armastusest poleks jatkunud meie abieluks. Sinu armastus oli suurem kui minu oma ja nõnda sai minust rikka Vesiroosi ainuke väimees ja majaomanik.”
„Ma palun, majaomanik olen mina,” tähendas Karin vahele.
„Nõnda siis ainult väimees ja oma naise mees, muud midagi,” jätkas Indrek. „Kel sest kasu, mina ei tea, aga minule on toonud see ainult kahju.”
„Ja sul pole häbi seda mulle öelda?!” hüüdis naine.
„Ei ole,” vastas Indrek lihtsalt. „Enam ei ole häbi. Kas minust muidu midagi oleks saanud või kas ma kellegile kasulik oleks olnud, seda ma ei tea, kindel on, et praegu ei ole ma midagi ja mind pole õieti kellegile vaja.”
„Sa oled lihtsalt hirmus!” hüüdis Karin nõutult. „Aga see, et olen mina ja et meil on lapsed, ei ütle sulle midagi? See on sulle ükskõik?”
„Sina ja su lapsed oleksid ehk õnnelikumad, kui neil oleks mõni teine mees või mõni teine isa,” arvas Indrek.
„Tähendab armukadedus, et ma julgesin Paralepa nime suhu võtta?” küsis Karin ja lisas siis teisel toonil juurde: „Küll oled sa rumal! Küll on kõik mehed rumalad! Ma ei tunne ühtegi nii rumalat naist, nagu on iga teine mees.”
„Võimalik,” vastas Indrek. „Mina olen muidugi rumal ja olin enne veel rumalam. Mina uskusin nimelt kord, et isiklik õnn peitub varanduses, mureta elus. Ja kui meie abiellusime, siis arvasin, et mina võin kasulik olla muu seas sinu isalegi varanduse kokkuajamises või vähemalt selle alalhoidmiseski.”
„Aga seda oled sa ju olnud,” kinnitas Karin. „Olen mitu korda oma kõrvaga kuulnud, kuis isa sind oma abilisena kiidab. Isa ütleb ikka, et äiapapa tungib peale ja väimeespoeg kindlustab.”
„Aga mis siis, kui väimeespoeg pole kindlustanud, kui ta pole saanud kindlustada?” küsis Indrek.
„Ma ei mõista sind,” ütles Karin halba aimates.
„Muidugi! Milleks peaksidki sina seda mõistma. Sinule aitab sellestki, et hakkad uskuma jumalasse, kui läheb pankrotti mõni Köögertal. Aga ütle, armas naine, kas sa ehk veel kindlamalt jumalase ei usuks, kui ühes Köögertaliga kaoks äriilmast ka Vesiroos, mis sa arvad?”
Indrek rääkis sootuks rahulikult, kuid just see rahu oligi, mis oleks pannud naise kahvatuma, kui tal oleks olnud näos loomulik puna. Nüüd venisid ainult tema hallid silmad suuremaks ja õhukesed helepunased huuled kippusid nagu värisema, kui ta laskus tuge otsides toolile, vahtis üksisilmi mehele otsa ja küsis:
„On sinu sõnade taga ka midagi või tahad sa mind muidu hirmutada?”
„Ajab siis sinule isa pankrott hirmu peale?” küsis Indrek vastu. „Minule ei ajaks mu endagi pankrott hirmu peale. Sest see mõni aasta lahedamaid olusid polegi nagu minu oma elu. See on viibimine võõrsil. Oleks ehk isegi hea ja kasulik, kui ajakeer lükkaks jälle kord koju.”
„Sinu otsekohesus on lihtsalt hävitav,” ütles naine nüüd hingepõhjast. „Tähendab – elu minuga on sulle võõrsilviibimine. See on hirmus oma selguses.” Ta kargas toolilt ja vahtis uurival pilgul mehele otsa, nagu tahaks ta sealt leida kinnitust oma äkki pähe turgatanud mõttele. Viimaks ütles ta vihast väriseval häälel: „Kas ehk väimeespoeg ise pole selleks kaasa aidanud, et äiapapa võõrsilt kodu küüditaks, s. t. kuhugi alevi vürtspoodi? Selleks ehk väimeespoeg ei kindlustanudki äiapapa seljatagust ärilisel rünnakul?”
Nüüd oli Indreku käes kord kahvatuda. Ta tegi toolil äkilise liigutuse ja ütles:
„Sa oled nõdrameelne.”
„Ei, ma pole mitte nõdrameelne,” vaidles naine vastu, „sest sinust võib kõike uskuda.”
„Ka seda, et mina võiksin sinu isa laostumiseks kaasa aidata?” küsis Indrek ja tundis ise, kuis tema hääl muutub ebakindlaks.
