keelt, just nagu oleks tegu mingi kahetsusväärse, kuid möödapääsmatu triumfiga kogu rahva jaoks.
„Ma rääkisin eile ühe Emade Abistamise Seltsi pensionile jäänud juristiga, kes oli tollal sinna lastekodusse tööle tulnud. Ta jutustas, et lapsed said oma hüüdnimed tihti tuntud persoonide järgi, kuna kasvatajad arvasid, et lapsed on nii nende moodi, nagu näiteks Ebbe Rode või Poul Henningsen … või Jacqueline Kennedy … Oli kunagi tumedajuukseline tüdruk, keda nad Jackieks kutsusid.” Knud Tåsing lasi kuuldavale naeruturtsatuse, justkui olnuks kunagise Ameerika presidendi lese nimi omal ajal mingi eriti tähelepanuväärne lööksõna. „Oli ka üks täiesti kiilaspäine beebi, keda kutsuti Hruštšoviks – see oli Nõukogude Liidu partei peasekretär, kes tagus vahetult pärast Kuuba kriisi kingaga vastu maailma kõige tähtsamat lauda. Oh, need hüüdnimed olid ju iseenesest küllalt süütud, aga vahetevahel oli kuulda jutte, et seotus nende tuntud nimedega ei tulenenud üksnes välisest sarnasusest. Ja neid kuulujutte levis kõikide aastate jooksul, mil tema seal töötas.”
Nad sõitsid kõrgete puulatvade alt läbi. Laugelt pöördus tee Sundi äärest eemale ning mõlemal pool palistasid Skodsborgi rannateed hiiglaslikud villad kuni teeäärsete kõnniteedeni.
„Minu allikas Emade Abistamise Seltsist mainis veel midagi … 1966. aastal adopteeris juhataja Ladegaard ise ühe väikese lapse. Või õigemini jättis ühe väikese vanemateta tüdruku endale kasutütreks. Tüdruk oli samast aastakäigust. 1961. Hiljem, kui Ladegaard pensionile jäi, sai ta endale Skodsborgis väikese korteri, aga tema kasutütar, kes peaks nüüd olema ligi viiskümmend, elab endiselt lastekodus.” Ta tegi lühikese pausi.
„Imelik, kas pole?”
Nils ei vastanud. Ta ise oli elanud kuni kahekümnendate eluaastate keskpaigani vanematekodus. Ta näitas suunatuld paremale ning nad sõitsid järsku ja kurvilist kruusateed pidi alla ranna ja Sundi poole.
Alguses polnud seal midagi näha – võibolla olid nad juba valesti sõita jõudnud, mõtles ta –, aga järsku võis puude vahel aimata tumedat varju ja juba järgmisel hetkel hoone piirjooni. See ilmus puude vahelt esile nagu tohutu tumepruun laevanina roheliste pöökpuulatvade meres ja sekund hiljem paistsid seitse valget korstent ja lõunapoolne kõrvalehitis, ning lõpuks kogu villa.
Fotograaf pidurdas ja peatus, olles nähtust pisut lummatud. Ta jättis mootori seisma.
Nad istusid silmapilgu vaikselt autos. Lastekodu meenutas seletamatul kombel vallutamatut kindlust keset kogu seda värsket rohelust, sarnanedes 19. sajandi Inglise häärberiga, olemata küll nii suur, aga ometi kiirgas igast sambast, eendist ja torniaknast suursugusust.
Minuti pärast kostis jälle ajakirjaniku hääl, vaikselt, nagu oleks ta istunud kinosaalis ja tahtnuks vältida teiste saalisviibijate häirimist. „Vaata seda villat, Nils! Ja mõtle, et vähemalt viiskümmend tuhat taanlast on adopteerida antud – ja et nad pole mitte kunagi oma õigeid vanemaid näinud. Kõigi nende jaoks oli see hoone nende elutee algus.”
Ta tõmbas sügavalt hinge ja avas autoukse. Fotograaf järgnes talle.
Nils Jensen tundis samal silmapilgul korraks külma hingust, kuigi oli maikuu. Sellist asja ta tavaliselt ei tundnud. Ta oli patrullinud oma isaga sadades tagahoovides ja oli harjunud nii varjude kui ka jahedusega. Hirm polnud tunne, millega mindi Mutionu patrullimispiirkonda, isa oli tal juba ammu aidanud sellest üle saada.
Tema reaktsioon pani imestama.
Ümbruskond (tumeroheliste lehtede varjus oleva kaldanõlvaku ning villaga) oligi nii idülliline, nagu nädalalehed olid kirjeldanud. Tal oli endiselt tunne, nagu neid jälgitaks, ja ta vaatas aeglaselt ümberringi. Ta vaatas oma pea kohal kõrguvaid pöögilatvu ja kuulis Knud Tåsingit tema ebameeldivustunde üle naervat. Naerdes tabas ajakirjanikku köhahoog, ta tõmbus küüru, toetudes kätega põlvedele, ja mõnda aega oli tema raiuv köha ainus heli, mida pöökpuude all kuulda võis.
