ära. Üldse oled sa üks kummaline tüüp. Aega on juba küllalt palju möödas, kas kolm nädalat juba?”
„Kolm ja pool,” parandas Georgi traagilise häälega.
„Võiksid juba maha rahuneda. Ikka nagu põrutada saanud. Aeg ei paranda siis haavu või?”
„Nähtavasti kuidagi aeglaselt.”
„Sellepärast, et sa ise ei tee kuraditki. Mida sa teinud oled? Surnukuurid helistasid läbi? Haiglad ja traumapunktid? Suur asi, tervelt pool päeva kulutasid selle peale. Aga edasi?”
„Ma kirjutan muusikat.”
„Millest see nüüd äkki? Kasutad Agnia äraolekut, kuni vaim peal on?”
„Ma ei saa sust aru.”
„Noh, nii palju kui ma mäletan, tema juuresolekul sa nagu eriti ei kippunud kirjutama.”
„Tema juuresolekul… Ta varjutas kuidagi kõik. Tema oligi minu muusika.”
„Oi, seda pole nüüd küll vaja. Seda räägi kellelegi teisele.”
„Olgu, anna andeks.”
„Lühidalt, aitab depressioonist, jalad selga ja tee midagi.”
„Näiteks mida?”
„Ajud on ka atrofeerunud? Või oli ta ka sinu aju?”
„Lõpeta mu solvamine, mul on praegu niigi raske.”
„Olgu. Käi kõik ta tuttavad läbi.”
„No ei olnud tal mingeid tuttavaid…”
„See pole võimalik, saad aru? Ei ole. Otsi. Tuhni.”
„Sul on lihtne öelda.”
„Aga milles probleem? Tee nii, et sul oleks kerge asja ajada. Tõuse ja kõnni!”
„Kas tohiks veel kord fotot näha?” küsis Marina kärarikkalt suitsu tehes ja jalga häbitult lauale tõstes.
„Palun,” ulatas Jean-Paul foto.
„Nojah, oli vist küll tema. Töötas siin. Aga ainult natuke aega. Aga kuidas te selle peale tulite, et just minuga rääkida?”
„Ma ei tulnud selle peale, mulle lihtsalt soovitati teid,” Jean-Paul naeratas professionaalset naeratust. „Kui klubi põlisasustajannat.”
„Kas te olete kindel, et sõnal „põlisasukas” on olemas naissoo ekvivalent?” küsis Marina. „Miskipärast see ei kõla antud variatsioonis loomulikult. Muide, ma ei hakka selle kallal norima.”
Ta mustad võrksukad, ilmselgelt professionaalse uhkuse objekt, tõmbasid endale kõigi saalis viibivate meeste, see tähendab kahe turvamehe, baarmeni, kes laisalt letti pühkis, lihtsalt igaks juhuks, et mitte kaugele minna ja vajaduse korral vestlusi pealt kuulata, ja Jean-Pauli enda pilgud.
„Ma nagu ses mõttes, et ma küsisin, kes siin kõige kauem on töötanud ja kellel võiks olla hea nägudemälu,” selgitas Jean-Paul. „Administratsioon väitis mulle nagu ühest suust, et see on Marina. Marina Must Vesi.”
„Ühest suust? Tal ju ongi ainult üks suu, sel meie administratsioonil. Kui te tema mehest räägite, siis rahva ees on ta võib-olla tõesti kärarikas, aga muidu mitte. Muidu on ta täielikult allaheitlik introvert, kui te mõistate, millest ma räägin. Istub vaikselt ega paista välja. Naisele vastu ei räägi. Naine valitseb meil siin kõike. Tema ja ainult tema. Aga õigesti on öeldud. Kuidagi ei saa vastu vaielda. Perenaine on küll paras mõrd, aga õiglane. Ja kuidas sa saadki mõrd mitte olla, kui juhid naiskollektiivi. Pole tähtis, on see siis ketrusvabrik või stripiklubi. Mulle tundub, et probleemid peituvad siin pigem indiviidi psühholoogia vallas kui tegevusala eripärades. Aga teile öeldi õigesti. Mul on tõesti hea nägudemälu. Ja teie klienti mäletan ka. Ehkki meie tööpõldu kündis ta väga vähe aega.”
„Kas tohib küsida, miks teil on selline kummaline hüüdnimi?” Jean Paul oli veidi heitunud talle kaela valatud terminite küllusest ja otsustas võtta hingetõmbepausi. „Marina Must Vesi.”
