teised jätkavad mängu, seisab Kaarin nurgas, nägu vastu seina. Kaarin on haavunud. Kaarin nutab.
Eevi süda, mis kogu päeva löönud erilises taktis, tunneb Kaarini kadumisega lisanduvat veelgi üksildust. Üksteise järel haaravad teised tütarlapsed tema kätest, mäng kisub siia ja sinna, kuid Eevi südant rusub järjest rängemalt. Kui julgeks minna Kaarini juurde nurka. Võtaks tal kaela ümbert kinni ja trööstiks teda. Kui Tädi juba andestaks Kaarinile! Eeva tunneb, kuidas Kaarini saatus puudutab ka teda…
Siis heliseb jälle kell.
„Sööma, sööma, sööma…” Hoolimatult üksteist tõugeldes võideldakse esimesena rõivasteruumi, kust haaratakse midagi õlgadele ja tormatakse pimedasse sügisilma. Eevi jääb uksele seisma. Ta ei tea, mida teha. Siis haarab keegi ta käe. See on jällegi Kaarin. Ta ei nuta enam, kuid ta näolt on kadunud endine vallatlev rõõm.
„Läheme nüüd sööma. Sa ei tea ju veel, kus on söögisaal, ega sa ei tea ju?”
„Ei tea,” vastab Eevi, tänumeeles Kaarinile naeratades.
„See on seal üle muru. Meie läheme siitpoolt uksest, poisid sealtpoolt. Poisse on vähem, nendele on väiksem uks – ja poisid on ka vallatumad, nende hoidjad on Onud, Tädid ei saa nendest jagugi. Aga söögisaalis ei tohi kõnelda. Kes kõneleb, sellelt võetakse toit.”
Suur valgustatud tuba, otse täis kiilutud pikkadest laudadest ja pinkidest, köidab sisse astudes Eevi tähelepanu. Kõik istuvad juba kohtadel, nende jaoks nagu ei näigi enam leiduvat paika. Kuid Kaarin juba teab. Ikka käest kinni, ruditakse teistest mööda. Seal, pahemal pool saali otsas on ühe laua juures tilluke lapike vabaks istumiseks ja puutumatult ootavad laual kaks kaussi, täidetud aurava pudruga, silmaks sulavõi.
Kõik söövad. Paarisaja lusika klõbin vastu kausiservi ja samapalju matsutavaid suid täidavad ruumi eriliste häältega, mis tahtmatult lõikavad iga võõra kõrva. Eevi kuulatab, rohkem kuulatab kui sööb. Ta ei taipagi, et naabrid on jõudnud temast ette. Kaarin rüüpab juba suurest valgest kruusist magusat teed, kui Eevi ikka veel pistab lusikat kaussi ja sealt suhu, kaussi ja sealt suhu.
„Sa ei taha?” küsib Kaarin Eevilt, kui teekruuski tühjalt lauda klõpsatab.
„Ei!” saab ta vastuseks.
„Anna mulle…”
Järgmisel hetkel istub Eevi tühja kausi juures ja kummutab aeglaste lonksudega teed. Kaarin on talle sõbraks ka süües.
Kruuside kolksatuste järel kuuldub sosinat teistestki laudadest. Lävele ilmub Ema. Ta pilk sirvib rida realt poiste ja tüdrukute hulki. Eevi ja Kaarini lauani jõudes näib talle midagi meenuvat, sest pilk peatub seal kauemini ja pöördub jälle tagasi, kui on kiirelt üle jooksnud lõpuosa lauast.
„Kõik on söönud, võite tõusta…” Ema hääl kõlab tõepoolest eriliselt lõikavalt läbi ruumi.
Kolina ja mürinaga lükatakse pingid eemale ja rida-realt tühjeneb ruum. Veel kord jälgib Ema kõiki väljuvaid paare. Nii mõnelegi on tal midagi öelda: kel on juuksed sassis, kel saapanöörid lahti, kel kleit määrdunud, kel põll rebitud. Eevi ja Kaarin saavad erilise tähelepanu osaliseks.
„Ah, siin meie tänane laps. Tere tulemast! Eevi oli su nimi ja Kaariniga ühes toas. No vaata, Kaarin, et oled Eevile heaks eeskujuks…”
Ema pilk peatub kogu aeg Eevil ja kaaslane Kaarin pääseb märkusest oma kortsunud põlle pärast, mis nurgas seistes puserdus kogu aja ümber kämbla ja nätskus hammaste vahel.
