volitustest, võttis need aga sama aasta augustis endale tagasi.
Nende kahe kuu jooksul täitis esimehe kohuseid Janis Peters, kes oli tsaariajal vangis istunud. Hiljem oli ta Tšekaa esindaja Turkestanis, 1930. aastal suunati OGPU-st parteitööle, 1938. aastal lasti ta maha. Ringkirjas nr. 47, millele kirjutas alla Janis Peters, öeldi, et „oma tegevuses on Tšekaa täiesti sõltumatu, ta korraldab läbiotsimisi, arreteerimisi ja mahalaskmisi, andes tagantjärele aru Rahvakomissaride Nõukogule ja Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele”.
Lenini korraldusel kuulati 10. juulil üle ka Dzeržinski ise: ka tema oli kahtluse all, sest mässus olid osalenud tema alluvad. Ja pealegi, kuidas võis ta mitte märgata, et lausa tema silme all valmistuti tapma Saksamaa saadikut ja on küpsemas mäss? Dzeržinski seletas ülekuulamisel:
„Juuni keskpaiku sain ma Saksamaa saatkonna kaudu kinnituse kuuldustele kavandatavast rünnakust saatkonna töötajate vastu ja mässust Nõukogude võimu vastu.
Saksa saatkonna töötajad andsid meile aadressid, kust võivat leida kuritegelikke üleskutseid ja ka vandenõulasi. Määrasin seda asja uurima seltsimehed Petersi ja Lacise. Komisjoni korraldatud läbiotsimised ei andnud mingeid tulemusi. Juuni lõpus laekus mulle täiendavat materjali vandenõu ettevalmistamise kohta… Ma jõudsin järeldusele, et keegi šantažeerib meid ja ka Saksamaa saatkonda.”
Mandaadil, mille Bljumkin saatkonnas esitas, oli Dzeržinski allkiri võltsitud, pitser aga ehtne. Dzeržinski selgitas asja: „Aleksandrovitš lülitati komisjoni koosseisu möödunud aasta detsembris esseeride kategoorilisel nõudmisel. Tema käes oli hoiul suur pitsat, millega kinnitatigi see dokument, millele olevat alla kirjutanud mina ning mida Bljumkin ja Andrejev mõrva sooritamiseks kasutasid. Bljumkin võeti komisjoni liikmeks vasakpoolsete esseeride keskkomitee soovitusel.”
Oma tegutsemisest mässupäeval rääkis Dzeržinski nii:
„Krahv Mirbachi tapmisest sain ma otseühendusliini kaudu teada Rahvakomissaride Nõukogu esimehelt 6. juulil kella kolme paiku päeval. Sõitsin otsekohe koos relvastatud salga, uurijate ja komissariga saatkonda, et organiseerida mõrtsukate jälitamist.
Leitnant Miller võttis mind vastu kibedate etteheidetega: „Mida te nüüd ütlete, härra Dzeržinski?” Mulle näidati mandaati, millel oli minu allkiri…
Seejärel sõitsin koos kolme kaaslasega (Trepalovi, Belenki ja Hrustaljoviga) väesalka, et tõde välja selgitada ja Bljumkin arreteerida. Staabiruumis oli umbes 10–12 madrust. Popov sisenes ruumi alles siis, kui meilt olid relvad ära võetud, ta hakkas esitama süüdistusi, et meie kirjutavat oma dekreete „Tema Hiilguse krahv Mirbachi käsul”…”
Niisugust käitumist hinnati vasakpoolsete esseeride mässuna. Bolševikud arreteerisid kogu nende fraktsiooni Nõukogude kongressil. Vastuseks hõivasid relvastatud esseerid telegraafi ja telefonijaama, hakkasid trükkima oma lendlehti, nende keskkomitee liikmed sõitsid sõjaväeosadesse ja tehastesse.
Moskvas ei õnnestunud esseeridel siiski mässu korraldada, töölised ja soldatid suhtusid Bresti rahulepingusse üpris leplikult.
Vasakpoolsete esseeridega liitunud sõjaväelased soovitasid hõivata tormijooksuga Kremli, kuni ülestõusnutel oli veel ülekaal sõjalise jõu osas. Kuid esseeride juhtkond hoidis sõjaväelasi tagasi: nende ülesanne olevat kaitsta staapi! Esseerid tegutsesid otsustusvõimetult, nad kartsid, et otsene võitlus bolševike vastu võib olla kasulik ülemaailmsele kodanlusele.
Vasakpoolsed esseerid tahtsid bolševikele ja saksa väejuhatusele vaid oma tugevust näidata. Neid toetasid nii sõjavägi kui ka talupojad (nõukogude valimistel said nad peaaegu kõik talupoegade hääled), sellega arvestades lootsid nad tõemeeli, et suudavad ka Saksamaal revolutsiooni valla päästa.
Esseerid lähtusid sellest, et välismaise toetuseta pole võimalik Venemaal tõelist sotsialismi rajada. Väites, et Bresti rahu lükkas revolutsiooni puhkemise Saksamaal poole aasta võrra edasi, kirjutas nende juht Maria Spiridonova pärast 6. juuli sündmusi Leninile: „Juulis me ei kukutanud bolševikke, me tahtsime vaid korraldada maailma mastaabis terroriakti, et väljendada kogu maailmale oma protesti meie revolutsiooni lämmatamise vastu. See polnud mäss, vaid pooleldi stiihiline enesekaitse, relvastatud vastuhakk katsele meid arreteerida. Muud midagi.”
