ühtlasi, et viimane oli poliitiliseks tegijaks kogu Väina jõe basseinis. See ilmnes kohe, kui sakslased alustasid ristisõda liivlaste vastu, keda Polotski vürstid pidasid maksumaksjatena oma kaitsealusteks. Sakslastelt nõudis tõsist diplomaatilist osavust, aga ka jõudu ja salakavalust, et Koknese vürst Vjatško (Vetseke) ja Jersika vürst Vsevolod (Vissevalde) mängust kõrvaldada ning neutraliseerida seeläbi ka Polotski vürstide ambitsioonid piirkonnas.
Väina alamjooksu, Metsepole, Koiva ja Kuramaa liivlased olid meie poolt vaadeldava perioodi alguseks oma sõltumatuse võõrastest siiski veel säilitanud ja kujutasid kohalikus kontekstis endast suhteliselt iseseisvaid tegijaid, kelle kaal killustatuse, napi rahvaarvu ja kohatise segaasustuse tõttu lätlastega polnud siiski teab kui suur.
Eestlaste suhted liivlastega polnud sakslaste saabumise eel sugugi nii vaenulikud, nagu me hilisema aja sõjakäikude põhjal võiksime järeldada. Kuigi mingist rahvustundest tänapäevases tähenduses ei saa me sel ajal veel rääkida, olid läänemeresoome hõimud lõuna poolt sisse tungivate balti hõimude suhtes ometi nii või teisiti omavahel liitlasteks. Tõsi küll, liivlaste segunemine lätlastega Idumeas (Asti järvest lõuna poole jääv ala) ja Kura poolsaare keskosas oli liivlased paratamatult muutnud omamoodi pantvangiks ning puhvriks lätlaste ja eestlaste vahel, kuid otsest vihavaenu – nagu see eksisteeris latgalite ja eestlaste, eestlaste ja leedulaste vahel – kindlasti polnud.
Igatahes on tõsiasi, et kui piiskop Albert 1208. aastal alustas oma esimest ristiretke ugalaste vastu, oli tema lippude all liivlasi ilmselt vaid käputäis ning needki eelkõige oletatavasti juba 1201. aastal ristiusu vastu võtnud Koiva liivlaste vanema Kaupo hõimust. Ülejäänud liivlasi, kes mäletasid veel hästi Väina liivlaste Ako poolt juhitud ülestõusu lüüasaamist Holmi all 1206, oli raske või lausa võimatu innustada äsjaste vaenlaste lipu all suguvendade eestlaste vastu sõjakäigule minema. Võimalik, et liivlaste sõjakäigule viimine oli raskendatud ka autoriteetsete vanemate puudumise tõttu. Viimased olid võitluste käigus sakslaste poolt lihtsalt tapetud.
Kindlasti polnud liivlased eestlastevastasest sõjakäigust huvitatud aga ka puhtpraktilistel põhjustel. Polnud ju kuigi raske ette näha, et eestlasi üheainsa sõjakäiguga alistada ei ole lihtsalt võimalik ning et retkele järgneb kindlasti verine kättemaks löögi alla sattunud ugalaste, aga võimalik ka, et nendega liitu astunud teistegi eesti hõimude poolt. Seega oli eestlastega suhteliselt rahumeelselt koos eksisteerinud ja äsja sakslaste käe läbi suuri kaotusi kandnud liivlaste seisukohast igati tark ennast löögi alla mitte seada.
Murrangut eestlaste ja liivlaste suhetes võime täheldada alles aastast 1210, kui pärast eelmisel aastal kehtinud vaherahu algas sõjategevus eestlaste vastu uuesti ning sedapuhku juba liivlaste arvukamal osalusel. Siinkohal väärib märkimist, et samal aastal tegi osa liivlasi koos kuralaste ja leedulastega siiski veel katset saksa ekspansiooni peamist tugipunkti Riiat vallutada. Piiramine kestis mitu kuud, aprillist juulini, kuid lõppes siiski edutult. Nimetatud intsident veenis liivlaste viimaseid vastuhaklikke juhte ilmselt aga lõplikult selles, et mõistlikum on nüüdsest peale end uute isandate tahtele allutada, seda enam, et esimesena ristiusku astunud ja ennast sakslaste teenistusse andnud Kaupo näis olevat vallutajate juures suurde ausse tõusnud. Kindlasti oli liivlastele lisaahvatluseks ka see, et sakslaste oskuslikul juhtimisel ning osalusel olid juba esimesed edukad sõjakäigud nendest osa võtnud liivlastele ja lätlastele end ära tasunud märkimisväärselt suure saagiga, eestlaste vasturetked osutunud aga lõppkokkuvõttes suhteliselt väheedukaks.
Liivlaste regulaarne osalemine retkedes Eesti maakondade vastu ei jäänud siinpool raja muidugi märkamata ning 1211. aastal tabas lätlasi ja liivlasi äge eestlaste (sakalaste, ugalaste ja läänemaalaste) vasturetkede laine, nii et Henriku sõnul “ühed läksid ja teised tulid”. Retkedele pidi krooni panema saarlaste (kes sedapuhku esimest korda mandrihõimudega koos sakslaste vastu välja astusid), läänlaste ja revalaste suur retk Koiva liivlaste vastu eesmärgiga vallutada Kaupo tugipunkt Toreida (hiljem Turaida). Paraku lõppes see sõjakäik tänu Kaupole Riiast saadetud abiväele eestlaste kaotusega, nii et saarlased olid sunnitud koguni oma Väinal blokeeritud laevad maha jätma ja maitsi tagasi Eestisse taganema.