„Noh, ühest küljest on see väga pikk lugu, mille jutustamiseks ei ole praegu lihtsalt aega. Aga teisest küljest on kõik üsna lihtne. Kui on olemas Puhas Vesi, transtsendentne element, kõiksuguste füüsiliste ja kujundlike ümarlauarüütlite ning muude misjonäride püüdluste ja ihaluste objekt, siis selle vastandina peab eksisteerima ka Must Vesi, milles voolab mitmesugune maailma ilgus, mida ainult sel moel saab noosfääri maailmamerre välja viia.”
„Ah niimoodi siis,” poetas ettevaatlikult Jean-Paul, kes ei saanud selle sententsi ühestki sõnast absoluutselt midagi aru.
„Jah. Te võite käsitada seda kui metafoori. Ses mõttes olen ma ise ka metafoor.”
„Ja teie elukutse?”
„Te olete taibukas. Ja asjaolu, et ma töötan siin kõige kauem ja olen, nagu te õigesti märkisite, põlisasukas.”
Marina kohendas uljalt dekolteed. Jean-Paul küsis endalt piinatult juba mitmendat korda, mis suurus see võiks olla? D? E? Igatahes välja nägi väga mõjus.
„Teie tütarlast ma mäletan, nagu ma juba ütlesin. Ta oli siin. Töötas umbes kaks nädalat.”
„Oodake, millal see oli?”
„Üsna ammu juba, paar kuud tagasi vist.”
„Siis te ajate tõenäoliselt midagi segamini. Paar kuud tagasi ta ei olnud veel nii-öelda tagaotsitav. Elas harmoonilist kooselu oma noormehega ega kippunud kuhugi.”
„Nähtavasti mitte siis nii harmoonilist, tuleb välja. Uskuge mind, mul on nägude peale väga hea mälu. Ja üldiselt töötas ta nii, et võib öelda, et ta varjas end kellegi eest. Tuli alles pärast keskööd, kui end tööle vormistas, ei saanud alguses administratsioonile oma mobiilinumbrit anda. Väitis, et talle ei saa kuidagi sellele numbrile helistada, et tekivad probleemid. Meil on sellega range kord, tüdruk peab olema pidevalt kättesaadav, kontakti mõttes, mitte mingis muus. Eliitasutus, saate isegi aru.”
„Saan aru,” noogutas Jean-Paul, ehkki sellistest asutustest ei mõiganud ta absoluutselt mitte midagi ega osanud kuidagi eristada nende elitaarsuse astmeid. „Aga öelge, milleks selline kord?”
„Elementaarsed ärihuvid. On selliseid kliente, kes tulevad vaatama üht kindlat tüdrukut. Nagu balletiaustajad, teate? Nad on tavaliselt üsna rikkad, tihtipeale isegi välismaalased.”
„Kas te tahate öelda, et nad sõidavad oma välisriikidest siia, et meie tüdrukuid vaadata? Lihtsalt vaadata? Esteetilise naudingu pärast?”
„Mõistan, mõistan teie skeptilisust.” Marina Must Vesi heitis kõige sündsusetumal moel ühe jala üle teise ja naeratas Jean-Paulile. „Kõik on palju lihtsam ja ka keerulisem. Ei, nad ei sõida selleks oma riikidest siia. Ma pean silmas, et meil käivad need välismaalased, kes kas elavad siin alaliselt – nõustuge, neid on päris palju – või need, kes käivad siin tihti ärireisidel. Need, kes tunnevad end meie linnas omadena. Mis puudutab nende esteetiliste naudingute puhtust või räpasust, see on igaühe isiklik asi. Võimalik, et sellised asjad saavad kuidagi korraldatud. Aga, uskuge mind, eranditult külastajate ja tüdrukute vahel. Väljaspool klubi territooriumi ja ilma mingi klubipoolse vahendustegevuseta.”
„No hästi. Oletame. Ja need balletiaustajad?”
„Vot nii. Tihti juhtub, et tuleb selline klient, kelle tulekust võidavad ühemõtteliselt kõik. Baar seetõttu, et ta tellib palju ega jälgi arvet. Tüdrukud, mitte ainult see konkreetne, kelle juurde ta tuli, vaid ka kõik teised, kuna polügaamset mehelikku alget pole klient kuhugi võimeline peitma ja on kõigi tantsijate suhtes uskumatult helde. Oma väljavalitu silme all – selle lühikese illusoorse aja jooksul, mil ta suudab end veenda, et nad moodustavad ideaalse paari – ei saa ta olla ihnuskoi tüdruku kolleegide suhtes. Sellised on mängureeglid, kui soovite. Kõik mõistavad neid ja on sunnitud neist kinni pidama. Mees võib olla ihne kus tahes väljaspool seda asutust, see võib olla tema kõige esileküündivam iseloomujoon, võimalik, et just oma kitsidusega teeniski