koostööd kõige selle vastu, mis süsteemi ohustab.
Ent kogu lool on ka tumedam pool: merkantilistlik arvamus, et kaubitsemine toob ühele tehingupoolele palju rohkem tulu kui teisele ja et ühe poole kaotus on teise võit. See tekitab tulist ärilist rivaalitsemist. Näiteks paisus Hollandi ja Inglise Ida-India kompaniide rivaalitsemine surmatoovaks vägivallaks ning mõlemad äriühingud pidasid oma ärihuvide kaitseks ülal omaenda sõja- ja mereväge. Kaubanduskonkurents on tegelikult võistlevate tarnijate sõda.
Ka ostja ja tarnija vahekord võib olla sama konfliktne. Portugallased näiteks käitusid India ookeanile jõudes agressiivselt ja taplushimuliselt, olles kindlalt otsustanud ajada äri “tulusalt” ja sundida vajadusel teistele peale oma kaubitsemistingimused.
Sellise lähenemise küllap kõige kurikuulsamad näited on kaks oopiumisõda Hiina ning Suurbritannia ja teiste lääne suurriikide vahel 19. sajandil. Et osta Briti tööstustooteid, pidid India oopiumikasvatajad ja maakaupmehed eksportima oma saagi Hiinasse, kuigi Hiina võimud seda ei soovinud. Hiinlastel aga tuli tasuda oopiumi eest teed Britanniasse eksportides. Sellest puhkenud meresõdade avalikult väljaöeldud eesmärk oli sundida Hiinat osalema tasakaalustatud ja ülemaailmses kaubandussüsteemis, mis olnuks pikemas plaanis kasulik talle endalegi.88
Järgnenud kahe sõja mereline iseloom näitas Mahani sõnutsi, et “ainelise tsivilisatsiooni energiaallikas äritegevus toob suurt kasu ja tohib saada merevõimu sõjalist toetust”.89 Tollaste liberaalidest vabakaubanduslaste koostöölootustest hoolimata võis merekaubandus vahel olla seotud konfliktide ja sõjaga – ja seda kahel silmatorkaval põhjusel. Esiteks lihtsalt seetõttu, et meritsi toimuv kaubavahetus oli riigi jõukusele eluliselt tähtis ja see allutati rahu ajal paratamatult teravale konkurentsile, sõja ajal aga sattus rünnaku alla. Teiseks oli – ja see on kooskõlas Mahani omaaegse hoiatusega – ülemaailmne merekaubandussüsteem tundlik ja haavatav90 ning vajas seega sõjalist kaitset. Mere teine ja neljas omadus olla nii veokeskkond kui ka ülevõimu meedium on lahutamatult seotud.
Nimelt sellest rääkis Sir Walter Raleigh oma sageli tsiteeritud tähelepanekus: “Kes valitseb merd, see valitseb kaubandust. Kes valitseb maailma kaubandust, see valitseb maailma rikkusi ja järelikult ka maailma ennast.”91 Ühtlasi tasub märkida, et mõned asjad, mis rändasid maailmas ringi meritsi, võisid olla pahaloomulised. Maakera eri osades tekkisid surmatoovad nakkushaigused, kuid ülemaailmne transpordisüsteem levitas neid veel enne, kui nendega esmakordselt kokku puutunud kogukonnad suutsid immuunsuse välja arendada. Tulemused olid katastroofilised. Must surm tuli Euroopasse tõenäoliselt laevarottidega. Eurooplased viisid endaga Ameerika mandritele kaasa kohalikke rahvaid laastanud tõbesid. Alles 20. sajandi algusaastatel levitasid laevad muhkkatku üksteisest nii kaugel asuvatesse paikades nagu Bombay, Sydney, San Francisco ja Buenos Aires. Need sündmused meenutavad, et mereveod võivad endaga jubedaid asju kaasa tuua.92
Kaubitsemise juurde kuulub suhtlemine. See on nii kaupade kui ka teadlik või ebateadlik ideede ja informatsiooni vahetamine. Merelise suhtlemise kaudu said keskmise kiviaja inimesed ideid, kuidas ehitada hauakambreid ja kuidas savipotte kaunistada. Kindlasti veel paljude muude asjade kohta, millest ei ole jäänud konkreetseid jälgi. Näib sedamoodi, et merekaubandus ning ideede ja informatsiooni vahetamine on lahutamatud.
