Üle poolteise aastakümne tegutses ta erinevate nimede all Belgias, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.
Tema kõige edukam ettevõtmine oli Venemaa Üldsõjaväelise Liidu (ROVS) juhi, endise valgete kindrali Kutepovi röövimine. Seda endiste valgekaartlike ohvitseride organisatsiooni peeti Moskvas kõige ohtlikumaks. Serebrjanski röövis Kutepovi 1930. aasta jaanuaris lausa Pariisi kesklinnas. Selle eest autasustati teda Punalipu ordeniga. 1936. aastal sai ta tookord veel väga haruldase Lenini ordeni.
Pärast seda, kui siseasjade rahvakomissariks oli saanud Lavrenti Beria ja Lubjankal oli alanud suurpuhastus, pandi Serebrjanski 1938. aastal vangi. Vanglas istus ta kolm aastat. 1941. aasta juulis mõistis Ülemkohtu sõjaväe-kolleegium ta surma. Kuid teda ei jõutud maha lasta – asjasse sekkus Sudoplatov. Ta veenis Beriat, et see vabastaks Serebrjanski kui osava terroriaktide korraldaja. Augustis amnesteeris NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium Serebrjanski ja lasi ta vabadusse.
Kogu sõjaaja teenis Serebrjanski Sudoplatovi käe all NKVD-NKGB neljandas (diversioonide) osakonnas, ta jõudis polkovniku auastmeni ja sai veel kaks ordenit. Pärast sõda arvati ta reservi. Kui Beria 1953. aastal jälle julgeolekuorganite etteotsa sai ning Sudoplatov hakkas oma mehi kokku koguma, tuli talle meelde ka Serebrjanski. Ta võeti tööle MVD teise osakonda. Paar seal töötatud kuud läksid talle kalliks maksma.
Pärast Beria mahalaskmist arreteeriti ka Serebrjanski. NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 1941. aasta augustis tehtud otsus tühistati – jälle kerkis tema pea kohale surmaoht. Kuid tema mahalaskmisega ei kiirustatud, alustati hoopis uut juurdlust. Siis aga suri Serebrjanski Butõrka vanglas.
Tema asetäitja oli Naum Eitingon, seesama mees, kes hiljem organiseeris Trotski tapmise. Serebrjanski rühmas oli kokku kakskümmend operatiivtöötajat ja kuuskümmend põrandaalust agenti.
30. juulil 1926, kolm päeva pärast Dzeržinski surma, määrati Vjatšeslav Menžinski OGPU esimeheks, selles ametis püsis ta kaheksa aastat.
Trotski on meenutanud:
„Menžinskit, kes oma paberites tuhnis, ei pannud keegi tähelegi. Alles pärast seda, kui Dzeržinski oli läinud pahuksisse oma asetäitja Unschlichtiga, võttis ta parema kandidaadi puudumisel asetäitjaks Menžinski. Kõik kehitasid vaid õlgu.
„Keda mul siis veel võtta oli?” õigustas Dzeržinski ennast. „Mitte kedagi!”
Kuid Menžinski kandidatuuri toetas Stalin. Ta pooldas üldse selliseid töötajaid, kes said poliitiliselt eksisteerida vaid võimuaparaadi armust. Menžinskist saigi Stalini ustav vari GPU-s. Pärast Dzeržinski surma ei saanud temast mitte ainult GPU ülem, vaid ka keskkomitee liige. Bürokraatia ekraanil võib ka armetu inimese vari tunduda ehtsa inimesena.”
Menžinski oli nagu varemgi alati viisakas ja delikaatne. Kuulanud ära järjekordse alluva raporti, ulatas ta viisakalt käe ja päris: „Tervist, kuidas elu läheb?”
Menžinski õde Ludmilla töötas hariduse rahvakomissariaadis, mõnikord pöördus ta venna poole ja aitas arreteerituid vabastada: tol ajal veel sai mõjukate inimeste abiga mõnd õnnetut päästa.
Menžinski ise oli tihti haige, isegi Lubjankal võttis ta mõnikord külastajaid vastu lamades. See ei tekitanud kelleski imestust.
Kirjanik Ilja Ehrenburg kirjutas, et 1920. aastal otsustas ta sõita Pariisi. Ta täitis välisasjade rahvakomissariaadis vajaliku ankeedi. Paari nädala pärast kutsuti ta Tšekaasse ja teda hoiatati: „Sisenege peauksest, minge seltsimees Menžinski jutule.”
„Vjatšeslav Rudolfovitš oli haige ja pikutas imelühikesel kušetil,” meenutas hiljem Ehrenburg. „Ma kartsin, et ta hakkab minu käest uurima, kas ma pole mitte Wrangeli meestega seotud, kuid tema rääkis, et mäletab mind veel Pariisis elamise ajast, küsis, kas ma ikka veel luuletusi kirjutan. Ma vastasin, et tahan kirjutada satiirilist romaani. Kuna jutt pöördus kirjandusele, jagasin temaga oma kahtlusi: avaldatakse liiga palju labaseid luuletusi, aga Blokilt pole midagi ilmunud…
Menžinski naeratas, vahetevahel aga noogutas või kergitas kulmu…”
Lahkumisel ütles Menžinski Ehrenburgile: „Meie laseme teil minna. Aga mida teile ütlevad prantslased, seda ma ei tea…”
Ilja Ehrenburg saigi passi. Ta ei teadnud, et just Menžinski otsustas juba aasta pärast ka Aleksandr Bloki saatuse.
