tagasi pärast aastat Formosas. 2 nädalad Jaapanis ületasid kõike, mida hiinlased suutsid pakkuda. Äratas minus ellu vana armastust Jaapani vastu. Vanad saarlased tugeva vormitundega – nagu kreeklased, itaallased, hispaanlased, inglased. Taotlevad olulist, lõplikku kuju. Hiina, India, palju Venemaast on aga lõpmatus ise – Aasia: kujuta, voogav kosmiline ürgudu, avaruse tunnetus, lõpmatu ornamentika. Paeluv nagu kaos, mis on aga õigele eurooplasele ohtlik.
Minu saksa raamatukaupmees Marburgis muretses mulle Meriani originaalgravüüri “Revalia 1652”. See ripub nüüd meie elutoas – “Riga 1548” kõrval (Sebastian Münsteri “Cosmographia’st”, Basel 1550). Kange balti kooskõla Kesk-Läänes.
Siin on olnud 26 päeva kuumus +33º–35ºC. Täna sajab vihma, on sügisene tunne.
Lapsepõlv on selguse, valguse, kosmose ilmutus. Tajume kõiki asju nende ürgpuhtuses: leiba, mett, piima, rukkiteri, sügist, kollast ploomi. Siis algab käärimine meis endis. Kaos nooruki sees ja – väljas tema ümber. See on poolpime, videv aeg, korridorid. Küpses meheeas jõuame – kui meil jaksab jõudu – jälle välja kosmilisse valguse valda, seekord aga vanemate kaavituseta. Teine sündimine vaimust. Nooruse vahe- ehk üleminekuaeg hajub, laps annab kätt mehele, ring sulgub, elul on mõtet.
“Eesti Päevalehes”nr. 283 (5. 12. 64) arvustab Helmi Eller minu luulekogu11. See on esimene ilmund arvustus! Ta tõdeb üsna õieti, et: “Aine poolest on see ajatu luule, loodusmuljed peamiselt ja enese kuuluvuse tunnetamine. Teemade valiku ja nendel peatumise põgususe poolest võiks rääkida rännuluulest, lennul tabatud kildudest ja helkidest. Ometi ei ole see rahutu ega rahutuks tegev luule, vaid otse vastupidi – ja selles tundub seisnevat luuledebütandi omapära –, see on väga harmooniline, sisemisest tasakaalust ja õnnetundest lähtunud.” Ja ta lõpetab sõnadega: “Stiil katab mõtet, ei ole poosi ega ülepakkumist. Ivaski luule on intiimne, eneselähedane, aga diskreetselt avalduva tundepõhjaga, vaatlev ja mõtlik. Domineerib vabavärss. Tihedus on silmapaistev.”
Ei oleks julgend oodata nii tunnustavaid sõnu Ellerilt, kes ju üsna kriitiliselt vaatles minu Kangro valikkogu omal ajal “Tulimullas”!12
❦
Ilmar Laabani külaskäik 3. 12. – 8. 12. 64. Ilmar jõudis Põhjapõllule neljapäeval keskööl ja sõitis idarannikule teisipäeva hommikul. Laupäeval pealelõunat kõneles ta St. Olafi kolledžis teemal “Thing or Symbol, Image or Sound? (Trends in Modern European Poetry)”13 ja esmaspäeva õhtul samas poliitilisel teemal “Social Self-Determination and Global Solidarity (A Libertarian Federalist Approach)”14. Mõlemale ettekandele järgnes väga elav diskussioon. Loeng moodsast luulest oli huvitavam, paremini ettevalmistet (esmaspäeva loengut kirjutas ta sama päeva jooksul valmis!). Pühapäeva õhtul esines ta väiksemas kaasmaalaste ringis ettekandega teemal “Tänapäeva eesti luule paguluses ja kodumaal”. Kuna “Eesti Maja” ei luband talle oma ruumides esineda, toimus see üritus Eesti Seltsi esimehe Johannes Talli kodus. Inimesi oli ainult ca. 17. Loeng iseendast oli suurepärane perspektiiv eesti luulele K. J. Petersonist kuni noorluuletajateni kodumaal.
Laaban on kõrge intelligentsiga selge mõtleja, hea kriitik. Vahest ehk liiga idealistlik teoreetik ja liiga armund avangardismi pärast. Tal on suurepärane huumorimeel! [Kohe meeldis Helmut Qualtinger ja Paul Flora talle.] Samal ajal on ta ka suur egoist, kel puudub tähelepanu teiste jaoks, südamlikkust – ühe sõnaga: “külm kala”. See üllatas mind ühe sotsialisti juures! Samuti pole ta eriti meeleline, kuigi ta on sürrealist! Huvitav, väga ergutav inimene kõigele sellele vaatamata. Olen rõõmus, et ta meid külastas ja saime lähemalt tutvuda.
