ja kohus.
Liiva talu asub kaheksa kilomeetrit lastekodust eemal. See on üksik talu suure metsa ääres libamisi nõlvakul. Lähemale sõites näib, et ka teiselt poolt ümbritseb talu mets, õigemini soine võsastik. Vaid pahemalt poolt ja lõuna poolt küljest looklevad viljapõllud kaugele. Üle väljade valendavad teiste talude katused, neid on silmapiiril vähe.
Kui Eevi riidekompsuga taluõuel maha astub, tormavad teda esimesena tervitama koerad. Kuna peremees õiendab hobuse lahtirakendamisega, litsub Eevi hirmust värisedes end seljaga vastu vankri päralauda. Koerad lähenevad, nuusutavad ainult, liputavad saba ning kiunuvad kehaga vääneldes. Kust Eevi teab, et see on sõbralik väljendus? Lastekodus ei olnud koeri, linnakoerad jalutavad rahulikult tänavail, ei kiunu ega nuusuta võõraid inimesi.
Koerte häälitsemise peale plõksatab elumajauks. Eevi näeb lähenevat vanaldast, pisut küüruvajunud sõbralike silmadega naist. Ta ulatab Eevile parkunud ning krobelise käe, võtab teise käega kompsu ning sõnab:
„Tule nüüd sisse, ega koerad hammusta, ära karda. Palla, Tuks, minge ometi jalust, näete, et laps kardab…”
Perenaine ja tulevane seakarjus astuvad madalasse, kivipõrandaga, tuhmunud ruumi, kus pahemat kätt akna all seisab suur laud, pealt pruuniks värvitud. Kahel pool lauda sirutavad end kaks pikka pinki. Otse laua taga vastu seina valendab lai voodi. Teisel pool paremat kätt, nagu piinlikult end peites, seisab laudadest kokkulöödud koiku.
„See seal on sinu ase, pane oma asjakesed sinna, pärast riputad kleidikesed naelte otsa, pesu paned päitsikoti alla, sukad jalutsisse ja kingakesed voodi alla,” tähendab perenaine Eevile koiku suunas näidates ning ise edasi seletades. „Siin teises voodis magavad Andres Reedaga, ega sa üksinda jää, ega sul pruugi karta. Homme teeb peremees sulle uued pastlad, enne ei mõistnud teha, saavad ehk väikesed.”
Asetanud kompsu voodile, mida katab kirjudest nartsudest kootud tekk, jääb Eevi pärani silmi vahtima ümbrust. Ta viibib oma elus esimest korda talumajas. Madal, tuhmunud lagi, madalad aknad, krobelised seinad, kivipõrand, nurgas pika varrega luud ja seintel üksikud riidehilbud. Akendel sumisevad kärbsed, ahjunurgas ripneb alla suur ämblikuvõrk, ahjukonksu otsas kuivavad kellegi sukad… Eevi tunneb, kuidas ta oma elus astub järjest madalamale.
„Tule nüüd, Eevike, teised kõik nurmel, õhtuni veel tükk aega, ajame sead välja. Häda oli päriselt nendega, mis sa enam annad või oled, jahud varsti päris otsas, kartulid ka, nüüd ju need koolid nii kaua koos… Tule nüüd!”
Perenaise sõnad virgutavad Eevi mõtetest. Ta järgneb kutsujale.
„Võta sealt haoriidast pikk vits, nüüd nad hõlpu täis, pistavad kohe jooksu.”
Eevi murrab enda arvates küllalt pika vitsa, kuid perenaine muheleb pisut, läheneb haoriidale ja tõmbab sealt välja sarapuust painduva, piitsataolise vitsa.
„Niisugune… Küll Ants teeb sulle pärast piitsa, ega sigadega ilma saa.”
Perenaine avab üksteise järele laudauksed. Kari väiksemaid ja suuremaid sigu nagu pillub end üle laudaläve murule, otse Eevist mööda õunaaia suunas.
„Ära nüüd sinna lase, jookse, aja tagasi, alt väravast läheme välja… Vanaemis jääb koju, ootab teine varsti, ei jõua enam hästi kõndida… las olla pealegi…”
Seakari sibib ajajate ees väravast välja. Otse pahemat kätt avardub suur kesanurm, sead juhitakse sinna. Paremal pool väravat haljendab rukkipõld. Tuul lookleb nii paitavas lainetuses üle kõrtest puhkevate peade. Eevit otse haarab rukkivälja võimas kevadjõud, ta seisatab ja unustab hetkeks sead, kuni perenaise õpetavad sõnad ta jälle tõelikkusse tagasi toovad.
„Vaata nüüd hästi järele. Seal all on kartulipõld, kui mõni saab suu maole, ega siis enam jõua hoida. Nüüd nad veel ei tea, nüüd hoia sealt kaugele. Ära sa neid ka rukkisse lase, peremees hoiab rukist rohkem kui oma elu, muidu tuleb kohe pahandus. Heinamaale ega metsa nad nii väga ei tikugi, aga kartulid ja rukis, just kartulid ja rukis, neid hoia… Ma lähen nüüd ära.”
