varasemate tegude eest veeretati oma eelkäijatele. Inimestele aga näis, et kõige hullem on möödas, et lõpuks ometi on ametisse saanud õiglased inimesed, kes löövad korra majja. Ježovi ajal julgeolekuorganites toimunud hoogtöö ja tormamine asendus Beria ajal plaanipärase puhastusega.
Vassili Berežkov, kes kirjutas raamatu Leningradi julgeolekuorganite juhtidest, tsiteerib julgeolekukomitee Pihkva ringkonna parteisekretäri Ignatovi kirja partei oblastikomitee esimesele sekretärile Ždanovile: „Pihkva ringkonna NKVD osakonna ülem Karpov ja tema alluvad pole teinud enda jaoks mingeid KK otsusest tulenevaid järeldusi… Selle asemel et organiseerida halastamatut võitlust kõigi NSV Liidu vaenlaste vastu, on nemad nõrgendanud, et mitte öelda lõpetanud võitluse rahvavaenlaste vastu… Kui ajavahemikul 17. septembrist kuni 18. novembrini 1938 paljastati ja arreteeriti 1193 inimest, siis 18. novembrist 1938 kuni 14. jaanuarini 1939 arreteeriti ainult 12 rahvavaenlast.”
Stalinile meeldis, kuidas Beria igasuguseid probleeme lahendas. Juht tegi talle ülesandeks teha lõpp kuritegevusele pealinnas. 1940. aasta veebruaris pöördus Beria Stalini poole ettepanekuga:
„1. Arreteerida ja saata erinõupidamise otsusega kuni kaheksaks aastaks parandusliku töö laagritesse umbes 5000–7000 Moskvas ja Moskva oblastis elavat kuritegelikku elementi.
2. NSV Liidu Ülemkohtu sõjaväekolleegiumi otsusega lasta maha 300 elukutselist bandiiti ja röövlit, keda on korduvalt karistatud…” Ettepanek võeti vastu.
1939. aasta märtsis toimunud partei XVIII kongressil, mis oli viimane kongress enne sõda, valiti Beria poliitbüroo liikmekandidaadiks. Kongressil rääkis Stalin rahulolevalt, et viie aastaga on riigis juhtivatele ametikohtadele edutatud üle poole miljoni uue töötaja.
1939. aastal oli keskkomitee nomenklatuuris kokku umbes 33 000 inimest – alates rahvakomissaridest ja lõpetades tehastes ja ehitusobjektidel tegutsevate KK partorgidega. Pooled neist sattusid nomenklatuuri hulka suure terrori aastatel.
Selle aja jooksul vahetus üheksa kümnendikku oblasti- ja kraikomiteede ning rahvusvabariikide keskkomiteede esimestest sekretäridest. Edutati noori töötajaid, kes alles hiljuti olid parteisse astunud. Tühistatud olid varasemad piirangud, mis eeldasid et kõrges ametis töötamiseks pidi kandidaadil olema soliidne parteistaaž. Noored mehed, kel polnud märkimisväärset haridust, tegid peadpööritavat karjääri, seetõttu toetasid nad repressioone, mis vabastasid neile tee ülespoole.
Stalin ei usaldanud vanemat põlvkonda ega pidanud seda töövõimeliseks. Uue põlvkonna ametnikud olid aga kõige eest tänu võlgu Stalinile, nad olid talle ustavad, olid energilised ja tahtsid tõestada oma kõlbulikkust.
Välisluure polkovnik Vladimir Barkovski, kellel oli oluline roll aatomispionaažis ja kes 1996. aastal sai Vene Föderatsiooni kangelase aunimetuse, meenutas ajaleheintervjuus, kuidas ta enne sõda NKVD erikooli lõpetajana esimest korda Beriat nägi: „Beria võttis koolilõpetajad vastu, ta rääkis meile umbes viis minutit. Ma lootsin näha midagi võimsat, kuid laua taga istus väikest kasvu mees, kes kandis raamideta näpitsprille, meenutades vanema põlve vene intelligenti, kuid oli väga enesekindla olemisega. Ta ütles meile, et me peame õigustama kodumaa, valitsuse ja seltsimees Stalini usaldust.”
Kirjanik Korneli Zelinskilt on säilinud väga huvitavad mälestused vestlustest Aleksandr Fadejeviga. Need avaldati perestroika ajal ilmuma hakanud dokumendikogumiku „Minuvšeje” (Möödanik) viiendas köites.
Nõukogude Kirjanike Liidu peasekretär oli partei peasekretäri Stalini juures erilises soosingus. Ta meeldis Stalinile ka inimesena.
