nagu aimates ette neid sündmusi, mida tol silmapilgul veel keegi ei aimanud.
Pärast aastaid kestnud terrorihirmu ja akte New Yorgis, Madridis ja Londonis pidanuks kiri kõigepealt pommirühma kätte saadetama, kuid teisalt kehtis ministeeriumi maine huvides nõue, mille kohaselt ei tohtinud Taanit ähvardavate terroristlike ja fundamentalistlike jõudude ees hirmu tunda.
Rahvusminister oli juba seitse aastat tõhusa sisserändeja lõimumispoliitika eest hea seisnud, samal ajal üritades selle poliitikaga säilitada ja tugevdada ka rahvuslikku eripära ja terviklikku taani identiteeti.
Ka kantsleri abi sekretär oli mõni hetk varem selle ümbriku puhul justkui kogemata kõhelnud, hoides seda vastu valgust ning heitnud kõrvale kõik kahtlused, et see võiks sisaldada lõhkeainet või ehk lapikuks litsutud rotti. Need asjad olid juhtunud eelmise ministriga (ja see sümboolika siin ei olnud liialdus, vaid ettevaatusabinõu). Sekretär oli siiski otsustanud panna sinise pikliku ümbriku, mis oli sekretäril kindlalt päeva esimeseks ärritajaks ja nõnda oli ka selle sisu pahaendeline, kantsleri abi kirjahunnikusse kõige pealmiseks, nii et abi saaks tõenäolise kriisiga võimalikult kiiresti tegelema hakata.
Ümbrikul ei olnud reklaamkleepsu ega loosungit, mida ministeeriumi kriitikud muidu soosisid. Sel oli Kopenhaageni Østerbro linnaosa postkontori 2008. aasta 2. mai tempel ja keskelt oli ümbrik pisut paksem kui servadest, just nagu oleks sinna pandud tükike kangast või väike õhust tühjaks lastud pallike. Ta pööras ümbriku paberinoaga ümber – saatja aadressi ei olnud – ja uuesti ümber.
Abi vajutas ettevaatlikult paksemat kohta. See oli pehme ja andis järele.
Siis valas ta kohvi kruusi, mille ta tütred olid talle kinkinud tema 46. sünnipäevaks, mis oli ühtlasi nende viimane ühine pidupäev. Kruusi valmistaja oli kruusikõrvast paremale poole sinises kursiivis kirjutanud Maailma parim ISA ja kantsleri abi kasutas kruusi ainult siis, kui ta oli üksi.
Ümbriku sisuks võis olla vihane sõnum, mille on saatnud üks neist paljudest murelikest taanlastest, kes kardavad neid paljusid võõraid kultuure, mis pideva voona Taani riiki saabuvad ja mida rahvusasjade ministeerium oli lubanud ohjes hoida vastutasuks selle eest, et partei oli 2001. ja 2005. aastal üllatuslikult valimised võitnud.
Niisugune kiri võinuks see olla. Ja seda olekski kantsleri abi oodanud, kui ümbrikult poleks silma torganud üks detail: nimelt aadress.
See polnud kirjutatud ei käsitsi ega arvutiga. Selle asemel oli kirja kirjutaja näinud vaeva ja kleepinud aadressi kokku eri tähtedest, mis pärinesid mingist vanast nädalavõi päevalehest. Kõik need olid hoolikalt ümbrikule kleebitud – erineva suurusega tähed, kuid trükitud kõik samale hallikstõmbunud paberile, ilma et kuskil oleks liimiplekid vaadet häirinud. Kantsleri abi jõllitas tükk aega peent käsitööd. Siis vajutas ta nuppu ja kutsus kohale Kärbse. Kärbes oli saanud oma hüüdnime ühe jõuluettekande ajal, sest ta oli kogu aeg ringi sumisenud ega olnud lõpetamata ülesandeid tookord sinnapaika jätnud. Erasekretärina oli ta asendamatu.
Hetk hiljem tundis ta selja taga kerget tuuleõhku, kui Kärbes istus ühele kõrge seljatoega istmele. Kantsleri abi ulatas talle helesinise ümbriku. Kärbse huuled liikusid ja kantsleri abi sai aru, et ta luges tähti. Abi oli neid juba lugenud. Neid oli kokku kuuskümmend, mõned neist olid punased, aga enamik mustad, millest viimased olid valge äärisribaga – muu hulgas L nimes Orla ja I teises nimes Pil.
Orla Pil Berntsen, Slotsholmen Christiansborg, Lossi plats, København K.
Kolm melodramaatilist rida oma värvikas kompositsioonis.
„Ei tea, mis siin sees on …” ütles kantsleri abi kõhklevalt. Juba tema lisanime kasutamine oli teda ehmatanud. Seda polnud ta ametlikes kohtades juba palju aastaid kasutanud.
Kärbes raputas ümbrikut ettevaatlikult, justkui halvimaid võimalusi eemale peletades. „Ehk on siin ainult surnud hiir,” ütles Kärbes peaaegu sosinal.
„Surnud hiir?” Orla Berntsen jäi hirmunult liikumatuks.
