asjaomastega.”
„Ja sellepärast peab minu isa ühes temaga pankrotti minema!?” hüüdis Karin tulises vihas. „Kaabakad niisukesed!”
„Jah, mis parata,” lausus Indrek alistunult. „Sinu isa sõi, jõi ja trallitas Köögertaliga kaasa, kui see muretses endale nõnda laenuusaldust. Meie isegi kahekesi oleme nii mõnigi kord kaasa trallitanud. Ainult sinu ema ei tulnud kunagi kaasa. Tema ütles ikka, et see olevat nagu pidu katku ajal, mis ajab hirmu peale.”
„Tähendab, tema oli kõige targem,” ütles Karin.
„Tähendab, et oli,” kinnitas Indrek. „Õigem, see polnud niipalju tarkus kui süda: ta pole suutnud oma Johannest unustada, kes langes sõjas. Ja meiegi poiss oleks vististi elanud, kui poleks olnud sõda ega okupatsiooni.”
„Arvad sa siis, et sellepärast peame ka meie käima ainult surnuaia vahet?” küsis Karin.
„Ma ei arva midagi,” vastas Indrek. „Ja keegi ei arva vist enam midagi, sellepärast elavadki kõik nõnda, nagu nad elavad. Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. Selles on kõik.”
„Mis siis sina tahaksid selle asemel teha?” küsis Karin.
„Mina ei tahaks midagi teha,” vastas Indrek. „Mina tahaksin lihtsalt istuda, oma ümber vaadata ja pisut mõelda, mis see siis nüüd kõik on. Inimestel tuli nagu hull tuju peale. Korraga kukkusid kõik purustama ja hävitama, mis saavutatud suure hoole ja vaevaga kümnete ja sadade aastate kestel. Ja et muidu polnud seda võimalik, siis tapeti või tehti vaeseomaks kümned miljonid inimesi. Kui see kõik sündinud, algas suur pidutsemine. Nõnda on see kogu maailmas, mitte ainult meil. Ainult Hiinas ja Indias on see ehk pisut teisiti. Hävitatud rikkuste asemele hakati hullumeelse kiirusega tootma uusi. Need lademed täidavad meiegi äride aknaid. Ja tead, naine, mis mina täna mõtlesin, kui kõndisin mööda linna: kogu maailm toodaks nagu avalikele lõbumajadele, mitte töökatele ja korralikkudele elanikkudele. Tarviliku asja peale ei mõtle keegi, tähtis on see, mis kõditab ja kütab kuidagi himu, kütab edevust…”
Naine kuulas tükk aega, tõusis siis püsti ja ütles põlglikult:
„Jälle see vana laul! Olen sellest juba tüdind. Mina ei saa ometi olla, nagu on mu ema. Tema leinaku oma sitsirätikus kas või surmani, sest tema ei saa enam uut poega kadunu asemele, aga mina võin veel saada, mina olen noor. Sellepärast tahan ma ühes teistega elada.”
„Eks eladki,” lausus Indrek. „Aga milleks siis nii suurt kisa teha mõne tühise pankroti pärast? Ega varandused ilmast välja pääse, nad liiguvad ainult ühest käest teise.”
„Sinu arvates on muidugi ükskõik, kas pankrotti läheb Köögertal või sina ise,” ütles naine.
„Mina juba pankrotti ei lähe, sest minul pole varandusi,” kinnitas Indrek. „Ja kui mul neid oleks, siis ei katsuks ma veel maailma avalikuks lõbumajaks muuta.”
„Sina teeksid maailmast kloostri, seda sa teeksid,” ägestus Karin vastu. „Aga pea meeles: mina sinuga su kloostrisse ei tule. Ennem lähen juba sinna, mida sina nimetad avalikuks lõbumajaks.”
Viimased sõnad rääkis naine ust avades.
„Nagu soovid,” oli Indrek nõus ja lisas: „Aga sa teed targasti, kui sa pankrotijandist ei isale ega emale sõnagi ei lausu. Ootame ära.”
„See pole sinu asi, millest ma oma isa ja emaga räägin,” vastas Karin ja tõmbas ukse paukudes kinni.
