veider üritada täiesti ajuvabas olukorras loogiliselt mõelda, kuid see on ainus, mida Minoo saab teha, et paanika ei kasvaks üle hullumeelsuseks. Ta tahaks meenutada, kas ta on millestki taolisest kusagilt lugenud. Kuid mõtted ekslevad radadele, mis ajavad veelgi rohkem hirmu peale. Vaimuhaigus. Hullumeelsus.
Lõpuks püüab ta üldse mitte mõelda.
Minoo jõuab maanteele ja näeb vasakult veoautot mürinal lähenemas. Keha ei aeglusta isegi sammu, vaid ronib otse sõiduteele. Veoauto annab signaali. Minoo karjub sisimas. Maa vibreerib jalgade all, mis muudkui jätkavad oma sihiteadlikku rännakut. Ta sätib ennast juba valmis, et kui keha löögi saab, siis ta lömastatakse, tükid lendavad tee peale laiali.
Kuid seda ei juhtu.
Ta ei suuda kindlaks teha, kas tema selga riivab metallist monstrum või üksnes tuuletõmme. Veoauto tuututab ennastunustavalt, kiirust maha võtmata, kuid Minoo on turvaliselt teisel pool teed.
Jalad hakkavad ronima üles järsust raudteetammist, mis kulgeb maanteega kõrvu. Ta libastub niiskel rohul ja kaotab ühe sussi ära. Maa on talla all külm, kui ta edasi ülespoole ronib. Mustas taevas särab kuu. See on ebaloomulikult punane.
Ei ole võimalik, mõtleb ta.
Kui ta valliharjale jõuab, jätkab ta teed mööda raudteed. Mõne hetke pärast kaob ka teine suss.
Mets raudtee ümber muutub tihedamaks. Ere kuu valgustab rööpaid. Minoo mõtleb, et kummalisel kombel on kuu küll punane, kuid valgus paistab ikkagi täiesti tavaline.
Ta kuulatab närviliselt, ega rongi ei lähene.
Öisel ajal kasutatakse raudteed harva, kuid mõnikord mööduvad pikad kaubarongid, mille mürin kostab talle koju ära.
Ta silmab väikest vulisevat oja ja vana kruusateed. Seda mööda ei sõida peaaegu keegi, pärast seda, kui maantee otse läbi Engelsforsi veeti. Siia eksivad ainult üksikud seenelised või ratsutajad.
Korraga muudab Minoo suunda. Ta libistab end teisel pool raudteed tammilt alla ja kõnnib kruusateele. Jalad on tuimad. Kuid liiguvad muudkui edasi.
Kruus torgib talla all valusalt. Kusagil ta pea kohal peksavad õhku tiivalöögid. Kaugel ees näeb ta Kivimurru parki, mis on juba ammu suletud. Maa-ala ümbritsev traatvõrk on mitmest kohast katki. Kõrged põõsad, mida kunagi pöeti fantaasiaküllasteks vormideks, on metsistunud.
Minoo läheb sisse kaarja värava alt, millel on kiri „Kivimurru park”, ja mööda vanast piletiputkast, mis on pehkivate laudadega kinni löödud. Ta näeb ümmargust tantsulava, mis oma teravatipulise varikatusega meenutab tsirkusetelki. Taamal on üks lagunenud punane putka, luuk suletud. Selle kohale on suurte valgete tähtedega kirjutatud „Vorstid”.
Koht näib kuidagi veelgi mahajäetum ja ähvardavam, kui tead, et omal ajal oli see tulvil naeru ja elu ja ootusi.
Kuid see ei olegi täiesti mahajäetud, märkab nüüd Minoo.
Keegi seisab tantsuplatsi kõrval varjus.
Minoo jalad jäävad poolelt sammult pidama. Kuju liigub varjust välja ja omandab selged jooned. Minoo tunneb ta kohe ära.
See on kooli majahoidja.
„Minu nimi on Nicolaus,” teadustab majahoidja pühalikul hääletoonil.
Tal on seljas vanamoodne must ülikond, valge särk, kaelas punasesinisetriibuline lips ja jalas viksitud kingad. Nagu oleks ta end peole sättinud.
„Tere tulemast, Väljavalitu!” ütleb ta. „Sina, kes sa oled rännanud siia pühasse paika ööl, mil kuu on värvunud punaseks!”
