Tõde ja õigus IV. Anton Hansen Tammsaare

kui et pidi paika vahetama kuiva küljealuse otsimiseks, oli ju vaip selleks küllalt suur või leidus peale selle ka teisi vaipu.

      Nagu „isteesemetega”, samuti võis sündida ka teiste asjadega, mis vedelesid igal pool mööda ruume, olgu kusagil simssidel, laudadel, akendel, postamentidel või riiulitel. Kõik need asjad olid nii-öelda üleöö siia paisatud võõraist kortereist, kus elasid teissuguste eluviisidega inimesed, kel olid kõige selle kribu-krabuga teatud isiklikud suhted. See asjade ja inimeste suhe puudus alles siin majas. Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: „Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.” Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles – lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimesilt uut mugandumist.

      Täna oli lisaks kõigele muule muretsetud arvamata hulk elavaid lilli, millede aroom oli nii vägev, et murdis kaua läbi isegi tubakasuitsu pilvedest, toitude ja jookide lõhnadest rääkimata. Korvides seisid siinseal õrnad asalead, hurmavad sirelid, aga ka lopsakad ja karged alpikannikesed ning isegi kained ja külmad hortensiad. Vaasides enamasti roosid kõigis võimalikes värvinguis, aga ülekaalus punased ja valged. Söögilaualgi oli õieuputus paiguti nii suur, et raske oli vastasistuvat lauanaabrit näha, temaga sõnu ja pilkusid vahetada. Ometi tundus selles ka teatud mugavus: nõnda olid need, kes otsisid pidukäras üksildust või „kaksildust”, vähemalt üheltki poolt hulgast eraldatud.

      Vanahärra Köögertal ise võttis Karini vastu nagu ammuaegse hea tuttava ja kutsutud külalise, avaldas ainult imestust, kuhu on jäänud ilusa proua armas abikaas, kuid lisas sealsamas juurde:

      „Mõistan, mõistan! Noor inimene peab end pisutki lahutama, niiöelda välja tuulutama kitsast kodusest õhkkonnast. Teate, proua, kui mina oleks naine ja nii noor ja ilus – vabandage vanainimest tema otsekohesuses, see pole halvasti mõeldud, vaid see on lihtsalt õige ja aus arvamine, mida inimene usub, sest teie olete ju noor ja ilus…”

      Rohkem ei saanud härra Köögertal öelda, sest nüüd tuli proua Köögertal peaaegu väljasirutatud kätega, pea pahemale pisut viltu ja tugevasti selga visatud, nagu tahaks ta teistest kõigist üle vaadata, mispärast tema sinised silmad oma värvitud ümbrusest ei saanud Karinile muidu otsa vaadata, kui pidid peaaegu kinni laskuma, kuna aga lühedavõitu nina oma avaustega esiletükkivalt sidus tahes või tahtmata ümbritsevad pilgud rohkem, kui see ehk ninakandjale kasulik. Üldse polnud proua Köögertalil nagu oma nina, vaid see oli tingimata kellegi teise peast siia sattunud. Nina enda kui sellise kohta polnud õieti midagi öelda, kuid temast ei jätkunud sellele näole, sest ta jättis suu ja lõua liiga ilma varjuta ja ei andnud silmadele ning otsaesisele küllalt tuge. Aga ometi pole mõistlikul ninal muud teha, kui seda kahte paari teineteisest viisakas vahemaas hoida. Muidugi, on veel hullemaid ninu kui proua Köögertali oma. On selliseid ninu, mis nii kangekaelsed, et tahavad olla kogu nägu. Need suruvad siis kõigest jõust suud ja lõuga kurgu alla ning silmi ja otsaesist pealaele. See võib mõnikord veel hullem olla kui proua Köögertali nina liigne tagasihoidlikkus, nagu oleks tal oma ümbruses pisut piinlik oleskleda. Kuid selleks polnud majaproua ninanääpsukesel mingit põhjust, sest kõik muud näoosad ja lisandused seisid sobivas tasakaalus ja neid oli niipalju kohendatud ja poleeritud, nagu seda valitsev kunstitase sel silmapilgul üldse suutis, alates juustega, mis meenutasid valget neegrit, ja lõpetades hammastega, kus säras aina kuld. Lisaks kandis proua Köögertal kõrvus rõngaid ja pehmel, ümarikul kaelal keed, mis olid mälestised endisest Venemaa „hiilgavast elust”, nagu ta ise ütles, kust nad ühes abikaasaga ilmusid oma väikest armast kodumaad üles ehitama äri- ja tööstusalal.

