„Sul on ju obligatsioon majal, kas see pole Köögertali tehtud või mis? Või pole see mõnisada tuhat raha? Tead, halval korral võib see summa kaela murda. Maja võidakse ära müüa ja pealegi veel saiaraha eest, nagu see juba mõnega sündinud.”
„Sa oled elus saatan!” karjus Karin. „Nüüd sa hakkad mind ka obligatsiooniga hirmutama.”
„Ma ei hirmuta. Ma ainult tuletan meelde, et sul pole mingit erilist põhjust Köögertalide juurde kippumiseks. Ennem hoia eemale, sest nagu ma ütlesin, ega seal sellega jää.”
„Sa arvad, et nad lähevad lõpuks tõesti pankrotti?” küsis Karin. „Raiskab siis see vanamoor tõesti nii palju oma kunsti ja kunstnikkude peale?”
„Vaata, vaata, mis sinagi juba tead,” imestas Indrek.
„Näe, tean jah,” vastas Karin jonnakalt.
„Aga see on vististi tühine asi,” arvas Indrek. „Räägitakse, et vanamees ise spekuleerib edasi, mingisugused suured operatsioonid venelastega, ja selleks tekivad majadele obligatsioonid. Need on muidugi hoopis teistsugused summad kui kunsti ja kunstnike peale kulutatud raasukesed. Köögertalide eesti kunst ja kunstnik on esiotsa üsna odav; kõhutäis süüa, peatäis juua, ülikond riideid, paar kingi ning pisut taskuraha – sellest aitab. Majaproua Pariisist tellitud kleidihinnaga võib kolm kunstnikku aasta otsa priil lobil hoida.”
„Issand jumal!” ohkas Karin. „Sa kallad kõik nagu virtsaveega üle.”
„Kust sa selle võtad?” küsis Indrek.
„Sa peaks kuulma, kui ilusasti Mägar kunstist räägib,” ütles Karin.
„Olen kuulnud,” vastas Indrek. „Aga ta ju maalib veel ilusamini.”
„Sa ütled seda nii, nagu oleks sul jällegi mõni tagamõte,” rääkis Karin. „Sina üldse ei räägi midagi otsekoheselt nagu teised inimesed. Nagu nende Köögertalidegagi – kord nii, kord nii. Mis ma siis nüüd pean tegema? Pean ma minema või ei? Aga ma lähen ikkagi. Ja tead, milleks? Ma katsun nõnda teha, et Köögertal isa kohtusse ei kaebaks. Muidu ta kaebab, ma tean, mulle öeldi. Ja siis on mul veel teine plaan, aga seda ma sulle ei ütle, sest see ei puutu sinusse, vaid on minu eraasi.”
See eraasi tekkis Karini peas alles praegu Indrekuga vesteldes. Nimelt: kui eesti kunst ja kunstnik on nii odav, nagu Indrek seda ütleb, kas ei võiks siis ka tema, Karin, selle heaks midagi teha? Kas ei võiks asja nõnda seada, et ka tema majas liiguksid kunstnikud sisse ja välja, nii et võiks oma kõrvaga kuulda, mis nad räägivad ja arvavad, ning võiks oma silmaga näha, mis see inimene teeb või kuidas ta on, kes on kunstnik. Pealegi – võiks kogu seda asja teistele prouadele kohvikus tasapisi nina alla hõõruda. See oleks asja üks külg. Aga teine külg on Karinile veel huvitavam, ja see ongi see peaasi: lüüa Köögertali vanamoorilt – Karin nimetas mõttes proua Köögertali ainult nõnda – tema kunstnikud lihtsalt üle, jätta teda kuivale. See oleks see õige kättemaksmine Karinilt oma isa ja ka iseenda eest.
Sellest viimasest, nii-öelda peaasjast, Karin ei tihanud Indrekule rääkida, küll aga tegi ta juttu kunstnikega läbikäimisest, et kuulda ka tema arvamust. Aga Indreku arusaamine oli ka siin pentsik. Ta ütles kohe:
„Mis on kunstil või kunstnikel meiega tegemist, me oleme ju väikekodanlised tõusikud.”
„Aga Köögertalid ei ole tõusikud, nii arvad sina?” hüüdis Karin ägestudes, sest Indreku sõnad riivasid teda valusalt.
„Ega siis ometi Köögertalide kunsti ja kunstnikega maksa läbikäimist otsida,” ütles Indrek nüüd ja see oli Karinile veel valusam kui eelmised sõnad. „See kunst või kunstnikud ronivad sulle ise tuppa, tee ainult uksed lahti.”
Karin oli hoopis nõutu. Tähendab, Indrekust pole milleski abi loota. Tema käib kui katk oma sõnadega kõigest üle. Ometi Karin tegi veel kord proovi ja küsis:
„Aga kas Mägariga maksab läbi käia?”
