usku.”
„Ma lihtsalt kindlustan ennast. See on ka üks igasuguse äri põhimõtetest. Igatahes mina olen harjunud nii asju ajama. Kui see ei sobi, võin ma ka mängust välja astuda. Ei midagi erilist.”
„Ei-ei,” kiirustas Arkadi kinnitama. „Ma saan teie põhjustest aru, võimalik, et teie asemel käituksin ma täpselt samamoodi.”
Ta üritas viimast jõudu kokku võttes etendada ärimeest, kes peab lihtsalt läbirääkimisi rahapaigutusest eduvõimalusega äriprojekti, ehkki tema punaseks värvunud nägu ning naudingu eelmaitse, mis mattis hinge ja pani suu kuivama, rääkisid hoopis muust.
„See on teile ka parem,” põhjendas Danil. „Läbikukkumise korral te kaotate raha, aga seda niikuinii. See tähendab, isegi ilma sellise paberita kaotate te läbikukkumise korral raha. See ei tähenda, et ma teile seda ette kuulutan, kuid te peate nõustuma, et kõiki olukordi tuleb ette näha. Teisalt, kui teil on õigus ja teid ootab edu ja teema edasine areng, ei saa mitte keegi peale teie pretendeerida loorberite lõikamisele. Täiesti võimalik, et ma rooman teie juurde ja hakkan anuma oma osa suurendamist, kuid te saate õigustatult jääda järeleandmatuks.”
„Hästi, sain aru.”
„Ja kolmas tingimus on avanss. Kohe ja korralik protsent üldsummast.”
„Palju te tahate?”
Danil viskus jälle kušeti kõrval seisva laua juurde, kirjutas summa salvrätile ja näitas seda Arkadile.
„No on teil alles isu,” krimpsutas too nägu.
„Pole midagi parata.”
„Aga miks te selle kõik kirja panete?”
„Vaadake, mul on selline kummaline harjumus rahasummasid mitte välja öelda. Ei tea, lihtsalt selline harjumus.”
„Lööme käed,” nõustus Arkadi kõhklevalt.
5.
Blutussov oleks nagu vale jalaga ärganud. Ei, selge see, et vale jalaga tavaliselt tõustakse. Kuid Blutussov ei mõelnudki veel tõusma hakata. Tema elu, peab ütlema, ei eeldanudki momentaanset tõusmist. Võis lamada, lakke vaadata ja mediteerida. Tihtipeale just nii sündisid Blutussovil meloodiad. Kuid mitte täna. Täna oli kindel tunne, et ta on ärganud vale jalaga. Vales kohas, valet moodi ja valel ajal. Kuigi midagi ebatavalist ei olnud. Blutussov ärkas omas kodus, tema pea kohal oli seesama kahvatusinine Gželi keraamikat matkiv lagi, mida mööda jalutasid päikesejänkud. Voodi juures seisis eile lõpuni joomata jäänud teekruus, just nagu Blutussovile meeldib, et saaks selle haarata ja tühjaks juua, enne kõiki muid tegevusi, mis ootasid teda sel päeval. See järgnes alati mediteerimisele ja lae vaatlemisele – kruusi haaramine ja eilse magusa tee jääkide ühe lonksuga ärajoomine. Selle külm ja imalavõitu magusus mõjus Blutussovile alati õndsakstegevalt, ta oli valmis elama kogu päeva selle maitsega suus, mis muide kunagi ei õnnestunud, sest nälg võttis võimust ja Blutussov tõusis lõpuks üles, vedas end kööki, loopides laiali oma teele sattuvaid võõraid asju (ta ei teadnud kunagi, kes tema juures parajasti ööbib, ta eriti ei uurinudki seda, inimesed on inimesed), ja praadis endale mürgise munaroa, absoluutselt muretsemata oma imidži või kolesterooli pärast.
Seda muidugi siis, kui tal juba hommikul ei olnud salvestusi, filmivõtteid, intervjuusid. Või kui ei olnud vaja end katkestades tormata lennujaama, et jõuda lennukile, mis viiks Blutussovi ja tema bändi kontserdile kusagile Norilskisse või Nerjungrisse. Muuseas, seda ei juhtunud tihti. Kusjuures sugugi mitte sellepärast, et nõudlus Blutussovi järele puudunuks, seda mitte. Pigem vastupidi: kui näiteks Riia või Praha ei avaldanud just väga tihti soovi teda oma ööklubides näha, siis Norilskis ja Nerjungris võeti ta kahel käel vastu. Norilskil ja Nerjungril polnud võimalik eriti valiv olla. Blutussov aga oli laisk. Aastatega oli ta seda laiskust hellalt kasvatanud ja Norilskisse lendas ainult suurte pühade puhul, kui kokku langes korraga mitu tegurit: omaenda meeleolu, lähenev finantskollaps ja ootamatu himu keskkonnavahetuse järele, mis üha harvemini, aga siiski vanast harjumusest aeg-ajalt veel Blutussovit külastas.
Täna aga oli midagi täiesti valesti. Radikaalselt midagi valesti. Blutussov vaatas lakke ega tundnud midagi. Ei rõõmu algavast päevast, ei rahuldust sügavast üheksatunnisest unest, ei kihelust uue meloodia sünnist, isegi mitte elementaarset uudishimu, kes ometi norskab teisel pool seina nii vastikult kahel häälel.
