pty-line/>
Olla need, kes me oleme Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992
"Ivar on esimene, kõikidest kohatud eestlastest kõige haritum mees, kes võttis minult hirmu ja ebaluse olla eestlane.”
Ivar Ivaski päevikud. Saateks ja selgituseks
Ivar Ivaski (1927–1992) isik ja töö ei ole Eestis enam täiesti tundmatud. See rahvusvahelise haardega kultuuritegija, luuletaja, toimetaja ja esseist sündis Riias, elas suurema osa oma elust Ameerikas, reisis väga palju Euroopas ja suri Iirimaal. Eestisse jõudis laiem teadmine Ivar Ivaski tööst ja luulest iseseisvuse taastamise järel, kui autor esines Rõngus, Tartus ja Tallinnas. Samal ajal ilmusid ka esimesed intervjuud Ivaskiga ja pikemad artiklid tema kohta. Suurem osa Ivaski esseistikast on ilmunud inglise või saksa keeles ja väljaspool Eestit, nii nagu ka tema mitmes keeles kirjutatud luuletused. Kodumaal on Ivar Ivaski luulest 1990. aastal välja antud valikkogu “Verandaraamat ja teisi luuletusi” ning valik esseesid “Eesti mõtteloo” sarja raamatus “Tähtede tähendust tunda” (2003). Ivaski epistolaariast on Eestis ilmunud kirjavahetus Ants Orasega (“Akadeemia kirjades”, 1997) ning valik Marie Underi kirju talle1. 2006. aastal jõudis lugejateni Ivar Ivaski personaalbibliograafia, millel on koostaja Mari Tarvase ülevaatlik eessõna “Ivar Ivaski tee Rõngust suurde maailma: kodu on keeles ja luules”.
Ivar Ivaski eluloo leiab huviline eelkõige sealt, aga ka luuleraamatu eessõnast ja mitmetest Jüri Talveti artiklitest. Siinkohal toome ära selle peamised pidepunktid, et lugejal oleks lihtsam päeviku konteksti mõista.
Ivar Ivask oli läti ema ja eesti isa laps. Lapsepõlvekodu Riias oli praktiliselt kolmekeelne ja väike Ivar pandi alguses saksa kooli, selle sulgemisel pärast baltisakslaste lahkumist läks ta üle eesti kooli (1939–1940) ja kui nõukogude võimu ajal seegi suleti, siis lõpetas läti põhikooli (1942).
Perekond (ema oli surnud 1937) põgenes Lätist Saksamaale 1944. aastal, Ivar Ivask lõpetas seal gümnaasiumi ja astus 1946. aastal õppima germanistikat Marburgi Ülikoolis. 1949. aasta veebruaris abiellus ta sealsamas romaani keeli õppiva lätlanna Astrīde Hartmanisega, kes Astrid Ivaskina sai tuntud läti luuletajaks. Koos siirduti sama aasta sügisel USA-sse.
Esialgu elasid Ivaskid Minnesotas, kus Ivar Ivask kaitses doktoritöö ja jäi kolledžisse õppejõuks. Germanistiharidusega Ivaski esimene suur kiindumus oli austria kirjandus ning Heimito von Dodereri looming, just viimase eeskujul hakkas ta ise ka päevikut pidama.
1967. aastal kutsuti Ivask Oklahoma Ülikooli professoriks ja ajakirja Books Abroad (aastast 1977 World Literature Today) toimetajaks. Aastakümned ajakirja toimetajana olid viljakad, täis tööd ja reise ning uusi tutvusi üle kogu maailma. Ivaskid reisisid väga palju Euroopas, kus Ivar Ivask armastas linnadest Viini ja maadest Soomet. Päevikus on sellest palju juttu, milliseid tundeid mingi maa või rahvas või kultuur Ivar Ivaskis äratas. 1974. aastal Soomest ette võetud paaripäevane reis Nõukogude Eestisse oli õõvastav kogemus, mis ometi mingil pahupidisel moel näis kinnitavat Ivaski valitud eesti-identiteeti.
Soome oli neile kummalegi Baltikumi surrogaat, kodumaa aseaine; soomlaste seast leiti sõpru aastateks ja neid sai ka füüsiliselt kohata, samas kui eestlased ja lätlased kodumaalt jäid vaid kirjasõpradeks, raamatutest loetud nimedeks ja parimal juhul inimesteks, keda oli korra nähtud.
Muidugi suhtlesid Ivaskid ka kaaspagulastega, nii eestlaste, lätlaste kui leedulastega; Ivar Ivask oli Ameerikas Balti organisatsiooni AABS-i asutajaliige ja paar aastat ka esimees. Ameerika eestlased elasid väga laiali, vahest sellepärast leidis Ivask südamlikumaid kontakte Rootsist, kuhu reisis sagedasti. Ta tegi kaastööd nii Manale kui Tulimullale ja retsenseeris paljusid eesti raamatuid oma ajakirjas.