„Ka seda,” kinnitas naine. „Veel rohkemgi! Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused. Aga seda võid sa kaua oodata! Ise võid sa minna kas või paadi alla, aga mina jään lastega siia, jään oma majja ja kasvatan nad siin suureks. Minu isa võid sa pankrotti ajada, võid oksjonil lasta müüa tema äri ja majad, aga minu peale sinu hammas ei hakka.”
„Sa oled lihtsalt hullumeelne, Karin!” hüüdis Indrek.
„Seda me veel näeme, kumb meist hullumeelne on!” karjus naine vastu, omal juba pisarad hääles. „Ma lähen jalamaid isa juurde ja jutustan talle kõik. Ma räägin ka lastele ja teenijale, mis mees sa oled, räägin kõigile, las teab kogu ilm, kui õnnetu ma olen.”
Nende sõnadega pöördus Karin ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõudis, kargas Indrek talle ette, surus selja vastu ust ja ütles:
„Sa oled tõepoolest aru kaotanud! Ise tuled minu juurde ja hakkad rääkima Köögertali pankrotist, aga kui siis mina tähendan, et ühes Köögertaliga võivad langeda mitte ainult Nõmmik, Ojasuu ja Lauri, vaid ka veel palju teisi, muu seas ehk sinu isagi, siis pistad karjuma, et mina ajan mitte ainult sinu isa, vaid ka meid endid pankrotti või vähemalt, et ma seda tahan. Ütle ometi, kust sa selle võtad?”
„Lase mind minna!” karjus Karin välkuvail silmil.
„Ei lase, enne kui sul aru pähe tuleb,” vastas Indrek, „muidu võid iseendale ja ka oma isale suure õnnetuse kaela tõmmata.”
„See pole sinu asi!” vastas naine. „Mine eest! Muidu hakkan karjuma.”
„Karju, kui tahad,” ütles Indrek, „elad ju omas majas.”
„Ma kratsin su silmad puruks,” ähvardas naine.
„Kratsi, ma olen ju su oma mees,” vastas Indrek endise kindlusega, ilma et oleks mõelnud enda kaitsmisele.
Järgmisel silmapilgul tundis ta naise teravaid küüsi oma näos ja tal tulid meelde selle hoolega maniküüritud käed.
„Said sa?” sähvas Karin parastavalt, aga nähes Indreku näol verd, ta taandus silmapilkselt, istus sohvale ja hakkas peaaegu suure häälega nutma. Indrek jäi veel tükiks ajaks seisma, toetudes seljaga vastu ust, ja vahtis tühjusse. Viimaks ärkas ta nagu unest, astus sohva juurde ja rääkis vabanduvalt:
„Muidugi olen mina jällegi kõiges süüdi, ma poleks pidanud sulle neid tõsiseid asju nii äkki ja ettevalmistamatult rääkima. Pealegi pole kõik kuuldused veel tõsiasjad. Ma tahtsin sulle ainult seda öelda, et ei maksa jumala elu või surma olenevaks teha igamehe pankrotist, liiatigi Köögertali omast mitte. Sest tema pankrotiga võib tõepoolest nõnda juhtuda, et ta kisub ka meid kaasa.”
„Issand jumal!” hüüdis Karin ja tõstis oma märjad silmad Indreku poole. „Esteks ikka isa, nüüd juba meie ka.”
„Aga kes on siis isa ja kes meie?” küsis Indrek. „Tabab õnnetus isa, siis tabab ta kaudselt ka meid. Ma ei usu mitte, et sinu maja meile nii laheda elu võimaldab, nagu see tänini olnud.”
„Ega me siis sellepärast pankrotti lähe,” ütles Karin, nagu kahtleks ta ise oma sõnades ja nagu otsiks ta mehelt neile kinnitust.
„Seda muidugi mitte,” ütles Indrek lohutavalt ja lisas uurivalt, „sest ega ju majale pole võlga tehtud.”
„Minu teada mitte,” vastas Karin ja kuivatas silmi.
„Noh, siis on kõik hea,” ütles Indrek ja tähendas nagu mööda minnes: „Ja küllap isa juba nõu leiab, nagu ikka.”
„Aga mis siis õieti isaga on?” küsis Karin nüüd.
„Ta on Köögertalile allkirju andnud, muud midagi. Sa ju tead, et omal ajal Köögertal toetas teda, ja kuidas siis tema poleks pidanud Köögertalile vastu tulema. Muidugi, allkirjad, mis varemalt antud, need oleksid võinud olla, sest nendega oleks kuidagi hakkama saanud, aga need viimased olid kurjast, neid poleks pidanud enam andma.”
„Mis siis nüüd saab?” küsis Karin