Esseeride suhteliselt passiivne hoiak võimaldas bolševikel initsiatiivi enda kätte haarata. Sõja- ja mereväe rahvakomissar Trotski kutsus Moskva lähistelt kohale kaks läti küttide polku, mis olid bolševikele ustavad, lisaks veel soomusautod, ja käskis Popovi staapi suurtükkidest tulistada. Paari tunni pärast tuli vasakpoolsetel esseeridel relvad maha panna.
7. juuli õhtuks oli mäss maha surutud. Lasti maha Dzeržinski asetäitja Tšekaas V. Aleksandrovitš ja 12 Popovi salga võitlejat.
Mirbachi tapjad, Tšekaa rahvusvahelise spionaaži osakonna juhataja Jakov Bljumkin ja tema kaaslane Nikolai Andrejev mõisteti kolmeks aastaks vangi, kuid vabastati enne tähtaja lõppu.
Bljumkin selgitas terroriakti põhjuseid nii:
„Ma olen Saksamaaga separaatrahu sõlmimise vastu, ma arvan, et me peame nurjama selle Venemaa jaoks häbiväärse rahu…
Kuid peale nende, minu kui sotsialisti jaoks üldiste ja põhimõtteliste põhjuste, olid mul veel ka teised motiivid. Mustasajalised, antisemiidid, kes enamikus on ka germanofiilid, olid sõja algusest peale süüdistanud juute saksameelsuses, nüüd panevad nad juutidele vastutuse bolševike poliitika ja sakslastega sõlmitud rahu eest.
Seetõttu omandab juutide protest Venemaa ja tema liitlaste reetmise vastu Brest-Litovskis erilise tähenduse. Mina kui juut ja sotsialist võtan enda peale selle protestiakti elluviimise.”
1919. aasta 19. mail rehabiliteeris VTsIK Bljumkini ja ta võeti Tšekaasse tagasi. Hiljem töötas ta luureorganeis, kuid kümne aastat hiljem, 3. novembril 1929, lasti maha selle eest, et oli välismaal kohtunud Trotskiga, kes selleks ajaks oli juba Venemaalt välja saadetud. See kuritegu oli hullem kui Saksamaa suursaadiku mõrvamine…
Üldiselt suhtuti esseeridesse küllaltki leebelt. Esseerid arvasid, et Lenin tunneb nende vastu sümpaatiat, pidades silmas, et esseer oli olnud ka tema vanem vend Aleksandr, kes 1887. aastal hukati atentaadikatse eest tsaar Aleksander III-le.
Juulimässul olid meie maa ajaloos traagilised tagajärjed. Sotsialistid-revolutsionäärid löödi poliitikast ja riigiaparaadist minema, nad ei saanud enam riigi saatust mõjutada. Hiljem, juba Stalini ajal, hävitati kõik silmapaistvad esseerid, Venemaa talupoegkond jäi ilma oma kaitsjast, nõukogude võim aga muutus ühe partei võimuks ja sai endale täiendava motiivi repressioonide teostamiseks.
Tšekaa muutus relvaks, mille abil hävitati Venemaal peale bolševike kõik teised sotsialistlikud parteid, kuhu 1917. aastal oli kuulunud üle miljoni inimese. Esseerid ja menševikud kuulutati väljaspool seadust olevaiks: nende saatuse määrasid ära Tšekaa salajased instruktsioonid, sotsialistide süüasju kohtutes ei arutatud.
Poliitbüroo tegi tšekistidele ülesandeks „asetada rõhk informaatoritele, siseinformatsiooni kogumisele, et tuua päevavalgele kõik kontrrevolutsioonilised ja nõukogudevastased teod kõigis valdkondades”. Menševikke ja sotsialiste-revolutsionääre hävitati metoodiliselt. Viimased neist lasti maha 1941. aasta 11. septembril Orjoli lähedal asuvas metsas. Need olid juba vanaätid ja eidekesed, kuid Stalin kartis neid ikka veel.
Orjoli vanglas lõpetasid oma elutee paljud esseeride juhid. Nende seas oli ka legendaarne Maria Aleksandrovna Spiridonova. 20-aastane Spiridonova, kes tookord kuulus esseeride Tambovi löögirühma, haavas 29. jaanuaril 1906 revolvrilasuga surmavalt sandarmipolkovnik Luženovskit, kes oli halastamatult maha surunud Tambovi piirkonnas puhkenud talurahvarahutusi. Spiridonova mõisteti surma poomise läbi, kuid see karistus asendati eluaegse sunnitööga.
Pärast Veebruarirevolutsiooni sai Spiridonovast vasakpoolsete esseeride juht. 1917. aastal peeti teda Venemaa kõige populaarsemaks ja mõjuvõimsamaks naisterahvaks. Ka tema lasti maha 11. septembril 1941. Ta kaotas kõik, ka vabaduse, sest oli olnud koostöö vastu sakslastega, vähe sellest, ta tapeti, kuna kardeti, et ta võiks minna üle sakslaste poole!
Oskuslikult