Pärast õhtusööki kogunetakse jälle mänguruumi, kuni korrapidajad ja Tädid tuulutavad magamistube. See on lõbusaim aeg kogu päevast. Nälg mõnusalt vaigistatud, on meeled rõõmsad. Joostes, mängides, jalutades, juteldes möödub tund imekiirelt. „Uute” puhul kasutatakse harilikult seda aega nende tundmaõppimiseks. Küsimuste valingu all peab uustulnuk rahuldama kõikide uudishimu. Küsimuste laadi määrab „uue” välimus. On ta räbalates ja kasimata, langevad küsimused vabamalt, on ta korralik ja puhas, hoitakse viisakamalt eemale. Eevi südikaks advokaadiks on siingi Kaarin. Ta vastab enamikule Eevile esitatud küsimustest. Ta on uhke oma „uuele”, kelle riietus on peenem kui kellelgi teisel, kelle jalas on mustad lakknahast kingad ja pikad peenekoelised sukad. Ta vadistab siia ja sinna, ta kiidab ja laidab, ta naerab ja vihastub, kõigega tuleb Kaarin toime, kõike teab Kaarin. Tal jätkub ka veel küllalt aega Eevile tema uusi kaaslasi tutvustada. Seal kõnnib suur tüdruk Olga, see nohiseb läbi nina ja kõneleb pehme keelega; temaga ei maksa Eevil sõprust teha, tema on nii imelik ja haiseb alati. Seal on teine suur tüdruk Anni, kes kõnnib ja kõnnib ja siis järsku kukub ja iniseb ja ajab suust vahtu ja kiristab hambaid, jõllitab silmi ja on päris kole; tema lähedale ei maksa Eevil kunagi minna, ta võib ka peale kukkuda. Seal on Olli, mitte see, kes on Kaarini toas, teine Olli, vaat, tema on tore tüdruk, tema lippab vahel üle aia ja kaob metsa. Ta ütleb, et metsas on nii hea, seal puud kohisevad ja linnud laulavad, seal on mõnus pikutada ja läbi puulatvade taevast noolida. Olli kõneleb, et pilvedel on inimeste, sigade ja lammaste, koerte ja kasside näod, ja Taevaisagi on Olli mitu korda näinud – tead, suure halli habeme ja pikkade juustega. Kord näidanud Olli ka Kaarinile, ja tõepoolest, just nagu piltidel nähtud. Ja see Ilse, kellest Eevi juba teab, tema isa on varas ja Ilse ise kah. Kord kadunud Mannil raamatu vahelt kleepimise pildid, mis tädi talle linnast saatnud. Manni hakanud nutma, sest need olnud vägaväga ilusad pildid. Tädi otsinud läbi kõikide raamatud ja lõpuks leidnud need Ilse voodikoti alt. Vaat, niisugune on Ilse, temaga ärgu Eevi mingil tingimusel sõbrustagu.
Siis on siin veel üks tore tüdruk, Anni, mitte see kukkuja Anni, üks teine Anni, praegu seisab seal laua juures nurgas ja vahib ukse poole; see on nii hea õppija, et on kõikidest ees. Ta on sellepärast oma toa Tädi pailaps. Vaata, tal on veel pikad patsid, eks ole naljakas, aga tema ema ei lubavat neid maha lõigata ja Anni ise hoolitseb nende eest. Tema ema elab ka linnas, ta on vaene, muud ei midagi, kui ainult vaene – ja isa olla surnud. Anni on juba kümneaastane, ta oli juba suvel karjas ja nüüd ta õpib juba kolmandas klassis. Aga eks Eevi ja Kaarin istu homme ühte pinki. Kaarini kõrval on küll seni istunud Hilda, kuid nüüd Kaarin palub Isa, et nendel Eeviga lubataks koos istuda. Kaarinil on kõige raskem kokkulugemine, silmad ei näe kõiki tähti korraga. Ainult üks poiss nende klassist näeb hästi, kõik sõnad ütleb õigesti. Sel poisil on aga haiged jalad ja ta istub sellepärast esimeses pingis…
Kaarini jutule teeb lõpu magamakutsuv kellahelin. Oleks nii palju veel Eevile jutustada, kuid Tädid juba plaksutavad käsi. Nende toa Tädi on siis kole kuri, kui ollakse sõnakuulmatu, muidu küll ei ole.
Pool tundi hiljem kustub majas valgus. Päevasest askeldamisest väsinud lapsed on katnud ennast vaibaga. Mõni vahib veel toapimeduses ringi, mõni kisub pead teki alla, aga suurem enamus haigutab ja hõõrub rusikaga silmi.
Kes on kõik need Suuremõisa lastekodu paviljonides puhkavad poisid ja tüdrukud? Vaid üksikud tunnevad end õdede-vendadena. Kõik nad on elu viletsuse, vaesuse, hoolimatuse ja surma läbi karile paisatud, kodu ja armastust vajavad, tuksuvate südametega väikesed inimesed. Enamik neist on õnnelikud ja rahulgi kohaliku eluga, sest nad ei tunne paremat. Paljud on päästetud halvemast ja nad värisevad hirmust, kui meenuvad endised päevad täis nälga, külma, peksu ja toorust. Vaid üksikud kannavad endas ema sooja süle ja paitava käe mälestusi. Need peidavad harilikult õhtuti pea patja ja pühivad pisaraid linaservaga. Selles toas on vaid Eevi, kelle siseilm kisendab endise kodu järele, kellele ema oli tema maailm ja kaitsja, tema õnneallikas ja murede põhjus.
Kui Kaaringi Tädi korduvate korralekutsumiste järel jääb vaikseks ning pikk ja sügav hingamine tõendab unekülla vaibumist, ei lase kurbus tulla Eevi silma uneuima. Välkkiirelt lendavad mõtted. Kord on need linnas, kord jälle siin. Ema, emake, miks jätsid Eevi üksi?! Kõik on siin võõrad, Kaarin kõrval on küll hea, kuid Ilse on varas. Teises toas Olga nohiseb ja haiseb, suur Anni võib kukkuda sulle peale ja väga paljudest ei tea ta veel midagi.
Seal linnas oli nii väga-väga hea. Ühtegi niisugust last ei elanud nende majas. Ta mängis ikka üksi ja teadis, et teise korruse pahempoolse akna taga valvab emasilm. Kõik on siin võõrad… Ema,