mõttes peast põrunuks. Kahjuks tõmbusid seepeale eemale ka need poisid, kes siiani olid Rasmuse teadmisi vaikselt imetlenud.
Nüüdsest käis Rasmus vahetunnis kooli raamatukogus üksinda. Ta oli kurb, et teised temast eemale tõmbusid, kuid kuna siiani ei olnud keegi teda otseselt puutunud, jäi ta äraootavale seisukohale ja lootis, et lollus ja rumalus tõrjutakse peagi tagaplaanile. Täna olid klassikaaslased talle raamatukogusse siiski järele tulnud, kuid Rasmus kahtlustas, et mitte huvist ajalooraamatute vastu.
Ta uuris paksust kunstiraamatust püramiidi plaani. Kui targad pidid olema need arhitektid ja ehitusmehed, kes kunagi iidsel ajal neid tohutuid ehitisi suutsid planeerida ja ülima täpsusega valmis ehitada! Kiviplokid asetati üksteise kõrvale nii tihedalt, et nende ühenduskohtadest ei mahuks juuksekarvgi läbi. Cheopsi püramiid koosneb 2,5 miljonist kiviplokist, mis kõik tulid välja lõigata, kohale vedada ja paika panna. Hämmastav täpsus! Ja kõik selleks, et sinna matta vaarao pärast tema surma.
„Vaatad vaaraode pilte?” kuulis Rasmus äkki enda pea kohal klassivend Raigo häält.
„Teda huvitab ainult Egiptus,” hõikas Sten Ragnarile ja Gerdile, kes samuti jälle Rasmuse juurde loivasid.
„Ta on Egiptuse jumal!” lisas Oliver kerge irooniaga hääles.
Ümber Rasmuse oli kogunenud parv poisse. Kui varem olid klassivennad Rasmust huviga kuulanud, siis nüüd tundis poiss, et tema üle on tuldud pigem lõõpima. Mõned tahtsid kindlasti selle arvelt pluss-punkte teenida. Seetõttu ei hakanud ta rääkimagi, sulges raamatu ja suundus seda riiulisse ära viima.
„Kuhu sa lähed, näita meile ka! Sa oskad ju nii tarka juttu ajada,” kuulis ta Ragnari norivat häält endale järele hüüdmas. Ja kõik teised poisid irvitasid kaasa.
Miks nad ei võiks mind rahule jätta, mõtles Rasmus raamatukogust väljudes. Mina ju neid ei sega, miks siis nemad tulevad minuga norima?
Esimestel päevadel, kui kaksikud olid nende klassi just alles tulnud, püüdis Rasmus nendega alguses sõbralikult rääkida. Kuid uustulnukad kaotasid kohe ta jutu vastu huvi, sest see tundus neile mõttetu ja igav. Mõtleks! Mingid templid ja vaaraod ja arusaamatud märgid Mida selle kõigega peale hakata?
„Ei koti!” ütlesid nad talle peagi põlglikult ja keerasid selja.
See-eest leidsid nad kohe ühise keele Raigoga, kes võttis kooli kaasa Playstationi mängukonsooli ja laskis neil sellega arvutimänge mängida.
Kuna kõik poisid keerlesidki nüüd kaksikute ümber, jäi Rasmus omaette. Tasapisi sai sellest vaikivast tõrjumisest juba eemaletõukamine, kui Rasmus nende seltskonda üritas tulla. Teda ei võetud kampa, kui koolist koju mindi või kui vahetunnis trobikonnas ühest klassist teise liiguti. Teda müksati ja tõugati, nii et ta pidi pidevalt valvel olema, et mitte pikali kukkuda.
Rasmus sai aru, et sellise suhtumise taga olid eelkõige Ragnar ja Gert, kes teda hommikuti mõnitavate märkustega vastu võtsid.
„Jou, tarkpea! Milliseid hobuse unenägusid sa siis täna öösel ka unes nägid, professor?”
„Räägi meile oma Egiptuse jumalatest! Me nii hirmsasti tahame neist kuulda!”
Et Rasmus tajus klassikaaslaste hääles pilget, otsustas ta neist mitte välja teha ja püüdis üksiolemisega hakkama saada. Tundides oli ta endistviisi tubli, kuigi hoidis ka seal ennast juba tagasi ega töötanud kaasa nii nagu varem. Vahetundides põgenes ta kiiresti raamatukogusse, kuhu poisid talle tavaliselt järgneda ei viitsinud.
Nüüd olid nad teda siis ka siia otsima tulnud! Rasmus liikus kiirel sammul mööda koridori, käratsev kamp järel.
„Kuhu sa põrutad? Me tahtsime ju ainult rääkida!” karjus Ragnar tema kannul püsides.
Rasmus jäi seisma ja vaatas talle otsa: „Miks te mind rahule ei jäta? Mida ma olen teile teinud?”