Siinkohal ei ole meie ülesandeks siiski kõigi nende arvukate retkede ja vasturetkede fikseerimine – seda teeme hiljem –, vaid eestlaste ja liivlaste vahekorra muutumise dünaamika esiletoomine. Mis iganes ka polnud põhjuseks, et liivlased Eesti ala vallutamisse kaasati, kaasa tõi see igal juhul tollele ajale iseloomuliku veritasulaadse vastureaktsiooni, mis viis mõne aastaga kui mitte sõbralikud, siis vähemalt teineteisesse neutraalselt suhtuvad sugulashõimud vaenujalale. Eksisteerib koguni seisukoht, mille kohaselt just eestlaste liiga tormakad ja verised tasuretked liivlaste aladele olid tõukejõuks, mis sundisid algul vähemalt südames eestlaste poole hoidnud liivlasi ülekohtu eest kättemaksu ja sakslastelt kaitset otsima ning mis seeläbi liivlased juba pöördumatult eesti hõimude vastasesse koalitsiooni surusid.
Liivlastest kaugelt leppimatumad ja ohtlikumad vaenlased olid eestlastele siiski lätlased. Viimased jagunesid mitmeks suuremaks rühmaks, kellest eestlaste – ugalaste ja sakalaste vahetuteks naabriteks olid Ida-Lätit asustavad latgalid. Ka eestlastega piirnevad latgalid jagunesid kahe muistse maakonna vahel. Neist idapoolsem oli Adsele, läänepoolsem Talava, mõlemad tugevalt Pihkva vürstiriigi mõju all. Lõunapoolsed latgalid olid omakorda Polotski vürstide maksusõltlased ning asusid Jersika ja Koknese osastisvürstiriikide territooriumil. Tänu Vene vürstiriikide mõjule olid latgalid sakslaste tuleku ajaks juba arvestataval määral ristiusustatud. Ent seda muidugi sakslastele vastuvõetamatusse “hereetilisse” kreekakatoliku usku.
Latgalite sõltlust naabruses asuvatest Vene vürstiriikidest on ühelt poolt seletatud venelaste nii demograafilise kui poliitilise ekspansiooniga lääne suunas 11.–12. sajandil. Teisalt on latgalite leplikkuses venelaste suhtes nähtud aga ka püüdu otsida poliitiliselt arenenumatelt ning sõjaliseltki võimekatelt venelastelt abi agressiivsete eestlaste vastu. Kindlasti tuleb latgalite idaorientatsiooni puhul arvestada aga ka puht majanduslike huvidega: ida ja lääne vahelises kaubanduses nägid suurepärast rikastumisallikat mitte üksnes Väina jõe ääres elavad liivlased ja seelid, vaid ka kõik teised piirkonda asustanud hõimud ja rahvad.
Rahvad ja riigid Läänemere piirkonnas nooremal rauaajal.
1 – muistse Vene riigi piir 11. saj..
2 – Novgorodi, Polotski, Smolenski ja Kiievi maade omavahelised piirid,
3 – Polotskist sõltuvate Jersika ja Koknese maade ulatus 13. sajandi alguses,
4 – tähtsamad teed. (Allikas: L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, E. Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982).
Igatahes võinuks Liivimaa saatus kujuneda hoopis teistsuguseks, kui osaliselt kristianiseerunud ja sõjaliselt võrdlemisi tugevad latgalid 13. sajandi algul poleks maale tunginud sakslastes näinud liitlasi oma võitlustes eestlaste vastu ja loobunud vastupanust uustulnukatele. Nagu teame, tuli neil seda otsust hiljem kibedasti kahetseda, ajahetke reaalpoliitika oli nende vaatevinklist aga just niisugune. Igatahes, kui Läti Henrik räägib eestlaste vastu sõtta läinud lätlastest, peab ta üldreeglina silmas just latgaleid.
Latgalitest lõuna poole, Väina jõe lõunakaldale jäi nende kaugeltki mitte nii arvukas sugulashõim seelid. Erinevalt latgalitest, kes jäävad ajaloo valgusse veel hiljemgi ning lõppkokkuvõttes annavad nime nii läti rahvale, Lätimaale kui ka selle kõige idapoolsemale suurele piirkonnale, kaovad seelid iseseisvate tegijatena ajaloo areenilt üsna pea pärast nende allutamist sakslastele 1208. aastal. Me ei pruugi aga hetkegi kahelda, et ka seelid võtsid Eestisse korraldatud sõjakäikudest suuremal või vähemal määral osa.
Seelidest läände jäi suur, tugev ja sõjakas semgalite hõim, mille tollasest asualast umbes kolmandik on praeguse Põhja-Leedu aladel. 13. sajandi algul olid semgalid tugeva leedulaste surve all ning seetõttu nägid nad nagu latgalidki maale saabunud sakslastes võimalikke liitlasi. Juba 1202. aastal sõlmis üks semgalite mõjukamaid juhte, Tērvete (L. H.: Therwetene) vanem Vesthard (Viesturs) piiskop Albertiga leedulaste vastu suunatud liidulepingu. Leping tõstis Vesthardi staatust semgalite seas sedavõrd, et lühikese ajaga sai temast sisuliselt