et jõuda elu lõppsihile, oma huvile vastavale kutsetööle. Neid ei aeta enam tagant nagu keskkoolis, neid kohustab vaba püüd ja saavutatav siht. Eevi tunneb, kuidas iga sõna rektori suust vastab tema sisetundele. Eevi näeb end ümbritsevaist nägudest, kuidas need sõnad vastavad ka teiste akadeemilisse ellu astujate sisetundele.
Et hoida käed ülikoolitööks vabamad, hakkab Eevi õmblema ainult kodus tükitöö alusel. Kui tulud kipuvad liiga vähenema, võtab ta töötamiseks öödki lisaks ning pigistab toidule kuluva summa poole võrra vähemaks. Ülikooli õppemaks viib ära suure osa tagavarakapitalist, seda vähendada igapäevasteks kuludeks ta ei või. Ta peab hoidma kokku, koguma isegi tagasi tagavarast võetud summa, et sellega kindlustada oma edasiõppimisvõimalust. Eevi teeb seda kõike suure seesmise rõõmuga. Kui ta õmblustöö käest heidab, et joosta loenguile, võib näha teda tänaval lippamas muretu tütarlapse ilmega. Kõik maailm on Eevile lahti, võib iga vastutulija lugeda ta silmist. Kui ta jälle pärast loenguid ruttab õmblustöö juurde, ei näi teda vastumeelsus vaevavat. Tal on vaid alati kiire. Kooliõdedega ei leia ta peaaegu kunagi aega jutlemiseks, kui, siis loengute vaheaegadel pikkades pimedavõitu ülikoolikoridorides.
Eevi õpib õigusteadust. Ühiskondlik probleem on haaranud ta huvid. Ta loodab leida selles aines lohutust ja rahuldust oma seesmistele otsingutele ning käärimistele.
„Sinust saab naisadvokaat,” ennustab Eduard.
„Võib-olla, võib-olla ka mitte,” naerab Eevi.
„Ega’s ometi kuiv kantseleiamet sind rahulda?”
„Võib-olla rahuldab, kui vaba aeg kasutada huvide kohaselt.”
„Aga inimesed ju ka väsivad.”
„Mina ei iialgi…” naerab Eevi täis elurõõmu.
Imekiirelt lendavad päevad ja nädalad enne ülikoolitöö jõuluvaheaega. Siis veel mõned kibedad päevad õmblustöö alal, ning Eevi võib asuda ette valmistama esimest üksildast jõuluaega. Kuidas ta juba rõõmustab selle üle! Kolm pikka päeva pole loenguid ega õmblustööd. Siis võtab ta ema kirjavara ning süveneb sellesse. Võib-olla avaldub seal mõndagi ema paremini mõistmiseks. Kui imelik, ema kuju kipub elavas mälestuses tuhmuma. Sügisel küll, kui asus elama oma lapsepõlve toakraami keskele, nägi ta siin ja seal askeldamas ema elavat kuju, nüüd jälle nagu on kõik vaibunud kaugusse. Kuidas aeg kõik haavad parandab, vaid mälestus hoiab alles õilsaks muutunud elamused. Eevi imestab isegi, millise rahuga võib juba tagasi mõelda ema surmapäevale, see on nagu mingi pühalikkus kusagil kaugel. Kui tema käest nüüd keegi küsiks, kas ta vahetaks ümber selle hetke oma mälestuses mingi rõõmsaga, ei teeks ta seda iialgi, ei iialgi.
Vahel peab ta ennast hoopis õnnelikuks, et omab selliseid mälestusi oma emast. Võib-olla poleks neid jäänud, kui ema oleks elanud. Nagu mingi troosti on Eevi enesele leidnud ema surmas, eriti selle järel, kui Kaarini ema saatus talle raskeid probleeme lahendada andis.
Ja Kaarin ise, kus viibib Kaarin praegu? Juba läinud talvel sõitis ta Tallinna. Paremat õnne otsima, ema eest peitu, nagu ta seda sõitu õigustas. Ei tea Eevi, kas parem õnn teda ootas… Ei tea Eevi ka, millises viletsuses vaevleb Kaarini ema. Kord varemalt juhtus ta teda nägema joobnuna, politsei tõugatuna. Kole, kui madalale võib langeda inimene!
Niisamuti nagu Eevi kannab südame lähedal Kaarini saatust, muretseb Eduard koolivend Aksi pärast. Vanemad poisid on Aksi viinud täiesti allamäge. Juba puudub ta tihti töö juurest, eriti siis, kui on saanud palka. Näib, nagu ei hooliks Aksi enam üldse oma elust. Mingi saatuslik võim veab vägisi ikka sügavamale, ikka sügavamale. Küll on Eduard püüdnud äratada oma sõbras õppimishimu, sõber on vaid naeratanud Eduardi „lolluste üle”. Küll on Eduard teda hoiatanud ja noominud. Aksi aga arvab, et noomitused jäetagu lastele, iseseisev mees teab ise, mida ta teeb. Eduardi lootus Aksi päästmiseks seisab veel eeloleva sõduriaja tõttu kingsepatöökojast eemaldumise võimaluses. Eduard toidab Aksit sõna otsekoheses mõttes, Aksi omast palgast ei piisa kunagi toidutagavara muretsemiseks. Võib-olla kannaks Aksi ka Eduardi rõivaid, kui need ei oleks talle liiga kitsad. Suur, tugev, laiaõlaline mees on kasvanud Aksist.
Miks inimesed ise enesele hauda kaevavad?
Väike jõulupuuke keset tuba laual, just nii nagu oli vanasti. Puuduvad vaid kingituste pakikesed. Kes neid ja kellele olekski korraldanud? Pakikeste asemele seab Eevi kuuse alumiste okste najale ema pildi. Süütab siis küünlad ning istub käsipõsakil laua juures, ainiti pilti vahtides. Teda on nimetatud oma ema tütreks. Kas ta on seda? Hetk hiljem hoiab käsi väikest peeglit ema pildi kõrval, oma näo peegeldust sinna juhtides. Tõepoolest, midagi nagu on ühist, kuigi Eevi arvates näib ema olevat palju ilusam.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.