oma ülesandeid, ei midagi rohkemat.
Pärast Dzeržinski surma tehti OGPU-le ülesandeks võidelda Trotski ja opositsiooni vastu. Selles asjas Menžinski alluvad vahendeid ei valinud. Korraldati ka kõige ehtsam provokatsioon.
OGPU agent, keda hiljem kõigis dokumentides nimetati Wrangeli armee endiseks ohvitseriks, sai ülesande sõlmida lähedased suhted mehega, kes töötas selles trükikojas, kus opositsioon trükkis oma materjale.
Kord tuli kellegi Trotski lähikondlase juurde mees, kes pakkus võimalust paljundada opositsiooni dokumente hektograafil: enne koopiamasinate leiutamist oli see vägagi väärtuslik pakkumine. Kuid kohe oli jaol ka OGPU, ja selgus, et heasoovija olevat olnud endine Wrangeli ohvitser. Trükikoda likvideeriti viivitamatult.
Poliitbüroo ja partei Keskkontrollkomisjon (partei inkvisitsioon) teatasid kogu riigile, et trotskistid on seotud valgekaartlike emigrantide ja kontrrevolutsionääridega. Opositsionääre süüdistati organisatsiooni loomises, mis kavatseb korraldada sõjaväelist riigipööret. See polnud enam parteisisene vaidlus, vaid riigivastane kuritegu.
Opositsioon nõudis, et see laim kummutataks. OGPU esimees Menžinski tunnistas, et „Wrangeli ohvitser” oli tegelikult OGPU agent. Ka Stalin teadis seda. Kuid nagu märgiti opositsiooni liidrite avalduses, tegu oli tehtud: legend „Wrangeli ohvitserist” oli liikvele lastud ja mõjutas miljoni parteilase ja kümnete miljonite parteitute teadvust.
1927. aasta oktoobris kõrvaldati Zinovjev ja Trotski keskkomiteest, nende mõttekaaslased heideti parteist välja. 1927. aasta lõpuks oli opositsioon purustatud. Aasta jooksul saadeti kõik silmapaistvamad opositsionäärid, kokku umbes sada viiskümmend inimest, Moskvast välja, riigi kaugematesse piirkondadesse, OGPU järelevalve alla. 1929. aastal kästi Menžinskil korraldada Trotski väljasaatmine Venemaalt.
20. detsembril 1920. aastal kirjutas Dzeržinski alla käskkirjale nr. 169 „Tšekaa välismaa osakonna loomisest”:
„1. Kujundada ümber Tšekaa eriosakonna välisosakond ja moodustada Tšekaa välismaa osakond.
2. Kõik Tšekaa eriosakonna välisosakonna töötajad, inventar ja toimikud anda üle organiseeritavale Tšekaa välismaa osakonnale.
3. Tšekaa välismaa osakond allutada eriosakonna ülemale sm. Menžinskile.
4. Tšekaa välismaa osakonna ülema ajutiseks kohusetäitjaks määrata sm. Davõdov, kes peab nädala jooksul esitama presiidiumile kinnitamiseks välismaa osakonna ametikohtade loetelu.
5. Käesoleva käskkirja avaldamisest alates tuleb kõigil Tšekaa osakondadel korraldada suhteid välismaaga, välisasjade rahvakomissariaadiga, evakuatsioonikeskusega ja Kominterni bürooga ainult välismaa osakonna kaudu.”
Menžinski oli juhtinud luuret selle tekkimise hetkest alates, seda enam, et 1923. aasta 18. septembril kinnitati ta GPU esimehe esimeseks asetäitjaks. Dzeržinski tegeles sel ajal üha rohkem majandusprobleemidega, jättes GPU oma asetäitjate hooleks.
Vjatšeslav Menžinski etendas olulist rolli selleski, et Nõukogude luure muutus 1920.–1930. aastail maailma tugevaimaks luureks.
Tšekaa luure eelis seisnes selles, et esiteks tulid sinna tööle suurte kogemustega inimesed – bolševikud, kes olid põrandaaluse tegevuse, konspiratsiooni, tsaaripolitseiga võitlemise ja vanglas viibimise tõttu saanud hea ettevalmistuse. Teiseks, nõukogude luurajate esimene põlvkond koosnes inimestest, kes olid kas välismaal sündinud või seal pikemat aega elanud: nad tundsid ennast välismaal nagu kodus või siis olidki seal sõna otseses mõttes kodus.
Ja lõpuks kõige tähtsam. Enne Nõukogude Venemaa tekkimist oldi arvamusel, et luuret ja vastuluuret on tarvis vaid sõja ajal, rahu ajal need koondati ja piirduti tavalise politseiga.
Pärast lüüasaamist Esimeses maailmasõjas lakkasid Saksamaa eriteenistused üldse olemast. USA-l polnud enne Teist maailmasõda luureteenistust, inglaste abiga hakkasid nad seda looma alles pärast sõja algust. Inglased ise olid oma luure imepisikeseks koondanud, sama olid teinud ka prantslased. Ning ainult Tšekaa aparaat ja nõukogude sõjaväeluure kasvasid nagu pärmi toel. Sellega on seletatavad ka nõukogude luure edusammud 1920.–1930. aastail.
