toodud soovitused põhinevad prestiižikates eelretsenseeritavates teadusajakirjades ilmunud tippteaduslikel uurimustel. Viited neile uurimustele ja ravivõtetele on raamatu lõpus.
1. peatükk
TÕRJUTUS
Igapäevaelu emotsionaalsed haavad ja kriimustused
Tõrjutus on elus kõigist emotsionaalsetest haavadest küllap kõige tavalisem. Põhikooli ajaks oleme ilmselt juba kõik tundnud, mida tähendab, kui teised sind mängu ei võta, kui sa oled viimane, keda võistkonda valitakse, kui sind jäetakse sünnipäevale kutsumata, kui uute kampadega ühinenud vanad sõbrad sind maha jätavad, kui klassikaaslased sind narrivad ja kiusavad. Kui oleme lapseea tõrjumiste kadalipust läbi tulnud, on täiskasvanuelul meile varuks hulk uusi tõrjumisi. Need, kellega lootsime käima hakata, ütlevad meile ära, potentsiaalsed tööandjad ei võta meid tööle, need, kellega tahaksime sõbrustada, ei pööra meile tähelepanu. Meie abikaasad tõrjuvad me seksuaalseid lähenemiskatseid, naabrid teevad näo, nagu ei tunneks meid, pereliikmed ei pühenda meid oma ellu.
Tõrjumise tulemusena võivad tekkida psühholoogilised haavad ja kriimustused, mis vigastavad me emotsionaalset nahka ja tungivad ihusse. Mõni tõrjumine on nii ränk, et tekitab sügavad psühholoogilised haavad, kust tuleb ohtrasti „verd“ ja mis vajavad kiiret abi. Teised on nagu emotsionaalne kriimustus sõrmel, mis kipitab valusalt, aga verd eriti ei jookse. Kuna meil tuleb üht või teist laadi tõrjumisega sageli tegemist teha, võiks arvata, et oskame selle mõju oma emotsioonidele, mõtetele ja tegudele selgesti mõista ja hinnata. Kuid nii see pole. Me alahindame tõrjumise põhjustatavat valu ja selle tekitatud haavu drastiliselt.
Tõrjutus võib tekitada nelja liiki psühholoogilisi haavu, mille raskus sõltub olukorrast ja meie emotsionaalsest tervisest vigastuse tekitamise hetkel. Erijuhtudel tekitab tõrjutus nii teravat emotsionaalset valu, et see mõjutab me mõtlemisvõimet, täidab meid vihaga, õõnestab me enesekindlust ja enesehinnangut ning destabiliseerib meie nii igiomast kuuluvustunnet.
Paljud kogetavad tõrjumised on suhteliselt mõõdukad ja aja möödudes me vigastused paranevad. Ent isegi kergekujuliste tõrjumiste tekitatud haavadesse võib nende hooletusse jätmisel tungida „infektsioon“ ja põhjustada psühholoogilisi komplikatsioone, mis mõjutavad me vaimset heaolu. Kui kogetud tõrjumised on olulist laadi, on aga tekkinud haavadele kiire esmaabi andmine sootuks tähtsam. See mitte ainult ei vähenda „infektsioonide“ ja komplikatsioonide ohtu, vaid kiirendab ka emotsionaalset tervenemisprotsessi. Emotsionaalse esmaabi andmiseks ja tõrjumise põhjustatud nelja tüüpi haavade ravimiseks on vaja igaühest neist selgesti aru saada ning põhjalikult mõista, mil viisil tõrjutuse kogemine meie emotsioone, mõtlemisprotsesse ja käitumist kahjustab.
Kujutlege, et te istute koos kahe võõra inimesega ooteruumis. Üks neist näeb laual palli, võtab selle kätte ja viskab teisele. Too naeratab, vaatab teie poole ja viskab palli teile. Oletame, et teie palliviskamise ja – püüdmise oskused on ülesannete kõrgusel. Te viskate palli esimesele võõrale tagasi ja too viskab selle kohe jälle teisele. Nüüd aga ei viska too teine inimene palli teile, vaid jälle esimesele tagasi, jättes teid mängust välja. Kuidas te end selles olukorras tunneksite? Kas solvuksite? Kas see mõjutaks teie meeleolu? Kas see mõjuks teie enesehinnangule?
Enamik meist mühataks nende küsimuste peale üleolevalt. Mõtleks ometi, kaks võõrast inimest ei visanud mulle ooteruumis mingit tobedat palli! Kah mul asi! Kui aga psühholoogid seda olukorda uurima hakkasid, jõudsid nad üpris märkimisväärse avastuseni.1 Tegelikult puudutab see kõrvalejätmine meid palju rohkem, kui me ise arvame. Palliviskamise stsenaarium on põhjalikult läbiuuritud psühholoogiaeksperiment, kaks selles osalenud „võõrast“ on tegelikult uurimuses kaasosalised. „Katsealune“ (tema arvab, et kõik nad on ootamas kutset mingile hoopis teistsugusele eksperimendile) jäetakse alati pärast visete esimest või teist ringi mängust välja. Kümnetes uurimustes teatavad inimesed ikka ja jälle, et palliviskamismängust kõrvalejätmise tõttu tunnevad nad olulist emotsionaalset valu .
