võttis osa bolševike partei keskkomitee 1917. aasta 10. oktoobri ajaloolisest istungist Petrogradis, kus langetati otsus hakata valmistuma relvastatud ülestõusuks. Just Dzeržinski tegi sel päeval ettepaneku, et poliitiliseks juhtimiseks tuleks kõige lähemal ajal luua keskkomitee liikmetest poliitiline büroo. Dzeržinski ettepanek meeldis asjaosalistele: poliitbüroo eksisteeris kuni 1991. aasta augustini.
Nädal enne bolševike revolutsiooni avaldas Gorki ajalehes Novaja Žizn artikli „Ei saa vaikida!” Ta nõudis bolševikelt kinnitust, et nad ei kavatse alustada ülestõusu. Kirjanik hoiatas, et kui see peaks algama, siis „pääsevad valla rahva kõige tumedamad instinktid, mida on õhutanud armetu elu, poliitika valelikkus ja räpasus, ja inimesed, kes ei suuda lämmatada oma elajalikku rumalust, võivad hakata üksteist tapma”. Bolševikud tõrjusid Gorki hoiatuse nördimusega tagasi.
Dzeržinski kinnitati Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liikmeks ja Oktoobrirevolutsiooni juhtiva sõjalis-revolutsioonilise parteikeskuse liikmeks. 24. oktoobril pidi tema juhtima postkontori ja telegraafi vallutamist. Ajutine Valitsus vastupanu ei osutanud. Võim läks bolševike kätte.
Dzeržinski vastutas Smolnõi kaitse eest. Smolnõi komandandina kirjutas ta välja sissepääsuloa ameerika ajakirjanikule John Reedile, kelle sulest ilmus peagi maailmakuulsaks saanud raamat Oktoobrirevolutsiooni kohta: „Kümme päeva, mis vapustasid maailma”.
20. detsembril sai Dzeržinski endale peamise ülesande – luua Tšekaa ja asuda seda juhtima.
Dzeržinski, kes oli üksteist aastat vanglas ja sunnitööl viibinud, teadis teistest paremini, kuidas represseerimisaparaat tegutseb. Millist õppust ta oli oma kogemustest saanud? Ühest küljest ta põlastas laskumist tsaariaegse ohranka tasemele ja vihkas provokaatoreid. Teisest küljest – ta mäletas hästi, kui kergesti oli temal ja ta kaaslastel õnnestunud tsaari politseinikke ja vangivalvureid petta, ta ei tahtnud korrata oma vastaste vigu.
18. veebruaril 1918 otsustati Tšekaa kolleegiumi istungil kasutada „salajasi kaastöölisi vaid spekulatsiooni vastu võitlemiseks, poliitiliste vastaste suhtes selliseid võtteid ei kasutata. Võitlust peetakse puhtalt, ideelises koostöös nõukogulike elementidega.”
Täpselt kuu aja pärast võeti sama kolleegiumi järjekordsel istungil vastu määrus, mis keelas Tšekaal kasutada provokatsioone. Kuid üllad kavatsused haihtusid kokkupuutes tegelikkusega.
Dzeržinskit on peetud diletandiks, kuid just tema oli see, kes rakendas vangistatute „töötlemist” otse vangikambris. Vangistatute juurde pandi agente, kes uurisid välja selle, millest arreteeritud ülekuulamistel ei rääkinud. Selliseid „peibutusparte” kasutatakse ka tänapäeval.
Poliitiliste süüdistuste uurimine põhines juba algusest peale agentide ja provokaatorite sokutamisel vastase ridadesse. Tegelikku kohtulikku uurimist ei toimunudki, selleks polnud ei aega ega oskusi, seetõttu nõuti uurijatelt, et nad saavutaksid süüaluselt ülestunnistuse. Pealekaebajaid, informeerijaid ja salaagente peeti uurimise peamisteks vahenditeks.
Dzeržinski ei pidanud Tšekaad eriteenistuseks, poliitiliseks politseiks ega vastuluureametiks. Tema nägi selles erilist organit, millele on antud õigus vaenlasi hävitada. Ta kirjutas: „Tšekaa töötajad on revolutsiooni sõdurid, nemad ei saa tegutseda spioonide ega jälitajatena: sotsialistid selliseks tööks ei sobi. Tšekaa taolist võitlusorganit ei saa panna täitma politsei ülesandeid. Õigus maha lasta on Tšekaa jaoks erakordselt tähtis.”
Tšekaa kohalike organite konverentsil, mis toimus 12. juunil 1918, võttis partei fraktsioon vastu järgmise otsuse:
„1. Tuleb kasutada salajasi kaastöölisi.
2. Monarhistide, kadettide, parempoolsete esseeride ja menševike silmapaistvad ja aktiivsed juhid tuleb käibelt kõrvaldada.
3. Tuleb võtta arvele ja hakata jälgima kindraleid ja ohvitsere, võtta vaatluse alla Punaarmee, selle juhtivkoosseis, ka klubid, ringid, koolid jne.
4. Silmapaistvad ja ilmselgelt kindlaks tehtud kontrrevolutsionäärid, spekulandid, röövlid ja altkäemaksuvõtjad tuleb maha lasta.
