põldudel seisatavad ja vaatavad nendele järele. Kaob, lõpmatusse kaob… Kuid siiski, lähenedes punaste katustega majadele, plõksatavad rattad ikka pikemate vaheaegade järel üle rööpajätkude. Vedurivändad keerlevad järjest aeglasemalt, kuni kõik seiskub. Vuss! Kusagilt vedurirataste vahelt pahvatab auru. Lõpp, kõigel on lõpp… Siis algab jälle uus rutt, uus seisak, uus rutt, kuni vaateks avaneb mitmevärviliste katuste rägastik. Kusagil kaugemal mängleb lõunapäike kiirgavatel kuplitel. Oi, Eevi teab veel, et see on kirik. Siis peatub rong. Kimpsud-kompsud kokku, ruditakse pikas reas vagunist välja. Siit ta alustas kord sõitu, seal posti juures seisis temavanuse tütarlapse isa ning viibutas lahkuvale rongile kätt. Nüüd jälle siin!
Ema kiirustab, omnibuss läheb ehk minema. Läbi looklevate tänavate astudes Eevi otse ahmib enesesse ümbruse lendavaid pilte. Siin ja seal tunduvad tänavanurgad tuttavatena. Siis kesklinn. Jaa, endised aknad, vana raekoda, avar plats, kivisild, neid kõiki mäletab Eevi. Kaugele üle jõe viib neid omnibuss.
„Siin lähme maha,” ütleb Ema järgmisele peatusele tähendades.
Eevi teab, ta viiakse korterisse Kiriku tänav 12. Eevi teab ka, et selles korteris on juba varemalt õppinud mitmed lastekodukasvandikud.
Küllalt suure puumaja paraaduks avaneb mitmehäälelise kräginaga, kui Ema selle seljaga lahti lükkab, ka Eevit enesest mööda lastes.
„Nüüd siit üles,” sõnab Ema.
Juba kuulduvad ülevalt pehmed rasked sammud.
„No tere ka, ootasin kogu aja!” Heledasse riietatud vanem, tüse, kaugelt üle keskea naine ruttab tulijatele trepile vastu.
„No tere jah, siin see tütar nüüd jälle on,” vastab Ema.
„Astuge sisse, astuge sisse, küll me saame hakkama. Nii ilus ilm täna, just nagu juulikuus. Tegin pisut lõunat, kohe ajas toad kuuma täis,” seletab korteriperenaine, keda Ema nimetab proua Pandiks.
Kaks väheldast tuba avardub tulijate vaatele. Esimeses mustendab kamin-pliit, kust praegu veel hõõgub kuumust. Pliidi kõrval seisab tavaline kapplaud, kaetud rohekat kirja vahariidega. Eevi emalgi oli niisugune. Akna all on kolmele kaetud lõunalaud. Eemal, poolristi nurgas seisab kummut. Kui palju pilte on kummutil! Teises nurgas roosakat värvi kardina taga näib olevat voodi, vaid jalad nähtuvad põrandal.Kuni tulijad riputavad üleriided varna, askeldab korteriperenaine ühe ja teise asja kohaletõstmisel.
„Viime nüüd tütarlapse pakid teise tuppa, saab kohe kohale, teine veel ei ole tulnud… Arvasin ikka, et te saadate kaks, aga olete viimastel aastatel väga tagasihoidlikud… Võtsin ühe talulapse, isa näis olevat mõistlik mees; kus sa muidu ikka saad, pead ikka midagi tegema.”
Teine tuba haarab oma lihtsusega. Kummaski seinas voodi, akna all laud, mõned toolid, seinal kaherealine riiul. Alles hiljem nähtub ukse taga madal kapp.
„Kes ees, see mees… vali nüüd, tütarlaps, kumba voodit tahad,” naeratab sõbralikult proua Pant.
Eevi valib pahemas seinas oleva.
„Imelik, kõik esimesed tulijad valivad selle, vist rohkem varjus, uks nagu paremal pool,” seletab proua Pant Emale naeratades.
Teisel õhtul Ema lahkudes ei olegi Eevil nii väga üksildusetunnet. Mingi kohusetunne oma edaspidise töö vastu on köitnud ta meeled. Direktori avakõne jäljed nagu piitsutavad tagant. Väike valge lilleke rinnas ühelt viimase klassi õpilaselt on loonudki ühise pere tunde, nagu direktor soovitas. Toakaaslane on sama kooli kolmanda klassi õpilane. Vaid õhtul voodis voogavad vaimusilma eest mööda endise elu pildid. Uue hooga on vallutanud ta tundeid varajane lapsepõli ja ema. Tahaks näha, tahaks katsuda neid kohti, seda maja, mis mälestusse on jäänud pühaliku paigana. Järgneval pühapäeval ta kindlasti läheb.
Juba nädala kestel külastavad Eevit ühel õhtul Eduard ja Aksi. Nad on Emalt küsinud aadressi. Eevi toakaaslane on parajasti väljunud, nad on isekeskis. Poisid seletavad kingsepaameti esimesi muljeid, Eevi maalib pildi kooli kirevast elust. Hoopis, hoopis teine on tütarlastegümnaasiumi koolielu kui lastekodus. Poisid ei väsi küsimast ega Eevi seletamast. Eduard tungib kõikidesse peensustesse, ta näib olevat palju mõelnud sellest. Ei Eevi ega Aksi mõista märgata, kui kurb on Eduard. Veel lahkudes küsib ta:
„Eevi, kas annad mulle ka lugeda oma raamatuid?” Muidugi, miks Eevi ei anna.