„Või ekskremendid … ühe või teise looma väljaheited.” Kärbse terav nina sirutus ette, nagu nuusutaks, kas salapärane saadetis ei reeda ehk roiskumislehka.
Kärbse ülemus higistas, eritades magusat aroomi. Kärbes läks akna juurde ja tegi selle pärani lahti.
Kui kirja poleks ümbritsenud imelik aura, oleks kantsleri abi seda saadetist naljaks pidanud. Selle asemel tundis ta sõõrmetes nõrka sügelust, mis andis aimu hirmust, mida ta mäletas maailmast, kus ta oli üles kasvanud. Ta teadis, et mõne minuti pärast järgneb peavalu.
„Võibolla me peaksime laskma kantseleil selle avada,” ütles Kärbes taas peaaegu sosinal.
Samal ajal hakkas kantsleri abile silma tema ees lebava ajalehe Vaba Nädalalõpp pealkiri: Tippametnik valas oma süütud alluvad poriga üle. Ta haaras paberinoa ja sõnas: „Nii ohtlik see nüüd ka ei ole.”
Kärbes hüüatas ja astus kirjast natuke kaugemale.
„See on kindlasti üks ebaõnnestunud üritus, ja siis saavad nad – kes nad siis iganes ka on – võibolla tasuta reklaami.” Jälle turtsatas kantsleri abi kõrgendatud hääletoonil.
Ja siis lasi ta käiku oma peene paberinoa, mis pärines Havannast. Selle oli kinkinud talle Lucilla, kui nad viimaks 2001. aastal abiellusid. Ta lasi oma peene paberinoa käiku kõheldes – kuid ainult sekundi kõheldes, enne kui ümbriku sisu lauale vajus. Tal polnud õrna aimugi, kes oli võinud selle kirja saata või kelle sõrmed olid nii hoolikalt voltinud need kaks paberilehte niimoodi kokku, et ta oli nende sisu algul pidanud üheksainsaks valgeks riidetükiks. Ta kissitas segaduses silmi, justkui olnuks eredas päikesevalguses. Kantsleri abi tõstis ettevaatlikult ühe kahest välja kukkunud pehmest asjast ja jõllitas seda läbi prillide. „Mis asi … see küll on?!”
Kärbes kordas sama küsimust hääletult ta selja taga, lojaalne, nagu ta oli. Kabinetiülem tundis Kärbse hirmunund hingeõhku oma kuklas, kui naine talle lähemale astus.
See oli kantsleri abi suureks üllatuseks lastesokk, kenasti heegeldatud, aga heegeldatud väikelapse jaoks – seda võis selgelt näha.
Kantsleri abi istus ja vaatas nõutult seda kummalist eset ning turtsatas jälle, ja jälle liiga valjult. Nii tema ema kui ka lahutatud naine oleksid kohe mõistnud, mis toimub mehes, kes oli riigi võimsaima ministeeriumi kabinetiülem.
Ta pööras pooleldi ümber ja sai kergendunult aru, et kuna Kärbes hoidus endiselt vähemalt meetri kaugusele, siis ei võinud ta kirja sisu kuigi üksikasjalikult näha. Paar beebisokke? Silmapilgu ei registreerinud kabinetiülema aju midagi, siis aga jõudis ta teadvusesse kirja ülejäänud sisu. Sõrmedega, mis ärritusest värisesid, nagu oleks tal külm, võttis ta paberid laualt ja tõstis need Kärbse ainitise pilgu alt kõrvale, et neid lähemalt uurida.
Paistis, nagu oleks tegu nädalalehe lehekülgede fotokoopiatega. Vasakpoolne lehekülg oli kaunistatud ümarate kujutistega, mis meenutasid vanaaegseid pildiraame. „Raamis” oli uduselt näha vana roostepruunide seintega villa, kujutisel kattis hall udu nii taevast kui ka hoone vundamenti, justkui poleks villat kunagi päriselt olemas olnud ega maisele mullale ehitatud.
Pildilt paistis luuderohuga kaetud välisseinte kohal kõrgumas seitse valget korstent – kolm kummalgi pool ja üks keskel – ja need korstnad tõstsid kogu pildi muinasjutulisust eriti esile. Katuseservad särasid, nagu oleks foto tehtud hetk enne, kui hommikukaste on jõudnud päikesekiirtes kuivada.
Paremale oli tundmatu toimetaja pannud veel ühe pildi, mis meenutas vana mustvalget amatöörfotot: laeni kõrguva jõulupuu juures istus väike rühm lapsi põrandavaibal ja vaatas fotograafi poole. Neil kõigil olid ühtemoodi päkapikumütsid peas ja paar neist paistis naeratavat, kui samas teised tundusid tõsised ja kartlikud, võibolla fotograafi neile keskendunud tähelepanu tõttu.
Üle pildi oli kolm suurte tähtedega sõna: Seitse väikest pöialpoissi.
Kogu muu tekst oli vana foto all: Seitse väikest pöialpoissi – viis poissi ja kaks tüdrukut – elavad Elevanditoas ja on kõik valmis leidma endale uuel