ja laienemisega pärast 1208. aastat. Igatahes kohtame saarlasi ja sakalasi mitmel ühisretkel, mis viitab sellele, et maakondade vahel pidi olema regulaarne teabevahetus ja ettevõtmiste koordineerimine. Samas olid vahetud kontaktid kahe naabermaakonna vahel ometi mõnevõrra piiratud, sest Sakala merepoolsem osa oli idapoolsemate piirkondadega võrreldes tunduvalt hõredamalt asustatud ning kohati lausa inimtühi, seda looduslike tingimuste – ulatuslike soode, põlismetsade ja liivikute tõttu.
Igatahes olid saarlased koos ridalastega need, kes Skandinaaviast lähtuvad löögid vastu võtsid, ja võimalik, et nende tuntud sitkus, agressiivsus, sõjaline võimekus, kontroll lähemate merealade üle, alaline valmisolek enesekaitseks ja kättemaksuhimu olid põhjusteks, miks taanlased 1219. aastal oma pealöögi sihtisid hoopis Revala e. Rävala randa, mitte Saaremaale või Ridalasse.
Võime seega konstateerida, et oma lähemate naabrite ja tavapäraste vastaste seas võisid muistsed eestlased tunda end võrdlemisi kindlalt, sest vähemalt vaadeldaval ajal polnud keegi neist sõjaliselt eesti hõimudest sedavõrd üle, et oleks suutnud siin oma tahtmise püsivalt maksma panna. Pigem võime täheldada, et 12. sajandi II pool on hoopis eestlaste välispoliitilise ja sõjalise aktiivsuse tõusu perioodiks. Seda tunnistavad nii siinsete rannamaakondade, eriti aga Saaremaa paljukardetud tegutsemine Läänemerel ja Skandinaavia rannikul, eestlaste valusad tasu- ja rüüsteretked Vene vürstiriikidesse kui ka alaline vaen lätlastega, kes Henriku sõnul kibedalt eestlaste ülekohtu all kannatasid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.