Eevi seisatab hetke nõutult. Kaksteistkümmend siga karjatada! Perenaine läks. Juba jooksevad kaks metsa poole, kaks sihivad otse rukkipõllule. Kuidas suudab ta üksi karjatada neid kõiki, oleks ometi Kaaringi abiks! Mahajäetusetunne hinges, silmi kipuvad vägisi tumestama pisarad. Sead jooksevad järjest laiemale. Kui ühtedele jõuab ette, pööravad teised minema oma teed. Kuidas suudab küll tema neid hoida! Siis ajab temas end jälle püsti teadlik paratamatus. Silmadest kaovad pisarad, hambad suruvad tugevasti kokku, käsi pigistab kindlamalt vitsavart ning selg sirgeneb vastu esimesele iseseisvale tööle. Et sigu koos hoida, hakkab ta jooksma ümber nende, vitsaga maad pekstes. Sead koonduvad väikesse salka, kuid selle asemel et noppida rohtu, ruigavad ja kiunuvad ning liiguvad nad ühes Eeviga. Peagi ilmub perenaine nähtavale.
„Eevike, las nüüd sigadel süüa, ega nad nii midagi saa. Seisa ise ja jookse vastu ainult sellele, kes kipub kaugele, muidu las nad kõnnivad. Vaat nii.”
Perenaine istub peenra äärde kivile ning jälgib hoolega sigade samme.
„No nüüd mine jookse vastu sellele, läheb juba liiga kaugele. Nii jah, aja tagasi, vaat nii… Nüüd see vanaorik jälle, anna vitsaga, anna, anna… vitsaga võib ikka anda, peabki andma, sest muidu nad ei karda sind. Ainult kiviga ära viska, seda ära tee, kiviga võib jalaluu katki lüüa, ja ega sea luu enam parane, seda kahju siis meile ja sinule…”
Kui perenaine jälle läheb, tunneb Eevi ennast palju julgema ja kindlamana. Kui ainult rinnakoopas ei näriks üksilduse ja mahajäetuse tunne, kui ainult silmade eest kaoksid lastekodu kaaslaste kujud ja nendega ühes veedetud päevad. Emagi kuju kerkib jälle nagu uduse mäe tagant silmapiirile. Närib, midagi närib nii ääretult valusalt, kuigi mõtted kõnelevad selget kohustuslikku keelt.
Õhtu eel kuuldub metsast lähenevat kellade ja krappide kõlinat. Juba ilmub kesaservale must-valge tähtotsaga lehm, heleda häälega kellake nööriga kaelas. Rüsinal järgnevad lehmale lambad ja siis veel mitmed teised lehmad. Vilistades astub võsastikust välja karjapoiss, painutatud käepidemega kadakakepp käes, lepakoorest pasun seljas. Pisut üllatunult jääb poiss esialgu vahtima seakarja, võtab siis kindlad, pikad ning mehelikud sammud ja seisatab otse Eevi ees.
„Ah siis meie harjaslindude kuninganna… No tere õhtust kah!”
Eevi teeb kohkunult sügava kniksu, mille peale poiss pistab metsiku häälega naerma.
„Jäta siin linnakombed, vaata, et varsti vana käest kolki ei saa, see juba ei salli vigurdamisi.”
Eevi jookseb sigadele järele. Poisi lambad on jõudnud juba kaunis rukkipõllu lähedale. Korraks lambaid silmates ajab poiss jalad harki, tõmbab kopsu õhku täis ning laseb kuuldavale heleda vile. Kohe tõstavad lambad pead ja annavad jalgadele hoogu karja juurde tagasi. Samas on kaks lehma eraldunud karjast ja hiilivad vargsi heinamaale. Poiss tõstab koledat kisa: „Polla, Tuks, Polla, Tuks, võtke kinni Lehikut, Maasikut, Lehikut, Maasikut… Karja… karja-a…” Jalapealt pööravad mõlemad lehmad ümber ja sörgivad tagasi teiste hulka.
Eevi vaatab aukartusega karjapoisi loomade üle valitsemise oskust. Kes teab, kas sigugi võib nii karjatada? Eevi küsiks meeleldi seda poisilt, kui ainult julgeks.
Poiss järgneb endiselt Eevile.
„Tõepoolest, vaata, et sa vana käest kolki ei saa, ega vana peenikesi preilnaid salli, ega neist tööinimest saa, arvab vana…”
Kes „vana” on, seda poiss ei ütle ega Eevigi aima. Küllap ikka vist keegi taluelanikest, kes on kõige vanem. Eevi teeb oma mõttes kindla otsuse sellest vanast võimalikult eemale hoiduda. Poiss ei anna ikka rahu, kuigi Eevi pole talle sõnagi vastanud. Poisi karjatamisoskus võimaldab tal lonkida Eevi ja seakarja järel. Pilkava muigega jälgib ta Eevi pingutatud järelevalvet sigade üle.
„Kohe näha, päris roheline… Esimest aastat…mh? Ah, preilna ei vasta, nojah, mul pole ju lakirohvkaid jalas…”
Samas sörgib poisist mööda vana orik, otse rukkipõllu suunas.
„Orik!”