on kadunud!
Ju siis, kui elu algas,
kui ema sünnituse salgas —
see au ja lõpp, see kantud häbi…
Ju siis, kui elu müüdi orjusele,
kui ihuhinge andsid leivakorjusele
ja mõte tumedana vast
võis ilutseda riideräbalast…
Ju vali isu
su elu sisu!
Ja ilu-usu juured kangevad,
nüüd lange-langevad,
kui sügisraagude all tee
viib viimse au ja häbi hauale…
Sest nüüd on noo ja noo,
kord nagu mägi, siis kui soo,
kividemägi, mädasoo…
Ja nüüd on higi-higi,
on tolm ja tahmapigi,
on hoobid hinges sügavad,
mis läbi üdi kõige põhja tungivad —
on kõik ja kõik: nii nagu umbsed rauad,
kui näljad kõverad ja alanduse hauad…
Kui midagi ja midagi ei saa sa kaotada,
miks siis veel närust elu enam taotada?
Miks sa ei sõlmilise pehme paelaga
või võtta elu-ilu vastu kaelaga?..
Tood reostud elu naha turule:
nad riisuvad kord viimse nooruse,
vooruse…
Ei ühtki külma elutundi
Ei ühtki külma elutundi
või teenida ma ilmas armastuse-sundi.
Ei – ja ei! – sest see mind juba köidaks —
mu hinge elusihist välja heidaks…
Ei mina vana ringi mahu,
kus odav unistus ja kus on väsind rahu:
seal väga harilised ilma igapäevad —
seal meeled väiklast omaõnne tundvad, näevad.
Mu töö on suurem:
liigun ööta,
ja rändan, võitlen, töötan vööta.
Nii on lihtsam,
nii vast jõuan siis kui kaugemale sõuan
ja kui ei kummarda, kuis ilma viis…
Ma naeran iga armu
ja otsin elu karmu.
Siis põhja ei vaota,
siis osa ei kaota —
ja elu ülesanne
ei rõhu minevikku nagu vanne…
Kui kangelasena – saad armastusest üle…
– ja see on siis: kui ustav mõistus elu mõõdab,
ja kui ta tundmusi vast jagu-jaoti söödab: —
et liialdused nõrkust ilmale ei tooks,
et aju arukene purju end ei jooks —
sääl,
kus seletada vaja, mis on hääl,
ja mis on häälekaja ilma pääl.
Kas see siis mõtlemisele ka kedagi ei aja:
üks odav jänu, ilmetähe haru
võib lollistada silmapilgul kaine aru…
See häda suurem veel, sest elust välja otse nooremad
on need, kes enne surma kaaslastele nõnda surevad.
Ja eluvõitlus püha tervelt ette jääb,
kui kesakangelane teista teeda puhkusele välja läeb.
Kas see on terve mõte veelgi nõrkust sigitada —
eks ole juba aeg kord huvitavat lõppu ligitada?
Kes tühja teab: on kuskil midagi, mis valmib, kangeb,
või on see lõbu kõik: et tahab, tõuseb, langeb.
Nii – vead, vead: ilust, igavest ja õnne sõtkud suuga,
ja ikkagi ei pääse kuskil kokku muuga…
Naera kõrvalt, pilka üdini sa terve sugu:
see on vana, väike, odav ilmaviisi tüütav lugu;
nagu täna, eile, homme, enne,
nii ka alati nad otsisivad ilmas lolli õnne —
nõnda,
leidsid jälle ajus pisi enda…
Võite seda, vägevamad, vähe eita,
pikapeale saate uutki võita.
Siis kangelastena end kuskil vabalt leiame,
kui kired pühad uhkelt kinni hoiame.
Ja viigugi ihade pidude-tee
meid kaitseta tungides elule —
ma tuumali ja teadmata, jäljeta
pean toredalt minasse kaduma…
Viimne matmine
Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis
ja minu karja hulgast kinni püüdis;
kui aabitsaga nuttes sinna veeti,
kus koolimaja ja kus kinni peeti;
ja kui ma aru sain, et siin ju kuue pärast päevati
vaevati,
et siin ju piinatakse vaesushäbi:
siis saingi nõiaringist läbi —
sain kõige kohta mõtte rumala
ja purustasin esimese jumala…
Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,
kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,
siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,
mu soojem seltsimees mult hange maeti —
siis südaveres sündis vihalaine,
kui mässulise vaeva paine
see täitis maad ja pilvealust —
ja oigav hääl veel kostis salust…
See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual
valusal.
Ööde raamatust. Ekspromt
Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,
jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.
Ja tulehinges on käärivad ased,
kui lased,
et tülita-tüütavalt ta teeb
su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.
Kui söed on õhkumas rindade taga,
kui sina aga —
veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed
on see, kui teel ja seal.
Kus