Ta tõstab käed taeva poole. Minoo avastab, et on taas saavutanud kontrolli oma keha üle, ja astub alateadlikult sammu tagasi. Ilmselge, et mees on püstihull, kui ta peaaegu et ulub:
„Ettekuulutus on täide läinud!”
„Vabandust?”
Kooli majahoidja jätkab, küsimust õieti tähele panemata.
„Sind ja mind on unehõlmast üles äratatud. Ja nüüd avanevad meie silmad! Peagi näeme hetke, mil määratakse meie saatus!”
Nicolaus vaatab ootusrikkalt Minoole otsa.
„Sa räägid vist vale inimesega,” ütleb tüdruk vaikselt.
Mees naelutab oma pilgu talle näkku.
„Ütle mulle, kas sa tulid vabatahtlikult? Või juhtis sind müstiline jõud? Miski, mida ei saa mõistusega seletada?”
Minoo ei tea, mida vastata. Kuidas mees seda teab?
Nicolaus noogutab rahulolevalt.
„Kes sa õieti oled?” küsib tüdruk.
„Minu nimi on Nicolaus Elingius. Ma olen sinu saatja. Sina oled Väljavalitu.”
„Mille jaoks välja valitud?” küsib Minoo.
„Seda ma veel ei tea,” vastab Nicolaus kärsitult.
„Nii et sa ei teagi rohkem kui mina?”
Mehe pilk eksleb.
„Ei. Tähendab… Me peame kannatust varuma. Ma üritan mälestustest sotti saada, ent see on sama raske nagu päikeselaiku pihku püüda. Nagu vastsündinud lambatalled, kes silmad vastu valgust lahti löövad ja keda valgus pimestab, peame…”
„Nüüd lähen ma koju,” teatab Minoo.
Nicolaus tõstab sõrme suule. Tema pilk on naelutatud ühele punktile tüdruku selja taga. Külm tuuleõhk otsib teed Minoo pidžaamapluusi alla.
„Keegi on seal varjus,” sosistab mees.
Minoole tuleb meelde kuju tänavalaterna all ja temast käib värin läbi.
Nüüd kuuleb ta, et pargi sissepääsuteel krabiseb kruus kellegi taldade all. Ta pöörab end aegamisi ringi.
Alguses ei tunne Minoo teda ära. Vanessa juuksed on märjad ja kleepuvad pea külge. Meik, mis on tema pruunide silmade ümber alati nii täiuslik, on mööda põski alla voolanud. Ta on mässinud enda halli villasesse pleedi ja kisub ärritunult märgadest lokkidest sinna takerdunud lehti. Minoo märkab halli pleedi all leopardimustrilisi aluspükse ja samasugust rinnahoidjat.
„Nüüd ma ei saa küll aru…” pobiseb Nicolaus ja vaatab kohkumusega Vanessat.
„Mis siin toimub ja kes sina sihuke oled?” küsib Vanessa.
Näha on, et ta püüab oma hirmu varjata.
„Mina olen Nicolaus. Saatja, kes… saadab Väljavalitut,” teatab ta nii napi ametliku tooniga, kui suudab kuuldavale tuua.
Vanessa jääb seisma ja tuigub pisut, otsekui tasakaalu otsides. Küllap on ta purjus. Miks ta muidu poolalasti mööda metsi lippab?
„Oota natuke,” ütleb Vanessa. „Sina oled ju see õudukas majahoidja.”
Nicolaus teeb puise grimassi.
„Seda ka,” vastab ta.
Vanessa vaatab Minood, nagu oleks tolle kohalolek talle alles nüüd pärale jõudnud.
„Mis te siin üldse teete?”
Minoo tunneb, kui tobe on solvuda selle peale, et Vanessa ta Nicolausega paari paneb. Kas Vanessa ei näe, et tema on täpselt samas olukorras?
Vanessa tekk libiseb alla ja rinnahoidja ilmub nähtavale.
„Kulla laps, kata end!” hüüab Nicolaus õudusega.
„Ära siis vahi, pervo!” nähvab Vanessa ja tõmbab teki üles.
Mees taganeb, näol jahmunud ilme.
„Mitte keegi ei tunne seesugust austust õrnema soo vastu kui mina… Anna vastus mu küsimusele. Tulid sa siia omal vabal tahtel? Või juhtis sind salapärane võimas jõud? Miski, mida ei anna mõistusega seletada?”
Sama küsimus, aga esitatud hoopis teistmoodi kui Minoole. On ilmselge, et