Fadejev rääkis, et kui ta oli olnud 1937. aastal külalisena Gruusia KP kongressil, saatis ta pärast seda Stalinile kirja, milles kritiseeris sealse esimese sekretäri Beria kultust. Beria ei unustanud seda. Möödus mõni aeg, ja Lavrenti Pavlovitšist sai siseasjade rahvakomissar. Arreteerimised aina jätkusid. Fadejev oli väga lojaalne mees, kuid aeg-ajalt püüdis ta astuda välja kellegi kaitseks nende hulgast, keda ta hästi tundis ja armastas.
Stalin ütles talle:
„Kõik teie kirjanikud on nagu mingid pirtsakad piigad. Käimas on ju karm võitlus. Sa tead ju isegi väga hästi, kui suurt vaeva partei ja valitsus näevad, et tabada kõiki neid, kes sotsialismi ehitamist kahjustavad ja sellele vastu hakkavad. Selle asemel et riiki abistada, olete teie täis upsakust, kirjutate aina kaebusi.”
Ja ometi astus Fadejev välja ühe arreteeritud naisterahva kaitseks, keda ta hästi tundis. Möödus paar nädalat, enne kui talle vastati. Talle helistati koju:
„Kas seltsimees Fadejev?”
„Jah.”
„Lavrenti Pavlovitš luges isiklikult läbi kirja, mille te talle saatsite ja kontrollis seda asja. Inimene, kelle eest te olite nõus vastutama oma parteipiletiga, sai karistada õiglaselt. Peale selle palus Lavrenti Pavlovitš – teiega räägib tema abi – mul teile edasi öelda, et ta on hämmastunud, et teie kui kirjanik tunnete huvi asjade vastu, mis ei kuulu üldsegi teie kui kirjanike liidu juhi ja kirjaniku ülesannete hulka.”
Seejärel pani Beria sekretär vastust ootamata telefonitoru käest.
Fadejev tegi järelduse: „Mulle anti kõvasti nina pihta.”
Kuid Beria ei soovinud siiski juhtkirjanikuga lõplikult tülli pöörata ja kutsus ta endale suvilasse külla. Pärast õhtusööki mindi piljardit mängima. Beria hakkas rääkima sellest, et kirjanike liidus tegutseb suur välismaa spioonide pesa.
Fadejev läks Beriaga tülli, ta seletas, et kirjanikega ei tohi käituda nii, nagu NKVD seda teeb, et nõudmine tegelda pealekaebamisega muserdab inimesi moraalselt.
Beria lausus tigedalt:
„Ma näen, seltsimees Fadejev, et te tahate lihtsalt meie tööd segada.”
Fadejevi sõnul oli tema vastanud väga järsul toonil:
„Ma olen neid teie tegemisi näinud. Nii võib ju kõik kirjanikud rahvavaenlasteks teha.”
Beria sai väga tigedaks. Fadejev valis sobiva hetke, lahkus kähku suvilast ja hakkas Minski maantee poole minema. Siis märkas ta autot, mis oli ilmselt saadetud teda jälitama: „Ma sain aru, et see auto võib mu lihtsalt alla ajada, Stalinile öeldakse aga hiljem, et ma olin purjus.” Fadejev puges põõsastesse peitu, ootas, kuni jälitajad olid kaugenenud ja kõndis seejärel tükk aega, kuni jõudis lõpuks bussipeatusesse…”
Stalinil oli kirglik soov tappa Trotski, kes pärast Venemaalt väljasaatmist oli asunud elama Mehhikosse. Stalin vihkas väheseid nii nagu Trotskit. Selles oli paljugi isiklikku. Trotski põlgas Stalinit kogu hingest, pidas teda keskpärasuseks ega varjanudki oma tundeid.
Lev Trotski oli olnud üks Nõukogude riigi rajajaid. Saatus kinkis talle heldelt nii kuulsust kui ka kuulsusetust, tõuse ja langusi. Ta oli näinud, kuidas täitusid tema kõige julgemad unistused, kuidas ainsa hetkega said teoks tema ideed, ta oli võitja. Ja ta nägi ka kõikide oma lootuste purunemist ja oma karjääri täielikku krahhi.
Kuni Lenin elas, peeti Trotskit parteis meheks number kaks, kes võis pretendeerida ka esikohale. Samal ajal aga hakkas Stalin üha enam arvama, et just tema peab pärast Lenini paratamatut lahkumist hakkama riiki ja parteid juhtima.
Stalin nägi ärritusega, et ümberkaudsed millegipärast ei märka tema väärtusi ja on endiselt vaimustatud Lev Trotski revolutsioonilistest teenetest, sõjalistest edusammudest ning oraatori ja kirjamehe väärtustest.
1917. aasta otsustavatel päevadel käitus Trotski väga mehiselt. Kui Ajutine Valitsus hakkas bolševikke jälitama, pugesid Lenin ja Zinovjev peitu, Trotski aga ennast ei varjanud. Ta arreteeriti ja teda hoiti kaks kuud vanglas, kuid siis tuli ta vabastada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,