Niisugune avastus on tähelepanuväärne just seetõttu, et võrreldes suurema osa teiste elus kogetavate tõrjumistega on kõrvalejätmine kahe palli viskava võõra poolt nii leebe tõrjumine, kui üldse olla saab. Kui juba nõnda triviaalne kogemus suudab tekitada nii teravat emotsionaalset valu (ning meeleolu ja enesehinnangu langust), siis kui valusad võivad veel olla tõesti olulised tõrjumised? Sellepärast võibki kohtamisele kutsutu tulemata jäämine, töölt vallandamine või avastus, et sõbrad on omavahel kokku saanud ilma meieta, me emotsionaalsele tervisele nii rängalt mõjuda.
Mis eristab tõrjumist enamikust teistest elu jooksul kogetavatest negatiivsetest emotsioonidest, on just tõrjumise tekitatava valu suurus. Olulise tõrjumise tekitatud emotsionaalset valu kirjeldatakse sageli nagu hoopi kõhtu või torget rinda. Torget rinda on tegelikult tunda saanud vaid vähesed, ent kui psühholoogid palusid inimestel võrrelda tõrjumise tekitatud valu mõne sellise füüsilise valuga, mida nad on tundnud, peeti emotsionaalse valu tugevust võrdseks sünnitamise ja vähiraviga seotud valuga! 2 Teised samuti väga ebameeldivad ja emotsionaalselt valusad kogemused, näiteks sügav solvumine, pahameel või hirm, jäävad võrreldes tõrjumise tekitatud sisemise valuga üsnagi kahvatuks.
Miks aga teeb tõrjumine hoopis rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad?
Vastus peitub meie evolutsioonis.3 Inimesed on sotsiaalsed loomad; tsivilisatsioonieelses minevikus tähendas suguharust või sotsiaalsest rühmast väljatõrjumine toidust, kaitsest ja paarituspartneritest ilmajäämist ning ellujäämine muutus äärmiselt raskeks. Väljatõukamine võrdus surmaotsusega. Et kõrvalejätmise tagajärjed olid nii rasked, arenes ajus välja varajase hoiatamise süsteem, mis siis, kui meid ähvardas oht, et meid „saarelt lahkuma hääletatakse“, häiret andis ja vähimagi sotsiaalsele tõrjutuse märgi peale terava valu vallandas.4
Ajuskaneeringud näitavadki, et tõrjutuse kogemisel aktiveeruvad needsamad ajupiirkonnad mis füüsilise valu puhul.5 Need kaks süsteemi on huvitaval kombel nii tihedasti seotud, et kui uurijad enne seda alatut palliviskamises tõrjumise eksperimenti inimestele paratsetamooli andsid, kaebasid nad oluliselt väiksemat emotsionaalset valu kui need, kellele valuvaigistit ei antud.6 Kahjuks ei kehti see teiste negatiivsete emotsioonide, näiteks piinlikkuse kohta, nii et kui me kogemata oma kontori Halloweeni-peo kuupäeva segi ajame ja tööle ilmume, seljas riided nagu mõnel Simpsonite filmi tegelasel, siis paratsetamool ei mõju.
Martha ja Angelo tulid paariteraapiasse leevendust saama oma sagedastele tülidele. Tülid tekkisid enamasti selle üle, et Angelo, kes oli kuue kuu eest oma firmast koondatud, ei suutnud uut töökohta leida. „Ma töötasin selles transpordifirmas kakskümmend aastat,“ kurtis Angelo. Ta näol peegeldus ikka veel solvumine. „Nood inimesed olid mu sõbrad! Kuidas nad võisid minuga nii käituda!“
Alguses tundis Marta kaasa, siis hakkas talle aga üha enam närvidele käima, et Angelo ei suuda emotsionaalsest vapustusest toibuda ja hakata uut töökohta otsima. Varsti ilmnes, et Angelo on enda peale sama pahane nagu Martha. Mees püüdis end kokku võtta ja endale sisendada, et tuleb tegutsema hakata, kuid emotsionaalne valu oli ta lihtsalt välja kurnanud. Ta üritas end veenda solvumistundest vabanema ja „sellest üle saama“, aga miski ei aidanud.
Paljudel inimestel on raske sundida end tõrjumise tekitatud solvumisest üle saama. Üks põhjusi, miks tõrjumine tihti nii hävitavalt mõjub, seisneb selles, et aru, loogika ja terve mõistus osutuvad valu leevendamisel tavaliselt kasutuks. Näiteks kui uurijad arvuti juhitud palliviskamiskatses (nimega küberpall) mängust kõrvalejäetud katsealustele tunnistasid, et nende kõrvalejätmine oli lihtsalt mäng ja tõrjumine polnud „tegelik“, ei vähendanud see