1921. aasta juulis pöördus hariduse rahvakomissar Lenini poole palvega, et raskesti haige luuletaja Aleksandr Blok lastaks välismaale ennast ravima. Lenin küsis eriosakonna ülema Menžinski arvamust.
Menžinski vastas juba samal päeval: „Blok on luuleline natuur, kui mõni asi jätab talle halva mulje, võib ta täiesti enesestmõistetavalt kirjutada luuletusi meie vastu. Minu arvates ei maksa teda välja lasta, parem luua talle head elutingimused mõnes siinses sanatooriumis.”
Kuni arutati, mida Blokiga teha, suri kuulus luuletaja 1921. aasta 7. augustil.
Praegu tundub meile, et tõeline terror eksisteeris vaid kodusõja ajal ja puhkes uuesti alles 1937. aastal. Kuid nii see ei ole, terror algas kohe pärast revolutsiooni ja lõppes alles 5. märtsil 1953 – pärast Stalini surma.
1927. aasta sügisel saabus Moskvasse kuulus prantsuse kirjanik Henri Barbusse, kes tundis sümpaatiat Nõukogude Venemaa vastu. 16. septembril kohtus ta Staliniga. Barbusse küsis: „Kuidas ma saaksin tegutseda lääne ajakirjanduses levitatavate teadete vastu, et NSV Liidus eksisteerib punane terror?”
Stalin selgitas kõike väga lihtsalt:
„Spioonide mahalaskmine, see pole mõistagi punane terror. Meil on tegemist spetsiaalsete organisatsioonidega, mille baasid on Inglismaal ja Prantsusmaal… Neid organisatsioone finantseerivad nähtavasti kapitalistid ja Briti luure…
Hiljuti arreteeriti meil väike rühm, kuhu kuulusid aadlikest ohvitserid. See rühm kavatses mürgitada kõik Nõukogude kongressi delegaadid – kolm kuni viis tuhat inimest. Eesmärk oli lämmatada gaasiga kogu kongressisaal. Kuidas niisuguste inimeste vastu võidelda? Vangla neid ei hirmuta, ja siin on ju tegemist lihtsalt inimelude säästmisega. Kas hävitada üksikud isikud aadlike ja kodanluse hulgast… või lasta neil hävitada sadu, võib-olla isegi tuhandeid inimesi.”
1927. aasta 10. mail tapeti Varssavi raudteejaamas Nõukogude suursaadik Poolas Pjotr Voikov.
„Vastuseks lasti meil maha kakskümmend valgekaartlast,” seletas Stalin Barbusse’ile. „Töölised olid sellega väga rahul, kuid ütlesid, et vähevõitu, meil liigub selliseid parasiite veel palju ringi…
Tuleks esitada küsimus, kelle vastu on surmanuhtlus sihitud. Kes on surmamõistetute nimekirjades? Ainult aadlikud, vürstid, tsaari kindralid ja ohvitserid, kes sõdisid nõukogude võimu vastu. Väga harva, ma ei oska isegi öelda, millal viimati, on neis nimekirjades olnud ka ekspluateeritavate klasside esindajaid, võibolla et paar-kolm spiooni… Kui meid süüdistatakse, et me ei kaitse kõiki võrdselt, siis sellele tuleks vastata, et me pole kavatsenudki seda teha. Me kuulutame ju avalikult, et meil on klassivõim.”
Stalin oli osav sõnaseadja, ta valetas avalikult, vaadates vestluskaaslasele silma. Juba ammu lasti maha ja saadeti laagritesse töölisi ja talupoegi, iga aastaga üha rohkem… Oma jao said loomulikult ka „ekspluataatorlikud klassid”. Kõigis asutustes käisid lakkamatud puhastused: võõraid elemente kihutati armutult minema.
Puhastuse alla sattunud olid jaotatud kategooriateks. Kolmandasse kategooriasse arvatutel oli keelatud töötada mingis kindlas paigas. Teise kategooria isikud ei leidnud enam üldse tööd, see aga tähendas, et nad jäid ka leivakaartidest ilma ja nad ei tohtinud hääletada.
Sellesse kategooriasse sattus ka Konstantin Stanislavski, kui kellelgi tuli meelde, et ta on kaupmehe poeg. Kuid tema pääses kergemalt. Moskva Kunstiteatri rajaja õigused ennistati. Vähemtähtsate kodanike käsi käis palju halvemini.
Endine keskkomitee liige ja endine partei Moskva linnakomitee esimene sekretär Nikolai Jegorõtšev jutustas:
„Minu vanaisa oli kõige rikkam mees Mitino külas, praegu on see juba üks Moskva mikrorajoon. Ta ehitas