kes satub karistusorganitesse, lakkab olemast inimene, ta muutub automaadiks, mis käivitub automaatselt. Ta isegi mõtleb mehaaniliselt, sest temalt ei ole võetud mitte üksnes õigust vabalt rääkida, vaid ka vabalt ja individuaalselt mõelda. Ta ei saa vabalt väljendada oma vaateid ja vajadusi, sest kõige eest ähvardatakse teda mahalaskmisega…
Kauaaegse karistusorganeis viibimise tõttu, ühetaolise tuima ja mehaanilise tegevuse tõttu, mis seisneb vaid kurjategijate otsimises ja nende hävitamises, on need kommunistid vastu enda tahtmist muutunud indiviidideks, kes elavad teistest eraldi.
Neis tärkavad halvad harjumused, kõrkus, auahnus, julmus, tuim egoism jne., ja pikkamööda, seda ise märkamata, eemalduvad nad meie partei perekonnast, muutudes omaette kastiks, mis on kohutavalt endisaegse sandarmite kasti sarnane… Olles partei soomusrusikas, taob see rusikas ka parteid ennast vastu pead…”
Sealjuures ei suutnud tšekistid toime tulla tõelise kuritegevusega.
Olga Baranovskaja-Kerenskaja, Ajutise Valitsuse juhi Aleksandr Kerenski esimene naine, kes hiljem välismaale läks, on pannud kirja mälestused revolutsioonijärgsest Venemaast. 1919.–1920. aasta talve kirjeldab ta nii:
„Linnas algas riisumine ja inimeste tapmine. Peale kommunistide polnud kellelgi enam teenijaid, kojamehed olid lahti lastud, maju ja kortereid ei valvanud keegi…
Mõistsime, et kõik lendab uppi, et pole enam mõtet klammerduda oma asjade külge, on vaja ainult püüda päästa oma elu, mitte lasta end röövlitel tappa, mitte nälga surra või ära külmuda… Mitu kuud, võib-olla isegi rohkem, kuni lapsed muretsesid mulle malmahju, elasin ma lahti riietumata, ma ei maganud sel ajal kunagi voodis…
Peas pole mingeid mõtteid ega soove, piinab vaid üks mõte, mida saaks veel maha müüa, et osta pisut leiba, suhkrut ja võid… Kõnniteed olid lagunenud, ei olnud hobu- ega trammiliiklust (kõik hobused olid ära söödud), tänavaid ei puhastatud, lund ei koristatud, kõikjal tammusid ringi piinatud ja kühmus inimesed. Ja kibeda irooniana lehvisid ristmikel tohutud plakatid: „Muudame kogu maailma õitsvaks aiaks.””
1919. aasta märtsis kirjutas Ukrainas viibinud välisasjade rahvakomissariaadi töötaja nördinud kirja oma vahetule ülemusele, rahvakomissar Tšitšerinile, kuid teades hästi, kui piiratud on tolle võimalused, kirjutas ta ka Leninile. Ta oli sattunud Ukraina valitsuse istungile, kus arutati kahe Ukraina Tšekaa töötaja saatust, mis kasvas üldisemaks aruteluks tšekistide ametkonnas valitsevast olukorrast:
„Need kolmandajärgulised tegelased olid julgenud varjata väiksemat summat riigi raha, olid süüdi väikeste altkäemaksude võtmises ja väiksemates väljapressimistes, seda ajal, kui asutused, kus need „pöörmeseadjad” teenisid, olid tervenisti läbi imbunud kriminaalsusest, huligaansusest, piiramatust omavolist ja kogenumate sulide vastutustundetusest…
Koosolijate ees avanes selle ametlikult valitsusele alluva asutuse nördimust tekitav diktatuur, see, et seal täielikult ignoreeriti kõiki seadusi ja valitsuse korraldusi.
Justiitsasjade rahvakomissar Hmelnitski oli püüdnud pikka aega saada Tšekaalt andmeid kinnipeetavate kohta ja Tšekaa otsusega mahalastute kohta…
Selgus, et rohkem kui poolte juba pikka aega vangistuses peetavate isikute „kohtuasja” toimikutes oli vaid käsk nad arreteerida. Ei Hmelnitskil ega ka tšekistide juhtidel ei õnnestunud kuidagi kindlaks teha enamiku kinnipeetavate arreteerimise motiive.
