Vaarao leidmine. Margit Sarapik

Viimase tasakaal lõi libedal kõnniteel kõikuma, nii et ta oleks äärepealt pikali prantsatanud, kuid suutis siiski käsi laiali ajades püsti jääda.

      Neist möödus üks tädike, kes kukkus manitsema: „Poisid, mis te mürate siin tee ääres! Kukute veel auto ette! Minge mürage kodus!” Ja kiirendas sammu.

      „Vaata ette,” sosistas Ragnar Rasmusele kõrva. „Tahad sumpsi saada vä! Meiega ei mürata!” Ja manas näole kissis silmadega tigeda ilme.

      „Edaspidi kuulad ainult meie sõna ja kui vastu hakkad !” Gert viibutas Rasmuse nina all oma tugevasse rusikasse surutud kätt.

      „Meie oleme siin bossid, kas kuulsid?”

      „Ja nüüdsest kuulad sa meie sõna, väike sitakott!”

      Kuna buss lähenes peatusele, polnud neil nähtavasti rohkem aega sõimelda ja nad pistsid teineteise järel jooksu.

      Gert vaatas korra veel taha ja karjus: „Ära loodagi meist pääseda!”

      Ja läinud nad olidki. Rasmus jäi nõutult seisma. Tema müts kõlkus tee-äärse puu otsas ega mõelnudki alla kukkuda. Kurvalt ja paljapäi sammus poiss kodu poole.

      Ta oli segaduses. Tema seni rahulikku maailma oli sisse tunginud kurjus, mille vastu ta tundis end kaitsetuna. See ei olnud enam muretu poistevaheline lõõp, mis kadus sama kiiresti, kui tekkis. Eks ikka oli vahel tulnud ette kraaklemisi ja tülisid. Ka vanas koolis oli mõni, kes arvas, et on teistest tähtsam. Kuid kunagi ei tuldud Rasmusele niisuguse jõu ja järjekindlusega kallale. Ikka sai tülinorijaga pärast arved klaaritud ja ära lepitud. Teised teadsid, et Rasmus tahab rohkem omaette olla ja enamasti arvestasid sellega.

      Siin koolis läks aga täielik põrgu lahti. Miks pidid nad emaga üldse maalt ära kolima, et Rasmusel oli vaja kooli vahetada? Muremõtetega sammus poiss aeglaselt kodu poole.

      2

      Jõudnud uue kolmekorruselise kortermajani, kuhu nad emaga kolm kuud tagasi olid kolinud, ei tahtnud Rasmus enam koolis toimunu peale mõelda. Kodus ootas teda Ossu.

      Ossu oli neljakuune imearmas labradorikutsikas, kelle õige nimi oli Osiris. Selle nime oli Rasmus ise talle pannud Egiptuse jumala järgi, kelle nimi Osiris tähendas „silma kohta”. Nimelt oli koerakese ühe silma ümber suur hele laik, samas kui ta mujalt, välja arvatud rinnaesine ja käpaotsad, oli kaetud pruuni karvaga.

      Ossu oli Rasmuse esimene päris oma loom ja ta hoolitses tema eest tõesti hästi. Andis talle süüa, käis temaga jalutamas, õpetas teda nii, kuidas oskas. Kairel ei olnud viimasel ajal palju aega, seetõttu oligi Rasmus tihtipeale Ossuga kahekesi kodus. Ja kui ema teinekord hilja õhtul koju jõudis, leidis ta poja diivanil magamas, kerratõmbunud kutsikas kaisus. Nad olid lahutamatud sõbrad.

      Nüüdki tormas kutsikas juba esikus poisile vastu ja tema rõõm oli piiritu. Nagu noored koerad ikka, hüples ja kargles ta rõõmsalt ümber poisi. Ta oli pidanud mitu tundi üksi olema ja rõõmustas nüüd üliväga tulija üle. Poiss viskas koolikoti maha ja kallistas oma väikest rõõmurulli. Vähemalt oli keegi, kes temast hoolis, kes teda ootas ja vajas.

      „Kallis Ossu, tead, täna oli närune päev,” rääkis poiss koeraga, „ma sonkisin peadpidi prügikastis, mu müts lennutati puu otsa ja matemaatikas ähvardab tulla kaks.”

      Koer vaatas seepeale poisile otsa ja keeras pea viltu, nagu saaks aru. Ka temal oli mure. Ka tema päev polnud läinud kõige paremini, nagu peagi selgus. Aknalaualt oli üks lillepott talle peaaegu pähe kukkunud ja need rohelised varred seal sees ei kõlvanudki süüa. Muld käppade all jättis vaibale inetud jäljed, mida ta oli püüdnud tugitoolikattega ära pühkida, kuid mis hakkas seepeale hoopis servadest hargnema. Lisaks kõigele oli ta kuulnud akna tagant ühe kena koeratüdruku haugatust ja kogemata ukse kõrvale tillukese loigu lasknud.

      Rasmus vaatas seda segadust ja hakkas vaikselt koristama. See kõik tundus tema enda mure kõrval köömes. Ta oleks tahtnud emaga rääkida, aga ema pidi täna hilja tulema, nii et vaevalt ta siis enam kuulata jaksab.

      Poiss oli väikese pahareti järelt koristamisega just valmis jõudnud, kui helistaski ema.

      „Kuidas koolis läks, Rassu? Söönud oled? Võta siis külmkapist pitsat ja lase mikrokas soojaks! Ja ära unusta koeraga jalutamas käia,” vuristas ema telefoni, jäämata õigupoolest ootamagi, mida poeg vastab.

      „Mis kell sa täna tuled?” küsis Rasmus väsinud häälega.

      „Ma ei teagi praegu. Kohe algab koosolek ja siis sõidan sisekujundajaga kohtuma. Õhtul pidime veel Margusega restorani minema. Kas sa saad üksi hakkama? Ma arvan, et jõuan väga hilja.”

      Rasmus kinnitas, et ta saab hakkama ja pani telefoni käest.

      Ema oli nii muutunud. Varem ei läinud tema päevad kunagi nii pikale. Kui Rasmus oli väiksem, käisid nad tihtipeale veel õhtuti jalutamas või rullikatega sõitmas. Ema luges igal õhtul pojale raamatut ette. Isegi siis, kui Rasmus juba ise lugeda oskas. Vanaema ütles ikka, et ema hellitab poisi ära.