neid tuleb halastamatult maha lasta, vangivõtmist mitte harrastada.” Hilisem marssal Tuhhatševski andis käsu: „Hiljemalt homme tuleb liinilaevu „Petropavlovsk” ja „Sevastoopol” rünnata mürkgaasidega ja mürgilaenguga mürskudega.”
Ei maksa arvata, et partei ladvik ei teadnud tegelikku olukorda. Kroonlinnas kujunenud olukorra analüüsiga tegeles Tšekaa presiidiumi erivolinik Jakov Agranov, nimekas tšekist, keda Lenin eriti usaldas.
Agranov esitas salajase ettekande, milles muuhulgas ütles: „Kroonlinna liikumine puhkes stiihiliselt, see oli madruste ja tööliste massi organiseerimatu ülestõus… Juurdlus ei kinnitanud, et mässule oleks eelnenud mõne kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevus komandöride hulgas või et tegu oleks olnud Antanti spioonide tegutsemisega. Kogu liikumise kulg räägib sellise võimaluse vastu…”
Karistusameti juhina oli Dzeržinski julm ja halastamatu. Miks?
Arst oli noorele Dzeržinskile kunagi öelnud, et kolme aasta pärast sureb too tuberkuloosi. Sellest alates hindas Dzeržinski iga minutit, mis tal elada oli jäänud. Asumiselt põgenemise järel elas ta Poola Tatrates Zakopanes, tervislik mäestikuõhk aitas tal tuberkuloosist vabaneda. Kuid suhtumine ellu jäi endiseks.
Majandusteadlane Otto Lacis, kes on Dzeržinski kohta palju kirjutanud, arvab nii:
„Kui öeldakse „raudne Felix”, siis peetakse silmas teda kui meest, kes raudse käega purustas vaenlasi. Sõbrad nimetasid teda „raudseks” seepärast, et ta oli kohutavalt nõudlik nii enda kui ka lähemate kaaslaste vastu.”
Otto Lacises tekitas õudust episood, mida hardumusega on kirjeldanud Dzeržinski õetütar. Kõige suuremal näljaajal, 1919. aastal, läks Felix Edmundovitš õele külla. Ta oli kõhn ja kurnatud… Õde, kes teadis, mis talle maitseb, oli küpsetanud pannkooke. Dzeržinski võttis sineli seljast, istus laua äärde, ja küsis siis äkki:
„Kust sa jahu said?”
Õde seletas:
„Kuidas kust? Jahu saab osta ainult spekulantidelt.”
Vend sai vihaseks:
„Mina võitlen nende vastu päeval ja öösel, aga sina…”
Ta haaras taldriku ja viskas koogid õhuaknast välja.”
Otto Lacis lisab:
„See episood vaimustust ei tekita. Ta oleks võinud need koogid parem õele jätta. Kuid oma tegudes oli ta siiras…”
Dzeržinski oli revolutsioonile fanaatiliselt andunud, ja see seletab kõike. Sellest ajast peale, kui ta seitsmeteistkümneaastase noorukina revolutsioonilisse tegevusse lülitus, oli ta väga vähe vabaduses viibinud. Kuus aastat oli ta olnud sunnitööl ja viis aastat asumisel. Ta oleks igaveseks vanglasse jäänud, kui revolutsioon poleks teda vabastanud. Tema mõttekaaslastele oli ihunuhtlust antud, neid oli üles poodud. Kas siis seda võis unustada?
Tuntud kirjanik Lev Razgon, kes oli ka ise laagrites istunud ja kellel polnud põhjust julgeolekuorganeid armastada, juhtis mu tähelepanu faktile, mille paljud on unustanud:
„Stalini poolt 1934. aasta 1. detsembril kehtestatud seadus – viia surmaotsus täide viivitamatult – oli kopeeritud tsaari peaministri Stolõpini seadusest. Stolõpin kehtestas seaduse sõja-välikohtutest. Need kohtud koosnesid vaid ohvitseridest. Kohut mõisteti kohe peale arreteerimist; polnud prokuröri ega kaitsjat, ei kuulatud üle ka tunnistajaid. Ja kohtuotsus viidi täide kohe, kui see oli langetatud. Seejuures ei poodud mitte terroriste, kes olid tapnud kubernere ja ministreid, selliseid oli üldse vaevalt paarkümmend meest. Üles poodi sadu talupoegi, kes olid süüdanud härrastemajasid…
Dzeržinskil polnud alust olla kodusõjas leebe nende vastu, kes olid hoidnud sunnitööl teda ja tema kaaslasi, just seepärast oligi ta nii halastamatu. Selles võitluses ei pidanud ta endale kohustuslikuks mingeid moraalinorme.
