainult nii … veider.”
Taas istus ta silmapilgu liikumatult, ikka veel minevikus kinni, enne kui ta jätkas: „Kuid kõige rohkem pani meid imestama hoopis tõsiasi, et see oli maha saetud mootorsaega – see oks – ja nii muidugi … ” Pensionieelikust politseiametnik vakatas jälle ja sulges silmad, kuni ta vaatles oma sisemist mälupilti: naise surnukeha kõhuli rannal ja kriminalistid tegutsemas käpuli liivas ümber selle. Komissar vaikis endiselt.
Ajakirjanik lükkas diktofoni diskreetselt komissarile lähemale, kuid vaikis tähendusrikkalt justkui näitamaks, et mõistab politseiniku ebameeldivustunnet. Nii suuri saetud oksi ei kanta ühest kohast teise nagu raagu tuvi nokas.
„Oks oli väga vana,” ütles komissar tüki aja pärast ja süngus ta hääles oli veelgi märgatavam. „Uurimisel ilmnes, et see oks oli tõesti palju aastaid vana.” Ta raputas kolmandat korda pead. „See oks ei pärinenud mõnest lähedal asuvast metsasalust – see oks oli olnud palju aastaid toas, kusagil siseruumides – ja kes kurat võtab sellise aastaid ja aastaid vana oksa endaga kaasa selleks, et panna see rannaliivale – ja miks peaks keegi üldse sellist asja tegema?”
Ajakirjanikul polnud nendele küsimustele mingit vastust ning ta jäi ootavale seisukohale.
„Ja natuke ida pool … veepiiri poole, mõned meetrid naise peast eemal leidsime me köiejupi, ja see ei olnud lihtsalt mingi tavaline köiejupp. See oli seotud nagu üks väike võllasilmus ning kasutatud oli suhteliselt jämedat köit. See tegi meid eriti rahutuks, kuna surnu pea lähedal asudes võis see ju poomismotiivi sümboliseerida …”
Ajakirjanik ei söandanud komissari tagant kiirustada. Jälle valitses mõnda aega vaikus.
„Aga kõige hullem …” Jälle oli kuulda õõnsat hääletooni ja veel kord jäi politseinik kõhklema, kuigi oli selge, et ta oli oodanud aastaid sõnastamaks oma kartusi, ja see paistis talle mingil kombel kergenduseks olevat. „Kõige hullem oli muidugi see lind.”
Ta hääldas seda viimast, täiesti tavalist sõna peaaegu sosistades.
„Lind?”
„Jah. Veidi eemal rannas, surnukehast natuke põhja pool, tema vasaku käe haardest väljas lebas väike lind. Naine oli ju kõhuli. Linnu kael oli murtud, ja see lind tegi meid eriti ärevaks. Lind oli surnud samal ööl. See oli just see lind, mis pani meid seda tegema, et saatsime oma leidude kirjelduse Washingtoni FBI spetsialistidele … sarimõrvauurijaile … kuid kaksiktornide terrorirünnaku tõttu läks üsna kaua aega, enne kui nad said mahti vastata. Neil on analüüsimiseks piisavalt materjali. Kui nad lõpuks meile oma uurimistulemused saatsid, proovisid nad meid rahustada. Nad ei uskunud, et meil on siin sarimõrvar liikumas. Aga teisest küljest … kui oleks olnud … paistnuksid rannalt leitud asitõendite vahelised seosed nii haiglases ja moondunud valguses, et see välistanuks kõik selgitused. FBI polnud kunagi näinud sellist mustrit, mis meenutanuks seda, mille me Bellevuest tol hommikul leidsime. Kui siin üldse oli mingeid seoseid.”
Politseinik vaikis jälle.
„Nii et nad ütlesid teile, et see kõik oli kokkusattumus?” Ajakirjaniku hääles kõlas kerge ärritus.
„Jah … tõsi küll. Kõige järgi otsustades olid need kõik ainult juhused … kummalised juhused, ent siiski. Don’t worry, ütlesid nad. Aga me olime ikkagi murelikud. Või vähemalt mina. Ja olen siiamaani. See väike lind kangastub mulle kogu aeg.”
Ajakirjanik pani sõrme diktofoni stoppnupule ja ütles: „Kuid rannal surnud linnus pole tõesti midagi imelikku … mõni kass võis ju linnul kaela murda ja lohistada ta randa, enne kui kass minema aeti?” Ajakirjaniku hääl kõlas nüüd natuke väljakutsuvalt.
Komissar vaatas kaua oma noorele küsitlejale otsa. „Jaa, muidugi,” ütles ta. „See on kokkuvõttes … väga võimalik. Aga see lind polnud mingi kajakapoeg ega pesast kukkunud musträstas, isegi mitte mingi pagana varblane …” – komissari pilgust hakkas aimuma vaevu märgatavat viha – „… see oli lind, kes ise ei lendaks kunagi keset ööd Taani ranna mudase veepiiri lähedale surema, ja see oligi just kogu probleemi tuum.”
Elatanud politseinik heitis jälle oma sisemise pilgu rannaribale, tollele ammusele hommikule ja vaagis üksikasju, mida ainult tema suutis näha. Ajakirjanik tõstis diktofoni laualt üles püüdmaks politseiniku lõpusõnu.
Pärastpoole – toimetuses – võis neid kuulda nii selgelt, nagu oleks need öeldud diktofoni sisemikrofonist sentimeetri kaugusel, ja just need sõnad panid peatoimetaja loo turtsudes tagasi lükkama ning vastuvaidlematult otsustama:
„Kurat, sihukest jama me küll ära ei trüki! Lugejad hakkaksid mõtlema, et oleme päris segi läinud.”
„See