Mõnikord on see informatsiooni ja väärtuste vahetamine teadlik ja tahtlik. Varajased maadeuurijad avastasid uusi seni tundmata kultuurtaimi ja tõid neid kodumaale. Nii jõudsid Euroopasse kartul, tubakas, banaan, kohv, tee ja nii edasi. Meritsi kaubitsejad Kagu-Aasiast ja India ookeani piirkonnast tõid vanaaja Hiinasse kiiresti küpseva riisi, suhkruroo, jasmiini, puuvilla, kõrvitsa, kapsa ja nii edasi. Need kõik tekitasid rohelisi revolutsioone ja avaraid turge. Hiina vedas oma esimesed maguskartulid sisse 1593. aastal, nüüd aga annab 80 protsenti nende maailmasaagist.93
Mõned inimesed läksid aga veelgi kaugemale ja nägid meres võimalust, mille abil märksa läbimõeldumalt valgustamata rahvastele oma ideesid edastada. Kristluse levimine on näiteks tugevasti seotud merega. 9. ja 10. sajandi misjonärid asusid Iirimaalt üle Iiri mere teele teiste Atlandi ookeani põhjaosa saarte poole ja jõudsid sealjuures ajapikku välja ka Ameerikani, et tões ja vaimus paganatele kristlust viia ja nad uude usku pöörata.
Olenemata sellest, millised muud motiivid võisid sajandeid hiljem olla hispaanlastest ja portugallastest kolonistidel, tulid nad samuti Ameerikasse, India ookeanile ja Kaug-Itta hingi püüdma. Tänu Francis Xavieri ja teiste tegevusele 16. sajandil olid pool miljonit Jaapani tollasest 18 miljonist elanikust kristlased. Tokugawa šogunaadi järelduse kohaselt oli neid piisavalt palju, et ohustada lausa Jaapani kultuuri ja ühiskonda ennast.
Ehkki uute kristlaste värbamine mere tagant oli kõige edukam, ei ole see sugugi ainus näide. Islamimaade valitsejad levitasid oma usku samasugusel viisil ümber India ookeani ja Vahemere ning Kaug-Itta. Keerukad sidemed on olemas ka budismi levimise ja merepõhise kaubanduse vahel.94 Õnnetuseks võis soov oma usutunnistust niiviisi levitada tuua kaasa rahvusvahelisi tülisid. Enamjaolt oli siiski tegemist väärtuste ebateadliku edasiandmisega. Selle tähtsa teema juurde pöördume hiljem tagasi.
“Tuul puhus malbelt ja vahuvalgelt
meid saatis lainteviir;
sõit seni laabus, siis aga saabus
haudvaikse mere piir.”
Inimesed ei käinud mitte üksnes informatsiooni levitamas, vaid ka seda hankimas. Tung järele uurida ja teada saada, mis on kauge silmapiiri taga, ning vahel ka soov jõuda mõnda paremasse kohta on inimese ja mere suhte lahutamatu osa. Francis Baconi 1627. aastal kirjutatud “Uus Atlantis” on üks esimesi ingliskeelseid näiteid. See salapärane, allegooriline ja romantiline teos on merega seotud ühise teadusliku avastamistöö ideest läbi imbunud. Meri ühendatakse seal reisimisvabaduse, avatud horisontide, uurimise, avastamise ning teadmiste ja progressi poole püüdlemisega, vastandades seda “teadmatute, kartlike ja rumalate” tegevusele, kes hoiavad mere avastamisest eemale ning seavad niiviisi oma eluteele piiranguid.95
Iseäranis 16. sajandist alates oli merede uurimise ajendiks teadmishimu. Ehkki inimkonna huvi teada saada, mis on silmapiiri taga, ei ole muidugi ainuüksi eurooplastele omane, on selle põhjuseid hea selgitada kapten James Cooki ning tema 18. sajandi ametivendade ja võistlejate näitel. Nende motiivid olid:
■ Aateline teaduslik uurimistöö. Kartograafia ja meresõidu arendamine (konkreetsemalt Tahitil planeet Veenuse Päikese eest möödumise aega mõõtes) ning eurooplastele tundmatute taimede, loomade, rahvaste ja ühiskondade avastamine (seetõttu viibis nende laevadel ka arvukalt loodusteadlasi).
■ Ärihuvid. Admiral Byron lähetati otsima Terra Australis Incognita’t “meresõiduks sobivatel laiustel ja sellises kliimas, mis on kohane kaubandusele kasulike kaupade tootmiseks”. Ptolemaiosest saadik usuti, et lõunas eksisteerib mõõduka ilmastikuga manner, mis tasakaalustab põhjas paiknevat Euraasia maamassi. Kui säärane manner oleks leitud, oleks sellest ja selle rahvastest saanud hiigelsuur turg.
■ Strateegiline huvi. Uued mereteed võisid olla strateegiliselt tähtsad. Norfolki saare mänd ja Austraalia kanep võisid vähendada Britannia ohtlikku sõltuvust Läänemere piirkonnast.96
Järelikult pole sugugi üllatav, et meri kui inforatsiooni hankimise ja edastamise keskkond tõi kaasa nii koostööd kui ka konflikte. Ühest küljest peeti teadmiste poole püüdlemist üleüldiseks hüveks. Seetõttu oli Cook isegi sõja ajal kaitstud prantslaste ja teiste