„See tähendab – ennast maalida lasta?” küsis Indrek vastu.
„Miks siis kohe maalida lasta?!” hüüdis Karin ärritatult.
„Aga mis siis?!” küsis Indrek. „See pinseldaks ju kogu maailma ilusaks.”
„Nöritseja!” kiskus Karin nüüd nagu läbi hammaste. „Sina närid kõige kallal. Mis teistele hea, see sinule halb. Miski ei kõlba sulle. Minagi olen sulle ainult lükata ja tõmmata, nagu mõni narr.”
„Ei, armas naine,” ütles Indrek nüüd peaaegu südamlikult. „Aga mina arvan tõepoolest, et ega kunstnikud pole meist kuigi palju huvitatud. Meie oleme selleks kui mitte liiga harimatud, siis ometi arenematud. Mis meie neilt õieti loodame ja nõuame? Et nad maaliksid meile sugupulle ja lehmi, kes näitavad sabaga vihma ja tuult. On olemas niisukesed lehmad. Ehk paremal korral – kuidas maetakse pritsimeest, s. t. pasarnikut.”
„Sa oled lihtsalt jõle!” hüüdis Karin.
„Muidugi, ma liialdan,” oli Indrek nõus, „aga ega see suurt asja ei muuda. Mäletad sa seda kontserti, kus meie selja taga keegi seltskonnadaam teisele vaimustatult hüüdis: ta laulab peaaegu nagu grammofon! ja seda pildinäitust, kus keegi teine läbi kuldraamidega lorneti vaadeldes kiitis: tore! suurepärane! nagu oleks aparaadiga võetud? Noh, ja nii oleme kõiges.”
„Tähendab, pole kuidagi võimalik kunstnikkudega läbi käia?” küsis Karin.
„On küll,” vastas Indrek, „aga selleks peaks meil kui pursuidel palju rohkem raha olema. Või me peaksime palju vähem toitu ja palju rohkem kunsti ostma. Üldse, me peaksime vähem kõhuga ja rohkem vaimuga seedima, siis tuleks kunst ja kunstnikud ise meile majja.”
„Ma söön ju küll vähe,” ütles Karin, „vaata, kui kõhn ma olen.”
„Sedasama kinnitab endast ka proua Köögertal ja palju teisi temataolisi,” ütles Indrek.
„Ikka kõrvutad sa mind selle vanamooriga!” hüüdis Karin pahaselt. „Mina olen ju tema kõrval elus pilbas.”
„Muidugi, aga ma nägin millalgi koera, kes oli paljas kondikrobi, ometi oleks ta söönud kas või hommikust õhtuni ja kunagi ei saanud ta täis, kunagi ei lõppenud tal nälg. See olevat niisuke koerte haigus, sõja ajal hakanud ta hobustesse. Mina arvan, et meie, aga võib-olla ka et kogu maailm põeb praegu seda koerte haigust. Eriti see nõndanimetatud seltskond.”
„Küll oled sa kade,” ütles Karin nüüd.
„Kelle peale?” küsis Indrek.
„Seltskonna peale, mõistagi.”
„Siis olen ma ju iseenda peale, sest ka mina kuulun seltskonda,” ütles Indrek.
„Sina, ja kuulud seltskonda?” imestas Karin.
„Just nii,” kinnitas Indrek. „Oma naise kaudu muidugi, kes on rikas majaomanik.”
„Sinu häbematusel pole piiri, tead,” ütles Karin nüüd ja tal oli selline imelik tundmus, et oleks tahtnud nutta ja naerda korraga, aga ometi ei saanud ta ei ühte ega teist teha. Lihtsalt ei tulnud nutt ega naer peale. Aga ühest ei loobunud ta siiski mitte – mõttest proua Köögertalilt tema kunstnik või kunstnikud, kui tal neid mitu, üle lüüa, tema ümbrus kunstist kui põrgutulega puhtaks kõrvetada. Ah, üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kellegilt naiselt tema mees üle lüüa, see oli Karinile praegu selge. Sellest ja kindlast usust, et ülelöömine tal tingimata õnnestub, oli Karinil mitu päeva hea meeleolu. Ta tundis oma väärtuse tõusvat. Imelikul viisil ta pani tähele, et tuttavad oleksid nagu tema vastu viisakamaks ja lahkemaks muutunud ja et teda teretasid tänaval inimesed, kes temast polnud peale isa pankrotti enam väljagi teinud, nagu oleks ta paljas õhk. On neil juba hais ninas, et nad võivad mind ehk varsti Köögertalide juures kohata? mõtles Karin. Või on nad alles nüüd kuulda saanud, et minu isa on pankrotis, mitte aga mina? Ükskõik, kuis see oli, aga Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. Seda ta pidi järeldama proua Itami kutsestki tulla ühes paari teise prouaga tema uut korteri sisseseadet vaatama. Proua Meeli polnud mitte