„Sorry!” Gert lõi talle kergelt rusikaga selga.
„Me teeme ju ainult nalja,” üritas Oliver semulikult juttu naljaks keerata.
„Miks te mind jälitate? Kas teil endal pole midagi teha?” küsis Rasmus kord ühele, siis teisele otsa vaadates. Viis poissi seisid kui sõnnid, jalad harkis ja väge täis.
„Meil on nii igav! Ainult sina võidki meid lõbustada,” irvitas Ragnar, samal ajal kui Gert ootamatult Rasmuse käest koolikoti haaras ja sellega jooksu pistis.
„Lenda peale!” hüüdis punapea, kotti enda järel maas lohistades.
Rasmus tormas talle järele, kuid takerdus ootamatult Ragnari pika jala otsa ja prantsatas keset koridoripõrandat kõhuli.
„Näksi muru!” kommenteeris Oliver ja kõik pistsid kõva häälega hirnuma.
Gert aga tõmbas kotil luku lahti ja teiste rõkkava naeru saatel puistas kogu selle sisu prügikasti.
Rasmus kargas püsti ja tundis, kuidas viha temas näo punaseks värvis.
Ta jooksis Gerdi juurde, haaras ta käest tühja koti ja kukkus sellega poissi materdama, ise karjudes: „Mis sul vaja on? Kas sa tõesti normaalselt olla ei oska? Igavene siga selline!”
„Get nahhui!” Punapea tõmbus temast eemale ja varjus poistekamba taha. Need seisid müürina ega lasknud kedagi läbi.
Rasmus seisis kui hunnik õnnetust, tühi koolikott käe otsas kõlkumas, ja vaatas arusaamatuses oma klassivendi. Need tundsid kiusamisest ainult lõbu ja ootasid, mis edasi juhtuma hakkab. Ei jäänudki Rasmusel muud üle, kui minna prügikastist oma raamatuid ja vihikuid õngitsema. Pisarad kurgus, kaevas ta neid prahi hulgast välja.
Kõlas tunnikell. Poisid liikusid troppis matemaatikaklassi poole ja jätsid Rasmuse sinnapaika. Möödus teisi õpilasi, kes tema poole parastades näpuga näitasid, kui ta ligaste õunasüdamete, nätsude ja poolikute pirukate vahelt käsipidi oma kooliasju välja kiskus.
„Vaadake seda prükkarit!” ütlesid nad üksteisele.
„Rõve!”
„Ei tea, mis ta sealt leiab?”
„Lõunasöögiks ikka midagi leidub! Mõni vorstinahk või hallitanud leivakonts.”
„Head kaevamist!”
Ja nad läksid naeru kõkutades oma teed.
Õpetaja oli juba tunniga peale hakanud, kui Rasmus lõpuks klassi jõudis. Ta oli käinud WC-s käsi pesemas ja näinud peeglist oma õnnetut punast nägu. See oli punane ka siis veel, kui ta klassiuksest sisse astus. Juuksed sassis, nägu punaselaiguline ja püksipõlved tolmused, seisis ta nüüd klassiuksel ja hoidis käe otsas lahtiste lukkudega koolikotti.
„Hä-hä-hää!” häälitsesid poisid, kui ta õpetaja morni ilme saatel kohale istus.
Ta oli vihane ja kurb ühtaegu. Teda mõnitati, tema üle irvitati. Need tunded ei andnud kogu tunni rahu. Ja kui õpetaja tunni lõpus tunnikontrolli tegi, ei suutnud ta mitte midagi meenutada. Kõik oli peas segi. Valemid hüppasid silme ees edasi-tagasi, ta ei suutnud keskenduda ega lahendada ühtegi ülesannet.
Kohe, kui tund lõppes, tormas ta garderoobi, haaras oma riided ja jooksis koolimajast välja. Saaks ainult värske õhu kätte! Ta tundis, kuidas miski nööris kurku ja takistas hingamist. Õues sadas lörtsi ja ilm oli eestimaiselt sombune, kuid siin tundis Rasmus end paremini. Tunnid olid läbi ja ta võis lõpuks koju minna.
Äkki tundis ta tugevat müksu vastu selga ja ta müts rebiti peast. Need olid kaksikud.
„Ära töina! Sorry! Me tegime ju ainult nalja!”
„See polnud naljakas!” pahvatas Rasmus tigedalt.
„Tead, sa oled nii naljakas tüüp, et me kohe peame ennast sinuga natuke lõbustama,” lõõpis Ragnar, „meil vanas koolis oli ka üks jobu, kellega sai nii palju nalja.”
„Oh, mis me temaga kõik ära tegime! Sa ei taha teada!” lisas Gert itsitades.
„Ma ei taha teiega mingit tegemist teha,” ütles