      „Kui armas, et tulite. Toote meie igavasse seltskonda ometi pisutki elu!” hüüdis proua Köögertal Karini mõlemaid käsi haarates. Ja ta viis tema kohe pisut kõrvale, kus seletas saladuslikult ning nukralt: „Te ei või arvatagi, kui kole kurb ma olen: Röneel on hääl halvas vormis! Rönee hääl on lihtsalt ära! See on otse hirmus, kuidas Rönee hääl on ära! Ta pidi täna õhtul esinema, aga nüüd jääb muidugi kõik seks. Lihtsalt peab jääma. Milline tore orgaan tal on! Olete ehk millalgi kuulnud? Ei? Kui kahju! Ta esineb vahel kitsamas ringis. Ja muidugi, ainult kitsamas. Tema ei armasta suurt publikumi, selleks on ta liig peen ja tagasihoidlik. Peen on ju tagasihoidlik, eks?”

      Sel silmapilgul ilmus Paralepp oma üpris viisaka kummarduse ja peaaegu ahne suudlusega, nagu tahaks ta kogu majesteetliku majaproua kinni pista, alates sõrmustatud ning võrustatud käest ja lõpetades sinakat lüheldast kleiti kandva ümariku kehaga. Jalad, need siidis ja kõrgekontsalises brokaadis tippivad pisitillukesed asjakesed – nõnda oli keegi neid kunagi nimetanud, mis meeldis prouale endale väga, sest ta tahtis, et tal oleks peale nina veel ükski väike esemeke – jah, jalad lähevad kehale iseenesestki järele.

      „Issand, kuidas ma kartsin!” hüüdis Karin, kui nad jäid Paralepaga kahekesi.

      „Keda? Proua Köögertali? Tikkus ta teile millegagi kallale?” küsis Paralepp.

      „Ei!” naeris Karin. „Proua Köögertal oli üpris lahke, kurtis, et Röneel olevat hääl ära.”

      „Sel oli hääl vist juba enne sündimist ära,” vastas Paralepp ja küsis: „Aga mida või keda te siis kartsite?”

      „Teid,” naeris Karin, „ma mõtlesin, et pistate proua Köögertali siinsamas kinni. Ja teate, mis mul meelde tuli? Loomaaias nähtud madu, kes kuugistab kodujänest. Ma nägin äkki üsna selgesti, kuidas proua Köögertalist ei paistnud enam muud kui jalad, säravad kingad otsas.”

      „Oleksite teie minu silmadega vaadanud,” ütles Paralepp, „siis te poleks enam proua Köögertali jalgugi näinud, vaid ainult säravaid kingi.”

      „Issand, kui häbemata te olete,” ütles Karin ja vaatas nagu tänulikult oma hallide silmadega talle otsa. „Aga miks te siis nõnda tal kätt suudlesite?”

      „Kes siis seda küsib,” ütles Paralepp.

      „Miks siis mitte!” imestas Karin. „Ma tahan teada, tahan targemaks saada.”

      „Ja teie ei tea seda?” küsis Paralepp omakorda imestades.

      „Ei!” hüüdis Karin.

      „See meeldib naistele,” seletas Paralepp.

      „Ah nii!” imestas Karin ja lisas: „Aga minule mitte.”

      „Oodake! Saage vanemaks,” seletas Paralepp.

      „Nii et kui ma saan vanemaks ja mehed tahavad mulle meeldida…” hakkas Karin.

      „Mitte meeldida,” parandas Paralepp, „vaid meelitada.”

      „Ja mehed tahavad mind meelitada, siis hakkavad nad nõnda minu kätt suudlema, eks?” küsis Karin.

      „Teie kätt ei hakka nad vist kunagi nõnda suudlema,” ütles Paralepp ja vaatas Karinile tõsiselt silma.

      „Miks siis mitte?” küsis see. „Kas ma suren enne ära?”

      „Ei,” vastas Paralepp, „sest mehed ei hakka teid kunagi meelitama, sellepärast.”