Teisel päeval koolist tulnud, leiab Eevi eest kirja. Kaarin kirjutab. Kaarini uueks voodinaabriks on Hilda Muda. Nad täna juba tülitsenud, sest Hilda kõnelevat kõigele vastu, mis Kaarin ütlevat. Nüüd ei ole Kaarinil enam kellegagi sosistada. Kui igav on ilma Eevita! Eile toodud linnast jälle kaks „uut”, üks poiss, teine tüdruk, aga mitte õdevenda. Küll see tüdruk nutnud, õudselt nutnud. Kas poiss ka nutnud, seda Kaarin veel ei tea. Kaarinile öeldud ka, et ta käib koolis viimast aastat. Tore! Mis sest tühjast tunnistusest, Kaarin seda ei tahagi. Kaarin on juba mõelnud, kelleks hakata. Kohe kevadel tuleb linna, õpib keetmist ja läheb majateenijaks. Ema küll ütleb, et nii noorelt ei võeta, aga küll Kaarin katsub. Siis on tore, saab kõik raha endale ja ostab, mis tahab. Olgu Eevi nii hea ja kuulaku järele, kui palju palka makstakse majateenijaile, siis Kaarin teab juba arvestada. Muidu uudist Kaarinil midagi ei ole…
Pühapäeva hommikul hakkavad kirikukellad heledalt hüüdma. Tuttav tunne haarab Eevit. Emaga käisid nad tihti kirikus. Avatud aknast paistab kirikutorn üle majakatuste.
Torni luukidest näeb ta suure kella aeglasi võnkeid, igal kallakul pimm, pomm, pimm, pomm… Eevi kuuleb, kuidas teises toas plõksatab perenaise järel uks. Aida ruttas juba ammu kooli. Ka Eevi järel plõksatab uks.
Kell taob viimaseid lööke, kui Eevi astub kirikuuksest sisse. Kohe algavad oreli pühalikud helid. Kikivarvul kõnnib Eevi mööda seinaäärt viimase pingireani. Ümbrus on tühi, vaid keskkirikuni on kohad täidetud istujatega.
„Palveta, palveta…” nagu oleks keegi sosistanud talle kõrvu neid sõnu. Jaa, palveta… Kuid Eevi on unustanud kuue aasta kestel kirikus palvetamise… Aga siiski, Eevi mõistab… ema ju õpetas… Istudes nii üksi pingis, valdab Eevit võitmatu igatsus vaadata ema pilti. Jakitaskus kannab ta seda alati kaasas. Värisevad näpud eraldavad kulunud ümbrikust juba küllaltki määrdunud ja paindunud postkaardi. Ema vaatab Eevile otsa, Eevi ei ole enam üksi, ta on jälle koos emaga kirikus.
Pärast kirikut kanduvad Eevi sammud nagu iseenesestmõistetavalt Mulla tänavale. Kõike näha, kõike tahab Eevi täna näha! Juba risttänavalt nähtub kahekorruseline pruun maja paremal pool tänavat. Eevi seisatab… jaa…kõik on sama…Aga siiski, hoovivärav on uus. Ta astub kiirelt üle tänava ja ligineb majale, silmad suunatud teisele korrusele, kuigi nende aknad ei olnud tänavapoolsed. Õlaga vastu väravaposti toetudes piilub ta lippide vahelt hoovi. Siin näib kõik olevat endine, peale paari tühja kasti, mis lamavad ülestikku aia ääres. Võib-olla on ta piilunud liiga kaua ja kahtlaselt, sest ülevalt küsib keegi:
„Tütarlaps, mis sul on vaja?”
„Ei midagi,” vastab ta nagu unest ärgates. Viskab kord silmad küsijale ja pöördub tagasi linna poole. Küsija oli võõras.
Kui ta on õhtul jälle üksi oma mõtetega, meenub palju üksikasju, mida ta oma endisest kodust on unustanud vaadata. Kui küsija oli võõras, vahest on teisel pool kingsepp veel alles. Kuidas ta ometi ei taibanud vaadata kingsepa silti alumisel uksel! Kui oleks julgenud minna hoovi ja kordki vaadata seda akent, mille taga istus ema! Ta läheb, Eevi läheb. Õhtupimeduses läheb, kui keegi ei näe. Siis puudutab ta majauksi, kaevu ning istub korraks sellele suurele kivile, millel istus alati…
8
Mõne nädala möödudes on tütarlastegümnaasiumi esimene klass näiliselt sulanud üheks pereks. Eevi on sukeldunud kogu andumusega uude kooliellu. Kõik siin tundub talle omasemana ja kodusemana lastekodu elust. Vähehaaval hakkab ta hinges kasvama kodutunne, isikliku kodu tunne. Küllap proua Pant teab, mida vajavad lastekodulapsed.
Siis võetakse ühel päeval klassis ette ümberpaigutamine. Lühema nägemisega ja vähema kuulmisega õpilased tuuakse esimestesse pinkidesse. Eevi asetatakse istuma keskmise rea neljandasse