Pärast mõtles Nils Jensen natuke häbi tundes taas selle üle, mis võis temas küll sellise ebameeldivustunde põhjustada. Ta oleks vilksamisi justkui näinud üleval künkaveerul üht väikest kuju, mis tõmbus tagurpidi põõsastesse, enne kui kadus vana valget värvi villa suunas, mis jäi üles nõlvakule. See oli muidugi naeruväärne ja pidi olema meelepete. Naaberkrundi valge villa seisis silmanähtavalt tühjalt ja paistis isegi kaugemalt vaadates olevat mahajäetud. Isegi kardinaid polnud aknaruutude tagant näha, rääkimata toataimedest aknalaual, nii et ei paistnud ühtki elumärki. Tühja ja asustatud maja erinevus on alati näha, mõtles ta. Isa oli talle seda õpetanud.
Knud Tåsing tõusis sirgu ja sülitas kruusale. Parkimisplatsi kaugeimas nurgas oli suur must auto. Kuid Nils Jensen nägi raskusteta isegi selle numbrimärki: MAL 12.
Imelik numbrivalik, mõtles ta.
„Tere päevast!”
Ta pööras veel kord ümber ja märkas, et Knud oli sama ehmunud kui ta isegi.
Naine oli lähenenud täiesti hääletult. „Minu nimi on Susanne Ingemann. Te tulite varem, kui me ootasime …”
Naisel oli seljas kena roheline kleit, mis ulatus peaaegu pahkluuni. Fotograaf pani tähele, kui ilus naine on – juba enne, kui ta jõudis naisest pilti teha; päevitunud jalad helepruunides nahksandaalides, tumepruunid juuksed, mis särasid punaka varjundiga ning olid metallklambriga tihedaks krunniks kinnitatud. Naine tervitas neid kerge tõrjuva käeliigutusega, graatsiliselt, kuid distantsi hoides, ilma vähimagi kehalise kontaktita – isegi kätlemata. „Tere tulemast … Kongslundi.”
Ta märkas seda väikest kõhklust, enne kui naine tuntud väikelastekodu nime välja hakkas ütlema. Paistis, nagu oleks naine niksu teinud.
„Lähme sisse.” Nende võõrustaja läks ees, enne kui nad jõudsid üldse midagi öelda.
Ja siis seisid nad juba kõrge laega saalis, mille seintes olid tumedad mahagonpaneelid. Kena liivakivist kamina kohal, mis nägi välja, nagu poleks seda aastakümneid kasutatud, olid väikeste tumepruunide ja mustade raamidega ääristatud mustvalged fotod. Neid võis olla mitusada ja kõikidel neil olid lapsenäod, mis särasid fotovälgus, mida kasutati kuueja seitsmekümnendatel.
Nils seisis vaikides ja vaatas pilte. Mingil põhjusel pani see vaatepilt teda oma lapsepõlvekodu peale mõtlema. Ta oli pärit kandist, kus suurima võimaliku sentimentaalsuse eest kandsid hoolt kuldromaanides raskustega võitlevad kangelannad ja Bjørn Tidemani armastuslaulud raadiojaamast Giro 413. Ta pööras pilgu ära. Lai trepp kaardus peaukse juurest üles ning kadus pimedusse. Kõrgel trepikaare kohal rippus mitme meetri kõrgune maal, millel oli idüllilises lehtlas seisev naine, peas laia äärega kübar. Tal oli seljas sügavroheline pikkade varrukate ja volangidega kleit. Kohev kleidikangas ulatus maani, langedes laiades voltides ümber ta jalgade.
„N. V. Dorph. Maalil on ilmselt krahvinna Danner.” Teisel korral tundus esinaise hääl neid kaht meest veel rohkem ehmatavat. Knud Tåsing hakkas jälle köhima.
Naine ignoreeris seda ja tõstis ainult häält. „Dorph sisustas maja vanale laevakaptenile, kes siin elas, enne kui siia asus Emade Abistamise Selts ja tõi oma maalid,” ütles naine. „Igal juhul vähemalt mõned neist. Nii et meil ongi käes sobiv hetk ringkäiku alustada.”
Ta lasi meestel enda ees laiast trepist üles minna ja Nils kuulis rohelise kleidimaterjali sahinat, kui ta neile järgnes. Kaunis lastekodu esinaine sarnanes peaaegu uskumatul kombel maalil oleva naisega, olles tolle tänapäevasem väljaanne.
„Villa ehitati 1847–1850 ja selle kavandas üks tuntud arhitekt – väidetavalt koostöös meie viimase absoluutse monarhi, kuningas Frederik Seitsmendaga, ja täpselt samal ajal, kui sündis meie riigi põhiseadus,” ütles naine.
Knud Tåsing köhatas jälle, just nagu demonstreerimaks oma umbusklikkust nii uskumatu ja salapärase väite suhtes.
Nad seisid pikas ja pimedas kolmenelja suletud uksega koridoris. „Siin elasid vanal ajal preilid – ja esinaine. Tol ajal elasid nad ju ise ka lastekodus, otse laste seas. See oli täiesti loomulik.” Naine seisis seljaga trepi ja suure maali poole. „Arhitekt armastas