Eile sain siinse üliõpilaste kirjandusliku ajakirja “Campus” numbri (1964–65/4), mis sisaldas Astridi üheksa ingliskeelseid tõlkeid minu eestikeelsest luulest ühes notiitsiga“Tähtede tähenduse”sisust. Eile õhtul toimus samuti minu “autoriõhtu” Minneapolises elavate kaasmaalaste ees – neid oli kogunend 23 väikesesse YWCA ruumi. Kahjuks ei saand ma esineda Eesti Maja suuremas saalis enama rahva ees – solidaarsusest minu kolleegi Ilmar Laabaniga, kellele keelati Eesti Maja (möödund reedel) esinemiseks. Kõnelesin vabalt, ühendades üksikuid luuletusi nii “TT-st”15 kui ka uusi asju autobiograafiliste märkustega, mõtisklustega luulest ja pagulusest. Ettekande alguses kõnelesin lühidalt kahetsetavast vahejuhtumist seoses Laabani külaskäiguga.
Täna tuli Forumi novembri number minu arvustusega šveitsi tänapäeva kirjandusest: “Neue Aussichten für Germanisten”16.
Homme minu 37. sünnipäev.
1965
Vaahersalo: Neljas suvi Soomes
Kolm päeva-ööd rongisõit, et jõuda Vaahersalole – üle Kopenhageni, Stockholmi, Helsinki. Jõudsime kohale 19. 7. ja jäime sinna 18. 8. Jahedad ilmad, vihmane – väljaarvat esimene päikesepaisteline nädal. Siiski nagu kodus! Astrid lõpetas oma lätikeelse luulekogu “Laules sala”17 käsikirja. Mul valmis teise luulekogu kavand – “Päev astub kukesammul”; 24 luuletust kirjutet Soomes! Tähtsamad sarjad “Ávila eleegiad I–IV”, “Soomes ja Saares / Vaahersalo variatsioonid I–XV” ja “Lätile mõeldes I–IV”. Soomest lahkudes puudusid ettenähtud 60. luuletusest ainult!
Ivar Grünthali18 ja ta pere külaskäik, Annekese sünnipäev 13. 8. Punkaharju Seltsi juubelipidu vabaõhumuuseumis; rantakala sööming; Hautalade sõprus, tema puunikerdused. Manneri ja Saarikoski luuletuste lugemine ja Saareste suure sõnaraamatu uurimine (tänu Veljo Grünthalile,19 kes seda Helsingist saatis). Katse “Gespiegelte Erde” Piperi kirjastusele anda Gütersloh vahendusel20. Seente kuivatamine ja söömine. Kalakukka, kalade söömine.
Helsinki
Helsingis Ida Grünthali korteris21. Õhtu Laitiste man. Otava kirjastusest oli kohal Matti Suurpää ja Pekka Lounela, Grünthali tuttavaid. Tornio-restoranis lõunasöök Kauko Kare seltsis. Suur südamlikkus! Tahab minu Soomeainelisi luuletusi soomendada ja kirjastada lasta. Pealkirjaks oleks “Soomes ja Saares”. Tuuli Reijoneniga päälelõuna. Väga rikas ja sügav inimene!
Stockholmis
Nõuk. Eesti raamatute ostmine. Õhtu Under-Adsoniga ja Johannes Aavikuga. Vihmane päev Eduard Tubina seltsis ja õhtu Ott Paju ja tema naise man nende terrass-majas. Paju oli teind väga mõjuva kaanejoonistuse Astridi luulekogu jaoks. Ostsin tema puulõike “Kukk”. Sinasõprus selle väga ehtsa ja südamliku kunstnikuga.
Tagasisõit Kopenhageni, Kölni, Luksemburgi üle. Kölni toomkirik, päev rännates Luksemburgis. 17 tunni hilinemine tagasilennul. New Yorgis 30. 8. Kirjastaja Frederick Ungar’iga läbirääkimised. Õhtul lennukiga juba Bostonis. 22
So. Duxbury & East Orleans (Cape Cod)
1. ja 2. 9. Jorge Guilléni vaatamas East Orleans’is, kuhu meid sõidutas minu endine õpilane Anne Pixley-Flaten. Suvila mere ääres. Guillén kirjutas pühenduse sisse “Del amanecer y el despertar”23 eksemplari, mis haruldust mulle loovutas selle kirjastaja.
Kõnelused Guilléniga
Valladolidis – poeet Francisco Pino. Kuulas minu “Avila eleegiate” tõlkeid ja Astridi “Alhambrat”. Kõneles oma lõpetet “Homenaje” käsikirjast ja näitas seda. See ilmub alles aastal 1967 Veroonas samaaegselt tema koguteose “Aire nuestro’ga”.