elusaladuse kindel põhinoo —
ja noo!..
Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,
ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…
Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud
ja toored ilmanaised
haiged, vaesed —
ning tasuks juhtund hallikopikud,
on punatenga vanne
aruanne…
… Ja vasta, vasta kõige peale ka
kihvtiga.
Sega hinge hallet,
mis tüütavat auru teeb,
ja puista kaetud valet,
mis lööb, mis sööb…
Kui tulevad ta preestriööd,
siis, teadke, kordadel on kihvtiveed
ta loova kire all
saadaval…
Kui juba otsijad-kuradid on paremad,
kui armukene segab kulda-kulda —
ei te näe ajatulda,
vaid ainult tuletooja varemaid:
nälg, häbi – kustund mulda…
Elust läbi
Ma vean elust läbi
nii sala-salaja.
Ei teiste au ei häbi
mind suuda puutuda.
Mu tee on metsa taga,
mis muile teadmata.
Nii olen ala vaga:
Ei nad ju aru saa…
Soovijatele
Saada mulle tervist – saada – saada veel!..
Tee nii, nagu tõesti kaasa tunneks teel!
Haletse ja nuta, vagus nägu tee;
ega ma veel usu, et on tõsi see…
Tean, ja tean, ja tunnen: teised nõnda ka
tahtvad lahked olla, tahtvad meelita. —
Soovi tervist – soovi, siis võid vaadelda,
kuidas ahnelt töötan haiguseni ma…
Oled minu naine – inimene ka:
tahad oma pärast minu tervist sa.
Muidu – nagu teada – ligemistele
meeldib, kui sa nälgas ilmud nendele.
Meeldib – kui sa õues – särgita ja maas…
Oma kõdi pärast ta sind halastas.
Higi soolane
Higi soolane – eks vii!
Tarvita ka muskuli…
Vaeva veresoonesi,
sunni liiga närvisi!
Kannikast – eks kulda tee…
No mis sest, ka tuttav see:
särgist naise pärlid saad —
tütre häbist lõbustad…
Löö ja tee, ja tee ja löö —
ajud jäävad järele.
Ajud… Aga veel-ja-veel
muskul karastatud tööl…
Teotaja
Tean, et enne sündimisi sa
julgesid mind emas teotada.
Tean, et pärast sündimisi ma
emaga sain pisarates leotada.
Aga, nüüd on sinu tütred suured,
mina helev mees.
Nüüd on sinu türed lahti minu ees.
Nii on hea
Nii on hea, nii on hea
läbi laskmata veel pea
ajud terved teevad tööda
teenivad end päevad-ööda
Hing ei närvitõbe vea.
Nii on hea, nii on hea
armastusest hing ei tea
ei ta tunne sõna “kodu”
ega perekonna-rodu
midagi ei kinni pea.
Nii on hea, nii on hea,
kui sa leiaksid seal vea
kus on palju rumalusi,
kummardavad jumalusi…
Ära naisi tunne, tea.
Tondiks
Enne kui tondiks,
sai ta libahundiks:
rikkus piima ära,
sabast näris mära,
ema külge umbse muhu,
tütrel’ vareshamba suhu…
Läks libahundiks,
siis sai tondiks!
Vaatan vastu halli võlvi…
Vaatan vastu halli võlvi,
mööda sirgeid pikki puid:
näen siin ainult paljaid põlvi,
väga raskus-rikast suid;
näen siin õrna õie otsa,
musta seemet mulla sees,
iluäratusemetsa,
oma hullumeelsust ees.
Võitlus
Taevas, maa ja meri
nemad kuulvad pealt,
kuidas mina heitlen,
ei nad tõsta healt.
Tahan tundmust teha,
südant teenida,
tahan armu viha
kujuks segada.
Tahan hinge näha
käia kunsti eel
kõneleda tungist
laulda kirest veel.
Vaev on… Võitlen ammu
laial mereteel;
otsin kindlat sammu
nukraks läheb meel.
Ligi inimesed
kuulevad ka pealt
kuidas laintes võitlen
nad ei tõsta healt…
Ilma-mõtted
Septembri-ilmad tumedad
mu sügis-rinda rõhuvad…
Ei siin küll pole õnnel asu,
kus viletsust on terve lasu,
kus päikse-laulud palavad
ju