Ükski teine riik ei kulutanud luurele nii palju raha ega energiat. Nõukogude Venemaa pidas ju ennast peaaegu kogu maailmaga sõjajalal olevaks, seepärast peeti loomulikuks pidada põrandaalust sõda kogu maailmas.
Nõukogude luurajate esimene põlvkond koosnes idealistidest, kes olid pühendunud maailmarevolutsiooni ideele. Nemad ei astunud luuresse selleks, et välismaale pääseda. Nad teenisid üritust, mida nad pidasid üllaks. Esialgu pöördusid nad abi saamiseks oma loomulike liitlaste, välismaa kommunistlike parteide poole, kuid taipasid peagi, et avalikult tegutsev kompartei liige agendiks ei kõlba: ta on politseis arvel, tal puudub võimalus märkamatult tegutseda.
Seejärel hakkasid nõukogude luure värbajad tegelema agentide „kasvatamisega” vasakpoolsete vaadetega perspektiivsete noorte hulgast. Noortel, kes olid valmis koostööks, soovitati oma tõelisi seisukohti varjata ja püüda pääseda riigiameteisse, soovitavalt eriteenistustesse.
Niisuguseid ideelisi vabatahtlikke oli vähevõitu, seetõttu otsiti ka agente, kes olid nõus töötama raha eest.
Ilmselt taipasid nõukogude luure värbajad esimestena, kui mugav on leida agente homoseksualistide seast. Esiteks oskasid nood saladusi hoida, kuna olid sunnitud elama kaksikelu. Teiseks, nad leidsid oma homoseksuaalsest vennaskonnast kergesti inimesi, kes luurele huvi pakkusid: voodis on võimalik saada teada mis tahes saladusi. Kolmandaks, just homode hulgas olid sotsialistlikud ideed küllaltki levinud. 1930. aastail nimetati Inglismaal vasakpoolsete vaadetega homoseksualistide kooslusi koguni Hominterniks.
Selliste inimeste väärtust taipas luure siis, kui sai kasutada ühe oma kuulsama agendi, Kim Philby sõbra ja võitluskaaslase Guy Burgessi teeneid. Burgessi esimene ülesanne oli värvata Briti sõjaministeeriumi ametnik. Ta tegigi seda, sõlminud värvatavaga intiimsed suhted.
Nõukogude luure veteranid on südamest solvunud, kui Philbyst ja tema sõpradest ei räägita suurima vaimustusega. Professionaalselt tasemelt oli Philby tõesti geenius – selles pole kahtlust. Kuid Nõukogude välisluure arhiivis olevad originaaldokumendid ei näita Philbyt ja tema sõpru mitte kõige paremast küljest.
Neil olid sügavad kompleksid, põhjusteks seksuaalsed hälbed, süüfilis, mis tol ajal oli raskesti ravitav, perekonnaprobleemid, solvumistunne kogu maailma vastu, kuna neid ei hinnatud ega tunnustatud, takistused karjääri tegemisel, salajane soov ümberkaudseid valitseda – need olidki põhjused, mis tõid terve hulga noori inglasi Moskva värbajate võrku. Soovimata tõele silma vaadata, leidis kogu see seltskond rahulolu mõttest, et nad teenivad üllast üritust.
See oli kummaliste, võimekate ja originaalsete inimeste maailm. Nad olid romantikud, kes kõhklusteta tapsid hiljutisi kolleege. Omakasu taotlemata võltsisid nad rahatähti. 1920.–1930. aastad oli aeg, mil luuresse mindi ka teravaid elamusi otsima, põgeneti igapäevase halluse ja igavuse eest. See oli meeste õilis meelelahutus, mis oli põnevam kui jaht kiskjatele!
Venemaa luure ajaloo alguseks peavad spetsialistid Ivan IV Saadikute Prikaasi, mille tsaar asutas 1549. aastal, kui ei tehtud veel vahet diplomaatia ja luure vahel. Ivan Groznõi ajal algasid juba ka repressioonid luurajate vastu: 1570. aastal hukati julmalt djakist saadik Ivan Viskovatõi, keda kahtlustati reetmises ja vandenõus trooni vastu. Ometi oli Viskovatõi endale osavalt hankinud „mõjutusagente”, keda alles hiljuti nii väga kartis KGB esimees Vladimir Krjutškov.
Tsaar Aleksei Mihhailovitš moodustas Salajase Prikaasi, millele allutati ka luuretegevus. On huvitav, et juba üsna pea hakkas Salajane Prikaas osutama teeneid tsaari perekonnale, täpselt samuti nagu KGB. Eriteenistuse ülem, kellel tookord ei olnud küll kindrali aukraadi, sest ta oli vaid lihtne djakk, saatis tsaari nii jahiretkedel kui ka palvetamise ajal. Täpselt samuti nagu Jeltsini ihukaitse ülemal kindralleitnant Aleksandr Koržakovil, oli ka djakil õukonnas erakordne mõju – ta isegi kirjutas tsaari eest ukaasidele alla.
Aleksei Mihhailovitši ajal põgeneti ka esimest korda