5. Provintsis tuleb tõkestada kodanliku, kokkuleplasliku ja bulvariajakirjanduse levik.
6. Teha ettepanek KK-le kutsuda Petrogradi Tšekaa juhi kohalt tagasi sm. Uritski, asendada ta kindlameelsema ja otsustusvõimelisema seltsimehega, kes suudaks kindlalt ja vankumatult järgida nõukogude võimule ja revolutsioonile hukatuslike vaenulike elementidega halastamatu võitlemise ja nende elementide kõrvaldamise taktikat…”
Moissei Solomonovitš Uritski, kelle kõrvaldamist Petrogradi Tšekaast parteilastest tšekistid taotlesid, oli bolševike seas väga lugupeetud isik. Ta oli hulk aastaid vanglas ja asumisel olnud, emigratsioonis oli ta olnud lähedalt seotud Trotskiga.
25. oktoobril 1917 määrati Uritski komissariks välisministeeriumi juurde. Juba järgmisel hommikul saabus ta välisministeeriumisse ning vestles diplomaatidega. Diplomaatiaga tegeles ta siiski vaid paar päeva, ta määrati uude ametisse, juhtima Venemaa Asutava Kogu valimiste korraldamise erakorralist komisjoni. 1918. aasta veebruaris kinnitati ta Petrogradi revolutsioonilise kaitse komitee liikmeks, märtsist juhtis ta Petrogradi Tšekaad.
Uritski oli üks väheseid bolševikke, kellele töö Tšekaas oli vastumeelne, ta ei tahtnud võtta endale represseerimise pattu, erinevalt tšekistide juhtide järgnevatest põlvkondadest, kes olid oma tegevuse üle uhked. Saanud Petrogradi Tšekaa etteotsa, saavutas ta kohe, et võeti vastu otsus, mis keelas isegi nende inimeste mahalaskmise, kes olid toime pannud väga raskeid kuritegusid. See põhjustaski tema kolleegide rahulolematuse.
Umbes kuu aega hiljem laskis üliõpilasest esseer Leonid Kanegisser Uritski maha. Järgmisel päeval, 30. augustil 1918, tulistati Moskvas Leninit, pärast seda, kui ta oli esinenud Michelsoni tehase juures korraldatud miitingul.
Kahtlusalune võeti kinni sündmuspaigal. See oli 28-aastane Fanja Roidman, noor naine silmapaistva revolutsioonilise elulooga. Kuueteistkümneaastasena oli ta liitunud anarhistidega ja võtnud endale uue perekonnanime – Kaplan. 1906. aastal oli ta korraldanud Kiievis pommiplahvatuse, sai seal ise haavata ja mõisteti alatiseks sunnitööle.
Juurdlus lõpetati rekordiliselt lühikese ajaga. Kaplani süüs ei kahelnud keegi. Kremli komandant Malkov isiklikult laskis ta maha. Naise surnukeha põletati. Viimastel aastatel on hakatud kahtlema Kaplani osavõtus atentaadist Leninile. Ekspertide arvates ei oleks poolpime naine kuidagi suutnud Leninile pihta saada. Ka jäi kindlaks tegemata, kelle ülesandel ta tegutses.
Vaatamata katsetele korraldada uus juurdlus, jäid selle kallaletungi tegelikud asjaolud lahendamata saladuseks, samamoodi nagu president John Kennedy tapmise asjaolud. Võib ju olla, et Fanny Kaplan Leninit tõepoolest tulistas. Kuid tõde pole enam võimalik kindlaks teha…
Pärast Uritski tapmist ja atentaati Leninile kuulutati välja punane terror. Pealegi olid Inglise väed juba 4. augustil 1918. aastal Arhangelskis maabunud. Ka see sundis bolševikke rakendama kõige karmimaid vastuabinõusid.
Seejärel lasti Petrogradis maha 500 inimest, teist samapalju võeti pantvangi. Pantvangide nimekiri avaldati ajalehes Krasnaja Gazeta 1918. aasta septembris ilmunud artiklis „Vastus valgele terrorile”.
Petrogradi Nõukogu otsustas: „Aitab sõnadest: me anname oma juhid tööliste ja punaarmeelaste kaitse alla. Kui meie juhtide peast langeb kas või üks juuksekarv, siis me hävitame need valgekaartlased, kes on meie käes, me hävitame kogu kontrrevolutsiooni juhtkonna.”
Krasnaja Gazeta kirjutas: „Vana ohvitserkond, see valgekaartlike ülestõusude põhiline kaader, ei ole kuigi arvukas. Ja kui revolutsioon nõuab ning kui vana ohvitserkond ei loobu arututest katsetest saada tagasi oma privileege ja tsaari, siis see hävitatakse täielikult, välja arvatud need vähesed ausad ohvitserid, kes on lõpetanud nendega suhtlemise.”
Siseminister Grigori Petrovski saatis kõigile kohalikele võimuorganitele telegrammiga ringkirja: „Massilise terrori rakendamine kodanluse vastu on seni jäänud vaid sõnadeks. Tuleb teha lõpp tölplusele ja lohakusele. Sellele kõigele