mitmeid sorte, kuni ta lõpuks peatuma jääb ühe heledama paari juurde.
„Kas üks paar?” küsib müüjanna.
„Võib ka kaks,” vastab Kaarin.
„Milline teine?”
„Ükskõik, noh, see siin.”
Kaks paari siidsukki, kaks paari korraga! Küll see müüjanna on tark, muidugi parem, kui on rohkem.
Mõne tunniga on kõik Kaarini ostud sooritatud. Kõrgete kontsadega uued lakknahast kingad pigistavad küll pisut, aga mis teha. Müüja ütles ju ka, et ilu nõuab valu. Mantel on tore, ainult häda on kübaraga, ikka jälle silmade ees, ikka jälle silmade ees, kui pead vähe liigutada. Ja kleit, tulipunase libedast siidist kleidi võttis Kaarin. Küllap vanahärra õhtul alles näeb, kui uhke on Kaarin!
Nagu Kaarin aimas, nii see ka osutub õigeks. Kui ta pärast lõunat Eevit külastab ning talle kõik oma südamelt on seletanud, isegi teise paari siidsukki Eevile kingiks toonud, lükkab Eevi kingi tagasi ning hakkab kohe Kaarinit noomima.
„Aga, Kaarin, see on kole,” ütleb Eevi peaaegu läbi pisarate. Nii on talle südamesse lõiganud Kaarini sõnad, kuigi rõõmsad ja vallatlevad.
„Jaa, see on küll kole, et ta on nii vana… Aga noorematel ei ole ju raha… Näed, mis kõik raha eest saab. Mõtle, kui kaua ma oleksin pidanud enne teenima, kui oleksin saanud nii palju raha!” vastab Kaarin.
„See ei ole ka aus!”
„Miks ei ole aus? Ma pole seda raha varastanud, ta ise andis. Ma pole ka küsinud, ta ise lubas… Miks see pole aus?”
„See on ebakõlbeline, see on enese müümine.”
„Aga teenimine on ka enese müümine… Ma ei tee ju sellega kellelegi paha. Tõtt-öelda, ma seda vanameest ei salligi, aga kõik need söögid ja joogid ning rõivad, vaat need on toredad. Homme pean enesele otsima korteri, päris iseseisva sissekäiguga toa kusagil vanema inimese juures. Vanahärra maksab kõik, ta ütleb, ta on minule nii kaua hea, kui mina olen temale kindel. Ja mis mul siis viga elada. Tead, nüüd hakkan iga päev istuma kinos. Kas sa oled käinud kinos? Oi, mine! Ma annan sulle raha. Mõtle, ma ei usu, et mulle oleks muidu niisugune õnn sülle jooksnud – ma lihtsalt ei oleks mõistnud sellest kinni haarata. Aga kinos oli just niimoodi, peaaegu niimoodi, nagu minuga juhtus. Tütarlaps on ära eksinud ja vanahärra võtab ta omale kasulapseks. Pärast leiab enesele ilusa noore peigmehe… ja kuidas nad seal siis suudlesid, vahel põgenesid metsa, vahel sõitsid autoga kaugele-kaugele, ja ikka said, mida tahtsid.”
Eevi vaid ohkab. Kaarin jätkab:
„Ära sa usu, et ma eluks ajaks selle vanahärra juurde jään. Olen juba mõelnud. Küsin temalt iga päev raha ja kogun suure summa… siis põgenen minema – ja siis… oi, kui kena oli see poiss seal kinos…”
Eevi vaatleb Kaarinit. Ta ise suuda enam mõista, kuidas võisid nad olla head sõbrad kuus pikka aastat. Lastekodu raamistikus ei olnud nende huvid hoopiski nii lahkuminevad, nüüd on juba esimesed iseseisva elu kuud kiskunud kuristiku nende vahele. Eevi on leidnud emaliku sõbra oma korteriperenaises. Võib-olla ei ole Kaarinil kedagi vanemat nõuandjat! Tal ei olegi, Eevi teab ju seda kindlasti. Ta katsub omamoodi mõjutada Kaarinit. Talle ei ole aga eneselegi Kaarini seisukord täielikult selge; mingi sisetunne vaid mõistab selle hukka. Mingi aimdus, tingitud Kaarini enese lapsepõlve mälestuste kirjeldustest, ennustab Kaarinile kadu. Ta küsib:
„Kas oled näinud oma ema?”
„Ei, ma ei tea ju, kus ta elab… ja pealegi tahtsin enne saada uusi rõivaid… emal olid ikka nii ilusad.”
„Nüüd lähed vaatama, hoolekandeosakonnas ehk teavad aadressi.”
„Nüüd võib minna, aga enne pean otsima korteri.”
„Siis võtad ema enese juurde?”
„Seda ma ei tea, aga vist mitte… Ei, siiski ei. Tead, emal on ju ise mehed.”
„Aga Kaarin, kui see vanahärra on nii rikas, miks ta ei või sind muidu aidata?”