„Milleks see kõik?” moodustus Blutussovi peas iseenesest küsimus. „Milleks?”
Ta hakkas selle üle mõtisklema. Kõigepealt üritas defineerida mõistet „kõik”. Mida see võiks antud kontekstis tähendada. Tema väljakujunenud elu? Tema suhteliselt ühtlast karjääri? Tema kolme last erinevate naistega, kes praegu elasid mitte ainult erinevates linnades, vaid teatavate ajalooliste kataklüsmide ja tormilise gastrollielu tõttu ka erinevatel kontinentidel. Jah ja ei, vastas Blutussov endale.
Ta kergitas end voodis, vaatas oma paisuvat kõhukest ja tundmatu alkoholiga määritud kardinaid ning küsis juba valjusti: „Milleks see kõik?”
Kõrvaltoas hakkas keegi sebima. Blutussovi korter oli suur, palju ruutmeetreid, prestiižses elurajoonis. Ta hindas mugavust ja pühendas üsna palju aega oma olmetingimuste parandamisele ja seejärel nende parandatud tingimuste säilitamisele. Olgugi, et see sobis halvasti kokku tema anarhilise kalduvusega lasta oma korterisse ööbima kõiki järjest ja keda iganes, mitte ainult ilmetuid siledakarvalisi austajannasid, kes janunesid iidoli hellituste järele, vaid ka mingeid kitarripoisse, keda ta oli kohanud jalakäijate tunnelites ja kes olid teda oma mängu iluga hämmastanud. Loomuliku, tõelise iluga, mis on võimalik ainult siis, kui ei ole mingeid deadline’e, kui ei helista tuhat produtsenti, kes meeleheitlikult kisendavad, et sa oled jumalavallatult hilinenud plaadimaterjali üleandmisega, plaat oleks pidanud välja tulema juba veebruaris, aga vaata, kurat küll, kalendrisse, mida sa seal näed, näed, et on mai, mai, mai, raisk, täies ilus, ja millest sa kogu see aeg mõtlesid, ei saa kee-gi-a-ru! Kui sind ei oota päikeselise Udmurdimaa pealinn ette makstud kontserdiga rehvitehase töölisklubis, kui ei ole vaja sõita pühapäeva hommikul tühermaale, et võtta mudas üles mingit hullult kontseptuaalset videoklippi, sest ainult pühapäeval on režissööril sinu jaoks vaba aega. Ilu ja selgusega, mis on võimalikud ainult siis, kui sa mängid enda jaoks, mitte püüdes sellega elatist teenida, andmata endale aru, et sa ainult seda oskadki teha, mitte „kõige paremini teha”, vaid ainult seda, et ei olegi muud võimalust end ära elatada, rääkimata sellest, et elatada perekonda, mida tegelikult ammu enam ei eksisteeri, kuigi alimente kolme lapse eest kisuvad kolm naist tema käest ilma mingi häbenemiseta.
Temaga juhtus mõnikord nii. Ja ka eile jäi ta tunnelis seisma ja kuulas, kuidas need poisid mängivad: kitarr, bandžo ja marakad, lihtsalt enda jaoks, sest no mida sa seal ikka teenid, mida sulle sinna mütsi sisse ikka visatakse, seda enam, et seda tunnelit läbis ka tipptunnil vaevalt neli inimest kümne minuti jooksul. Põhitegijaks, mis Blutussovit samuti meeldivalt hämmastas, oli bandžomängija, temalt tulid ilmselgelt kõik juhised, mida ja kuidas mängida, kõik need lugemised „one, two, one, two, three, four”, pealekauba mängis ta tihti põhipartiid, mis oli tavatu ja kõrva hellitav. Blutussov jäi seisma ja kuulas neid, naeratades ja muidugi meenutades noorust, kus ta võis endale lubada mängida seda, mida tahtis, mitte koogutada mänedžeride ja publiku ees, kes nõudsid meeleheitlikult miljonite aastate taguseid hitte, mis ajasid Blutussovit ennast juba öökima.
Loomulikult tundsid poisid Blutussovi ära ja oleksid peaaegu kõik ära rikkunud, vahetades pilke ja alustades sakramentaalset „Teed eikuhugi”, hitti, millega Blutussov tungis väikekodanlaste kõrvadesse juba kakskümmend kolm aastat tagasi, kompositsiooni, mis oli juba ammu kandunud joomalauas lauldavate rahvalaulude kategooriasse ja mida Blutussov ise siiralt ja kogu südamest vihkas. Kuid seekord sai ta endast võitu, nii väga meeldis talle bandžomängija ja ka cover’i tegid nad „Teest” enda oma, bandžo järgi, niimoodi armsalt. Blutussov astus ligi ja alustas nendega juttu.
Seetõttu pole midagi imestada, et korteris virvendasid pidevalt mingid võõrad inimesed, kellest suuremat osa ei suutnud ta hommikul meenutadagi. Eile istuti poistega kenasti, tundub nii. Mängiti midagi. Blutussov näitas neile uue