Ivaskite elu muutus oluliselt 1988. aastal, kui nemad koos kõigi teistega jälgisid NSV Liidu lagunemist ja vabadusvõitlust Baltimaades. 1988. aasta sügisel tegid Ivaskid NSVL Kirjanike Liidu kutsel pika reisi Eestisse, Lätti, Leetu ja Moskvasse, kuhu Ivask kippus Boris Pasternaki ja Peredelkino pärast. 1989. aastal tehti uus kolmekuine reis Soome, Eestisse ja Lätti. Ivar Ivask oli juba 1960. aastate lõpust peale üha rohkem hakanud ka joonistama ja maalima, 1970. aastatel illustreeris ta enda ja Astrid Ivaski luulekogusid ja WLT numbreid ning 1980. aastatel korraldas juba mitmel pool (Helsingis, Stockholmis, Tallinnas) oma kunstitööde näitusi.
Otsus pärast töökohustuste lõppemist Ameerikast mujale kolida sündis pikkamööda, kuid oli küpsenud kindlaks. Koos kaaluti mitmeid võimalusi ja valiti lõpuks Iirimaa. Miks nii, sellele vastab mõnevõrra päevik. Uus kodu leiti Iirimaalt Fountainstownist (Ivask ütles eesti keeles: Allikala), maja nimeks võeti Baltica.
1992. aasta suve lõpul avastati Ivar Ivaskil kõhunäärme kasvaja ja ta suri 23. septembril samal aastal. Urn tema tuhaga maeti Eestisse, Rõngu surnuaeda 15. mail 1993. aastal. Astrid Ivask elas Balticas veel seitse aastat ja kolis siis oma sünnilinna Riiga.
Oklahomas tegi Ivask oma elutöö, tõstes ajakirja, mis käsitles paljude rahvaste kirjandusi, uuele tasemele, ning käivitades kaks suurt algatust – hispaania- ja prantsuskeelse kirjanduse suurautoritele pühendatud nn Puterbaugh’ konverentsid ning kohalike metseenide järgi nimetatud Neustadti kirjandusauhinna.2 Just ajakirja toimetajana, suurepärase suhtlejana ja oma kirjanduslike lemmikute (Heimito von Doderer, Jorge Guillén, Boris Pasternak) loomingu aktiivse propageerijana oli Ivar Ivask aastakümneid rahvusvahelistes kirjandusringkondades tuntud ja respekteeritud tegija, kelle arvamusega arvestati ja kelle mõjuvõimu suureks arvati.
See on taust Ivaski päevikus esile tulevale kirjanduslike nimede tulvale, paljudele reisidele ja esinemistele, millele Ivask pühendas oma kõige viljakamad tööaastad. Sellele järgnes resignatsioon, mille võib kokku võtta Ivaski enda sõnadega päevikus 26. aprillil 1991:
“Meie läheme erru sellepärast, et saaksime olla need, kes me oleme ja mitte midagi muud, nimelt:
Astrid Ivask, luuletaja, ja Ivar Ivask, luuletaja ning maalija.
Paljud inimesed, isegi sõbrad on eelistanud selle asemel näha meis: Mr. and Mrs. World Literature Today, Neustadti auhinna jagajad, minus professor-kirjandusteadlast. Kuna täitsime neid kutselisi ülesandeid nähtavasti küllalt veenvalt hästi, siis levis arvamus, nagu oleksime luuletajad ‘muu kõrval’, mitte peamiselt; luuletamine kepphobusena.”
See ongi Ivaski elu ja vastavalt ka tema päeviku teine, vargsi kasvav ja üha valdavamaks muutuv teema – soov olla ise loominguline inimene, olla ise luuletaja, olla ise kunstnik. Mari Tarvas kirjutab tundlikult neist probleemidest, mida Ivar Ivaski keeleline ja kultuuriline mitmekülgsus kaasa tõi: kui raske oli tal leida eneseväljenduse keelt ja missuguseid kõhklusi elas ta enne läbi, kuni kinnistas oma identiteedi eestlasena. Ise on Ivask oma päevikusse möödaminnes poetanud lause: “Minu eksiil on mitmekordne, sest on mitmemaine.”
Ivar Ivask on kokku avaldanud kümmekond luulekogu eesti keeles ja valikkogud saksa ja inglise keeles. Tuntuimad tema luuleteostest on kaks sarja “Balti eleegiaid”, mille ta kirjutas 1986. ja 1989. aastal inglise keeles ja mida on kokku tõlgitud paarikümnesse keelde.
Ivaski luule on üldiselt olnud helge ja rahulik “mitmekesine impressionism”, nagu kord kirjutas Hellar Grabbi3. “Balti eleegiates” muutub see rahulik deskriptiivsus müütiliste sügavusteni küündivaks rahvaste ajaloo peegelduseks, kuid jääb samas ometi väga isiklikuks. Nii nagu Ivask hindas kõrgelt Juhan Liivi luuletuste “olulist lihtsust”, samamoodi püüab olemusliku, olulise väljendamise poole ka tema enda luule.“Südame süüsid (aastarõngaid) pidi olulise lihtsuse poole: … inimese, suguvõsa, universumi süda kui ruum ja aastarõngad kui aeg; olulisus ontoloogilis-filosoofiliste ja lihtsus poeetikalis-esteetiliste taotluste tähistajana”. Nii on Ivaski luule sisima tuuma sõnastanud täpselt ja sügavmõtteliselt Jüri Talvet4.
Ivar Ivask ise on 1970. aastal kirjutanud:
Kooskõlas kõigega
tasakaalus endaga
lähen ma tasasel sammul siit.
❦
Siinne