Samal ajal osutab Tšekaa tugevat vastuseisu vähimatelegi katsetele puhastada vanglaid inimestest, kellele ei ole esitatud mingit süüdistust ja kellele Tšekaa ei suudagi süüdistust esitada, sest on takerdunud oma agentide poolt toime pandud omavoliliste ja põhjendamatute arreteerimiste tihedasse võrku…
Jekaterinoslavis korraldavad hambuni relvastatud mehed Tšekaa, linna komandantuuri, kriminaalmiilitsa ja teiste asutuste nimel läbiotsimisi, arreteerimisi, levitavad valeraha, nõuavad altkäemaksu, šantažeerivad siis saadud altkäemaksu abil, pistes vanglasse neid, kes altkäemaksu andsid, et siis lõpuks vabastada surmahirmus inimesed kümne- või kahekümnekordse altkäemaksu eest…
Jekaterinoslavis kordus see, mis oli juba toimunud teistes piirkondades: elanikkond, kes oli vaimustusega võtnud vastu meie vägesid, oodates, et koos nõukogude võimuga algavad muudatused paremuse suunas, näevad nüüd oma suureks õnnetuseks vaid Tšekaa aktiivsust, mis ilmselt paneb piinatud elanikkonna helgetes lootustes pettuma…”
Dzeržinski ajastu lõpus püüdis Tšekaa kontrollida juba ühiskonna elu kõiki külgi.
1926. aastal kirjutas Dzeržinski asetäitja Genrihh Jagoda alla ringkirjale, mis keelas avaldada andmeid keskkomitee ning valitsuse liikmete ringsõitude marsruutide ja esinemispaikade kohta. OGPU polnud rahul, et mõned ajakirjandusväljaanded ei saatnud kohale mitte ainult reporterit, vaid ka fotograafi: „Selliste andmete eelnev ilmumine ajakirjanduses kergendab igasuguste spioonide tegevust ja raskendab äärmiselt valitsuse liikmete kaitsmist.”
OGPU otsustas:
„Reporterite, fotograafide ja teiste selliste töötajate saatmine väljapoole Moskvat lahkunud valitsuse liikmete kannule, nende viibimine esinemispaikades väljaspool Moskvat on ilma OGPU (poliitkontrolli osakond) eriviisata keelatud.
Toimetusi, mis saadavad oma töötajaid ilma OGPU viisata, trahvitakse, reporterid, fotograafid jt. aga arreteeritakse.”
Ülevenemaalise Ajakirjanike Liidu esimees Mihhail Ossorgin arreteeriti, kui ta sisenes Volgamaa näljahädaliste abistamise ülevenemaalise komitee ruumidesse. Uurija esitas talle sel ajal tavalise küsimuse:
„Kuidas te suhtute nõukogude võimu?”
„Imestusega,” vastas Ossorgin, „torm on taandunud tavaliseks politseilikuks askeldamiseks.”
1922. aastal esines Felix Dzeržinski transporditöötajate kongressil. Ta ütles:
„Mõned seltsimehed arvavad, et kui trükkida küllalt suur kogus raha, lahendaks see meie ees seisvad probleemid. Kuid see on sügav eksitus, see on illusioon, sest trükipress saab meie uue majanduspoliitika tingimustes ennast õigustada vaid siis, kui see trükib raha just nii palju, kui on vaja kaubavahetuseks linna ja maa vahel, erinevate tööstusharude vahel ning transpordi ja tööstuse vahel.
Kui aga riigis pole leiba ega valmistooteid, siis ei saa mingi trükitud paber seda leiba või neid tooteid valmistada. Vaja on toota lehtterast, valada malmi, harida põldu, külvata ja koristada vilja, et ka trükipress saaks oma ülesannet täita…”
Praegu neid sõnu lugedes võiks arvata, et esineb mõni tänapäeva liberaalne majandusteadlane, mitte aga GPU esimees. Pärast kodusõja lõppu oligi töö julgeolekuametis muutunud Dzeržinski jaoks teisejärguliseks.
Neil aastail täitis Dzeržinski meeletut hulka kohustusi: ta oli üldise töökohustuse peakomisjoni esimees, altkäemaksu vastu võitlemise komisjoni esimees, Moskva tööliste olme parandamise komisjoni esimees, filmisõprade seltsi esimees, laste olukorra parandamise komisjoni esimees, NSV Liidu kõigi ametkondade struktuuri täiustamise komisjoni esimees, planeetidevahelise ühenduse saavutamise probleemide uurimise seltsi presiidiumi liige…
Kõik need olid siiski teisejärgulised ametid. Suures poliitikas Dzeržinski edu ei saavutanudki. Ta ei saanud poliitbüroo liikmeks, oli vaid liikmekandidaat, temast läksid mööda need, kelle autoriteet parteis oli olnud märksa väiksem. Teadmata põhjusel Lenin teda eriti ei soosinud ega esile ei tõstnud.
1920. aasta aprillis saadeti Dzeržinski Ukrainasse, juhtima võitlust banditismi vastu. Paar kuud oli ta Edelarinde tagalavägede juhataja. Ta kannatas närvide ja füüsilise seisundi kurnatuse all, talle määrati ravikuur.
26. juunil 1920 kirjutas ta Leninile Harkovist:
„Kallis Vladimir Iljitš!
Ruttan teatama, et ma olen rikkunud KK korraldust vaid vormiliselt, kuna ma ei puhka suvilas, kuid ma tegelen energiliselt vesiraviga. Arstid leidsid, et mul on vaid närvikurnatus, muus osas on kõik korras, sealhulgas ka kopsudega. Nii ma siis ravingi ennast