„Ta ütleb, et armastab mind, et mina olen tema uue elu jõud ja algus.”
„Kui õudsed on mehed, nad ainult mõtlevad enesele.”
„Nad ainult mõtlevad enesele!” kordab ka Kaarin.
Kui Eevi jälle on üksi, murravad ta mõtted seni selgumata elu sügavustesse. Raha eest, raha eest müüb Kaarin enese vanale mehele. Kaarin, kellega nad ühes on veetnud oma teadlikuma osa lapsepõlvest. Kaarin, kes oli alati aitaja, kus vaja, kes tundis kaasa, kus mõistis. Kas inimesed kõike müüvad raha eest?!
Jälle tuksatab midagi valusalt enesetunnet puudutades. Aga Eevi ema? On’s Eevigi raha eest müüdud armastuse vili?! Võib-olla, Eevi ju mäletab selgesti, kuidas ema sai raha, alati sai raha. Kui häbistav. Kui õudselt häbistav. Nüüd Eevi mõistab, miks Aime alandavaks pidas tema kõrval istuda… Aga siiski, kas tema on kõiges selles süüdi? Ta tunneb jälle, kuidas paremad jõud hakkavad tagant piitsutama haavunud enesetunnet. Ta teab, et ei keegi muu kui ainult tema ise on enesele toeks. Ta teab ja tunneb, et ainult tema enese tublidus viib edasi elus, lööb maha kõik, kes muidu tunneksid rõõmu tema alandavast olukorrast. Pihud rusikates, nii ta otsustab jälle kord parima õpilasena klassis edasi minna.
Kaarini olukord ei anna Eevi hingele aga siiski rahu. Ühel õhtul kõneleb ta sellest oma korteriperenaisele. Peab kirjutama lastekodusse, arvab perenaine. Nii ei tohi ometi hulga aastate kasvatuse vilja lasta hukka minna. Eevi kirjutab Emale. Mõne päeva pärast ongi Ema linnas. Kaarini saatus olnud tal ikka südamel, ta aimanud seda kõike ette. Üldse tulevat viimasel ajal linnast palju halbu teateid. Rein olevat varastanud, istuvat kinni. Aksist ei saavat ka head nahka, joovat ja laaberdavat vanemate poistega kaasa. Roosi olevat jälle kohata. Muret on nendega siis, kui nad elavad lastekodus, kuid veel suuremad mured alles algavad, kui nad sealt lahkuvad ja kas juba täiesti iseseisvaks saavad või ka täiesti põhja langevad. Hilda, see omaaegne Reinu pruut, põeb juba naistehaiglas.
Kohe pärast lõunat otsivad Ema ja Eevi Kaarini üles. Ta on just tulnud väljast lõunastamast. Kuidas vaid mõnede päevade jooksul on Kaarin muutunud! Ema ja Eevit ei võta enam vastu lihtne lastekodu hiljutine kasvandik, vaid välimuselt teadlik eludaam. Ema nähes ei suuda Kaarin siiski varjata mahalöödud enesetunnet. Ta ei julge istudagi, enne kui Ema näitab toolile.
„Kuidas meie Kaarin siis elab?” alustab Ema.
Kaarin ei vasta. Kõrvalt võib näha, kuidas palged löövad hõõguma ning sõrmed värisevad paberilehekest käes hoides.
„Meie teada pidi Kaarin olema majaabiliseks. Eks ole, Kaarin?” küsib Ema uuesti.
„Jah,” vastab Kaarin.
„Kuidas see elu siis nii järsu pöörde tõi?”
„Tuli nii…”
„Aga vanasõna ütleb: kuidas lükkad, nõnda läheb. Sulle ikka vist ei meeldinud majaabilise töö, kuigi nii väga selleks soovisid?”
„Ei saanud toime.”
„Aga, kulla Kaarin, kes ühe päeva järel teab otsustada… Jaa, Kaarin, ma tean ju kõik, pimesikku mängimine meie vahel on asjatu. Tulin linna Eevi kutse peale, Eevi kirjutas mulle kõigest. Ma ei saa ju sind enam millekski sundida, kuid ma ei saanud ka tulemata jätta, et sinuga põhjalikult asja üle kõnelda.”
Kolm tundi seletab lastekodu abijuhataja oma kasvandikule teda ootava elu hädaohte, kuid veenda need Kaarinit ei suuda. Kuigi ta saab kuulda oma emagi järjest langevast elukäigust, jääb talle ikka usk enese elu paremini korraldamise võimesse. Vahel on ta peaaegu nõustumas kõike jätma, kuis siis jälle haarab võidu enesele silmapilgu elumugavus. Lahkudes nutavad kõik, nagu jäädavalt jättes üksteist elu paratamatu seaduse nõudel.
Lahkujad astuvad vaikides üksteise kõrval, kuni Eevi küsib:
„Kas kuidagi ei saa Kaarinit sundida?”
„Mis see aitab… kord läheb ta seda teed