G. Mjasnikov, vana bolševik, kes oli organiseerinud nn. Töölisrühma, arreteeriti 1923. aastal partei juhtkonna kritiseerimise eest ja saadeti riigist välja, Berliini. Kogu tema süü seisnes vaid selles, et olles bolševik, ei nõustunud ta partei juhtkonna mõnede tegudega. Sellest piisas, et panna vangi tema kaaslased, kes olid kuulunud Töölisrühma.
Moskvas loodeti, et kodumaalt välja saadetud Mjasnikov loobub poliitikaga tegelemisest. Kuid tema, otse vastupidi, jätkas seal aktiivselt nõukogude parteiladviku kritiseerimist. Siis otsustatigi ta vaikima sundida.
7. detsembril 1923 saatis Dzeržinski kirja Krestinskile, Venemaa saadikule Saksamaal:
„Palun Teid võimaluse korral kutsuda Mjasnikov enda juurde ning teatada talle, et tema väljasaatmise otsus on tühistatud, ja et ta võib NSV Liitu tagasi tulla.
Väljasaatmisotsus tühistati sellepärast, et Mjasnikovi viibimine Saksamaal on ebasoovitav, kuna ta arendab seal partei- ja nõukogudevastast tegevust ning on sõlminud tihedad sidemed Saksamaa kommunistliku partei vasakpoolse tiivaga.Vajadust Mjasnikov ilmtingimata NSV Liitu tagasi tuua pooldab juhtiv ringkond.
Palume Teid rakendada vajalikke meetmeid, et Mjasnikov viivitamatult Nõukogude Venemaale naaseks. Teiega vesteldes peab Mjasnikovile jääma mulje, et repressioonid tema vastu on lõpetatud.”
Mjasnikov läkski talle seatud lõksu ning tuli rõõmsalt kodumaale tagasi. Talle lubati, et keskkomitee asub temaga läbirääkimistesse ja et ta võib rahulikult edasi tegutseda. Ta ei osanud aimatagi, et teda on lihtsalt petetud.
19. novembril 1923. aastal kirjutas Dzeržinski Molotovile:
„Pean Mjasnikovi viibimist vabaduses väga ohtlikuks. Esiteks, seda ei mõistaks mitte keegi, see annaks alust arvata, et KK kardab teda ja tunnetab oma ebaõiglust suhtumises Töölisrühma. Teiseks, saabunud tagasi, kuid saavutamata seda, milleks ta siia sõitis (läbirääkimised ja kokkulepe keskkomiteega), kaotas Mjasnikov pinna jalge alt, ja olles psüühiliselt ebakindel, võib ta nüüd korda saata midagi parandamatut…
Seepärast arvan ma, et Mjasnikov tuleb arreteerida. Mida edasi teha, see tuleks otsustada pärast arreteerimist. Arvan, et ta tuleb välja saata nii, et tal oleks raske põgenema pääseda.”
Nii tehtigi. Mjasnikov arreteeriti ja suleti vanglasse…
Dzeržinskit kutsuti ka pühaks mõrtsukaks. Nii see oligi, ta oli tõepoolest väga vastuoluline isiksus, üldsegi mitte nii üheplaaniline, nagu teda on püütud kujutada. Temas olid kummalisel moel ühinenud tahtmine teha head ja võime teha kurja.
Ta oli revolutsiooni teener. Kuid Otto Lacise arvates ei oleks ta tahtnud töötada mitte Tšekaas, vaid Kõrgemas Rahvamajanduse Nõukogus, mida ta asuski 1924. aastal juhtima.
Dzeržinski ei juhatanud Kroonlinna mässu ega Antonovi ülestõusu mahasurumist, kuigi seda eeldas tema ametikoht. Neis kõige verisemates ja häbiväärsemates karistusüritustes ta ei osalenud. Tema asemel tegid seda teised…
On säilinud Tambovisse Antonovi ülestõusu maha suruma saadetud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee erivolitustega komisjoni käskkiri 1921. aasta 11. juulist:
„1. Kodanikud, kes keelduvad oma nime teatamast, tuleb kohapeal ilma kohtuta maha lasta.
2. Külades, kus on peidetud relvi, tuleb komisjoni või kohaliku rajoonikomisjoni otsusega võtta pantvange ja lasta nad maha, kui relvi ära ei anta.
3. Kui perest leitakse relvi, tuleb selle vanim töötaja kohapeal kohtuta maha lasta.
4. Perekond, kus on varjanud end mõni bandiit, tuleb arreteerida ja kubermangu piiridest välja saata, selle varandus konfiskeerida, pere vanim töötaja kohtuta maha lasta.
5. Perekonnad, kus varjatakse bandiitide perekonnaliikmeid või nende vara, lugeda bandiitideks, pere vanim töötaja tuleb kohapeal kohtuta maha lasta.
6. Kui bandiidi perekond on põgenenud, tuleb selle vara jaotada nõukogude võimule ustavate talupoegade vahel, maja aga põletada või lammutada.
7. Käesolevat käskkirja tuleb täita karmilt ja halastamatult.