II
Indrek jäi üksinda. Ta istus esteks natukene aega sohval, läks siis oma endisele paigale laua äärde, et oma tööd jätkata. Aga sõnavahetus naisega oli sedavõrd tuju rikkunud, et ei suutnud kuidagi oma mõtteid koguda. Pealegi, mis kasu oleks tema tööl, kui Köögertali pankrott rabaks ka Vesiroosi jalust? Mis mõte oleks temal oma tähelpanu ja püsivust pingutada nende äriraamatute korraldamisega, kui kõik langeb niikuinii kokku? Parem juba las katsuvad teised, kas või võhivõõrad, neist mingit taipu saada. Tema on selletagi juba küllalt teinud, kuigi see pole andnud peaaegu mingeid tulemusi. Oleks vana Vesiroos ometi mõni kuugi tagasi tema hoiatusi arvestanud! Aga ei, kõik on teisiti läinud, kui Indrek tahtis. Tema arvas, et uppujat võib päästa ainult see, kes ise ujumises kindel, aga Vesiroos tahtis hädalisele appi karata ka siis, kui ta ise püsis vaevu vee peal. Sest mitte ainult Köögertal polnud viimasel ajal kaotusi kannatanud, vaid ka Vesiroos. Ja paljuke piisas tema varanatukene Köögertali ettevõtete päästmiseks! See oli tilk kuumale kivile. Nõnda mõistis kogu seisukorda Indrek. Aga Vesiroos ise kas mõistis seda teisiti või uskus ta ikka veel seda pöörast õnne, mis hellitanud teda ja temataolisi nii mõnigi hea aasta.
Ah jaa! Kõik uskusid mingit lakkamatut, peaaegu igavest õnne, uskusid ja elasid sellekohaselt peaaegu pimesi. Ka tema, Indrek, oli elanud, kuigi tema õnneusk polnud päris kindel ega pime kunagi. See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamusteks oma naisega, kes oli ujunud aastaid õnneusu joovastuses ühes lähema ümbrusega. Alguses tundus see nii ilusana, liiatigi et Indrekul oli nii raske omal jõul unustada läinud aegade pettumusi ja vapustusi, mis jätsid nagu kustumatud jäljed. Talle kangastub tema praeguse elu algus kõik nii selgesti – veel selgemalt, kui see oli tõelikult. Ta näeb ja kuuleb oma esimest kõnelust Kariniga, nagu sünniks see alles praegu.
„Ma tahaks ühegi inimese ilmas õnnelikuks teha,” kõlab Karini hääl.
„Kuidas te mõtlete sellega toime tulla?” küsib Indrek.
„Ma ei tea,” vastab Karin, „aga mulle tundub, et pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne.”
„Te olete egoist, preili,” ütleb Indrek nüüd naeratades.
„Kuis nii?!” hüüab Karin imestanult ja haavunult.
„Et saavutada iseendale suurimat õnne, ainult selleks ju mõtlete õnne jagada teistele,” seletab Indrek.
„Teie pöörate kõik pahupidi!” hüüab Karin.
„Võib olla,” vastab Indrek. „Aga kui te nii väga tahate inimestele õnne anda, siis on see praegu nii kerge: minge sõjaväljale halastajaõeks, seal jätkub tööd teile ja võib-olla kõigile naistele.”
„Ma ei kannata verd, käisin tapamajas proovimas,” seletab Karin.
„Seal on ju loomaveri, mitte inimeste,” vaidleb Indrek vastu.
„Te olete kuri inimene,” ütleb Karin nüüd ja vaatab Indrekule oma hallide silmadega peaaegu nukralt otsa. Aga siis pöörab ta pilgu nagu häbelikult kõrvale ja lausub hoopis vaikselt: „Võib olla ka, et olete ainult õnnetu.”
Nüüd ei vasta Indrek enam midagi ja nad kõnnivad vaikides teineteise kõrval. Indrek tunneb ainult vahetevahel Karini uurivat pilku endal ja millegipärast meenub talle Kristi, kelle haavade kohta millalgi teinud pilkavaid tähendusi ka Karin. Aga Indrek ei pane seda talle enam pahaks, sest võib-olla tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oli Kristi õnnele kade. Jah, Kristi õnnele! Ning äkki ta näeb tema haavaarme sääremarjal ja ülalpool, mida ta oleks tahtnud tol korral suudelda. See kõik on selge kui lummutis. Aeg ei ole tumestanud nägemust ega tema veetlevust. Ja pimeda loomusunni ajel Indreku pilk langeb Karini sääremarjadele ja ülemistele kehaosadele, nagu otsiks ta ka sealt mingisuguseid haavaarme. Aga need sääremarjad on siidsukkade all täiesti siledad ja rikkumata, kuigi samuti peened, nagu olid Kristilgi. Aga ülaltpoolt tundub ta täidlasemana. „Õige!” mõtleb Indrek, „ta on ju Kristist hulga vanem. Siis oli ta temast noorem, aga nüüd vanem, sest elavad jõuavad surnuist aastatega ette.” Samal silmapilgul ta märkab, et Karinil on millegipärast hirmus piinlik, nagu aimaks ta tema mõtteid, nägemust ja pilgu tähendust. Ta jätab ilma igasuguse ettekäändeta jumalaga ja läheb, nagu katsuks ta põgeneda oma nägemuse ja mõtete eest.
Aga nad puutuvad sagedasti kokku, lõpuks iga päev, sest nemad mõlemad töötavad kusagil tehases. Õigupoolest Indrek oleks pidanud marssima, püss õlal, või istuma kusagil väeosa kantseleis, kuid Karini sobitusel oma isa ja Köögertali